Praegune võim on oma tegudega teinud selgeks, et Eesti tahab olla antikristlik riik. Kevadel kuulati kirikute esindajate seisukoht abielu küsimuses vaevu ära ja seejärel ignoreeriti seda tuimalt. Selles olukorras ei ole vähimalgi määral kiriku huvides, et mõned vaimulikud jätkavad abielusid sõlmides tegutsemist riigiametnike rollis. Rääkimata võimalusest, et mõni «eesrindlik» kirikutegelane kuritarvitab oma positsiooni ja registreerib samasoolise paari «abielu», ehkki kirikuseadus seda ei luba.
Ma ei näe ka seda, et järgmisel talvel saaks kirik tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistustega ja tõsta võimu haaranud tegelaste kohale oma õnnistava käe, justkui midagi ei oleks juhtunud. Eesti Vabariigi aastapäeva kiriklik tähistamine peab seekord ära jääma või toimuma patukahetsusriitusena.
Omal ajal kuulutas turuprohvetiks nimetatud Karl Reits: «See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.» Kui palju enam kehtivad need sõnad tänapäeval, kui Toompealt riigikogu saalist ja Stenbocki majast on tõusnud jumalateotus taevani? Kahtlemata on sellel väga rasked tagajärjed meie maale ja rahvale.
Kirikul on valida, kas seista Jumala poolel ja teha eesti rahva seas jumalariigi tööd või astuda käsikäes isehakanud, pettusel püsiva jumalavallatu võimuga, mis lammutab ühiskonna alustalasid.
