Kes poleks kuulnud Eesti peaministri suust kurtmist, et riigil pole raha ja oleme suisa 400 miljoniga miinuses. Polevat lootustki leida õpetajate palkade tõusuks vajalikku nappi 10 miljonit ning selle asemel, et õpetajate muresse tõsiselt suhtudes lahendust otsida, kostitab arrogantne peaminister reformistliku vindumise vastu streikivaid haridusinimesi süüdistusega, et need ei soovi mõista riigi rahanduse habrast seisu ja hinnata tema poliitilist talenti, mis on kahe aastaga viinud hinnad lakke ja suure hulga Eestimaa inimesi allapoole vaesuspiiri.
Ent kui nutused siis riigi rahaasjad on ja kas tõepoolest puuduvad kokkuhoiukohad nagu peaminister hädaldab?
Üle võimete esinduskogu.
Mida aeg edasi, seda küsitavamaks muutub meie riigikogu otstarbekus. Kas valitsuse otsuseid kummitemplina kinnitav ja kehvasti juhitud esinduskogu on ikka väärt neid üüratuid vahendeid, mida saadikute helded palgad ning esinduskulud ja Toompea lossi ülalpidamine neelab? Ning mis veelgi küsitavam, kas veidi enam kui miljoni kodanikuga riigi esinduskogus peab istuma 101 liiget, kellest mitmed ei tee kogu riigikogulase karjääri jooksul suudki lahti, ega anna mingit olulist panust elu edenemisse.
Meist rahvaarvult neli korda suurema Soome eduskunnas on 200 rahvaasemikku, ehk üks ca 28000 soomlase kohta. Eestis valitakse üks rahvaesindaja 13500 kodaniku kohta.
Milleks hoida töös nii suurearvulist riigikogu, kui sama töö teeks ära ka poole väiksema koosseisuga? Rahaline võit poleks mitte kümme, vaid ulatuks sadadesse miljonitesse.
Toretsev riigiaparaat.
Jutte, kuidas Eestis vegeteerib liialt suur ametnike ja riigiteenistujate armee, on räägitud pikalt. Selle tulemusena aga kohustusi dubleeriv ja menetlusi venitades oma vajalikkust õigustav kõrgepalgaliste vägi aina paisub. Koondades riigiaparaadi vähemalt veerandi võrra, säästaksime miljardeid. Jättes ehitamata kliimaministeeriumi uue enam kui 60-miljonit maksma mineva ökohoone ja avamata selle tiiva alla planeeritud 400 kõrgepalgalise ametnikuga regionaalarengu ametkonna ning sulgedes eesmärgitu rahalaristamise musternäite EAS-i, mille 578 pühendunud bürokraadi tegevus on kukutanud kodumaise ekspordi musta auku, hoiaksime taas kokku sadu miljoneid. Aga Kaja Kallas ütleb, et riigil raha pole.
Toretsev presidendiinstitutsioon.
Peale Lennart Meri lahkumist pole Kadriorus nähtud presidenti, kelle süda rahvaga samas rütmis tuksuks. Ühed kadriorglased paistsid silma kurjade manitsejatena, teised on pidanud muhedalt madalat joont, kuid kas sellele tuleb kulutada kümneid miljoneid aastas? President võiks ajada läbi märksa tagasihoidlikumate tööruumide, isikliku koka, kolme autojuhi ja aednikuta ning taas jääks raha õpetajate palkadeks, paljulapseliste toetusteks ja pensionitõusuks.
Raha põletav riigitelevisioon.
Väikesel Eestil on 3 riigi poolt finantseeritavat telejaama. Äkki piisaks ühest, mis tegutseks edasi juba olemasolevas telemajas, kavandamata rahva raha eest uue megahoone rajamist. Taas jääks raiskamata miljonid. Kui erakanalid tegelevad pidevalt kulude kokkuhoiuga, miks peab siis riigitelevisioon pidama pidu katku ajal?
Vahendeid hekseldavad MTÜ-d
Paljud nupumehed on leidnud mõnusa viisi, kuidas riigilt raha üle lüüa. Tuleb registreerida MTÜ, mis tegeleb seksuaalvähemuste kaitse, naiste õiguste, migrantide kodustamise, kanade puuris pidamise keelustamise ja teiste sarnaste moeröögatustega ning saate taotleda mitmesuguseid abirahasid. Aruandes näitate ära, kuidas teile uue ametiauto soetanud MTÜ muudab maailma paremaks ning paneb rumalaid eestlasi Euroopalikke väärtusi kummardama. Kui lõpetada rahva raha eest MTÜ-de poputamine, tekiks taas miljonitesse ulatuv kokkuhoid.
Rahalaevad kaugetesse maadesse.
Me oleme nii vaesed, et ei suuda õpetajatele väärilist palka maksta, kuid samas saadame teele rahalaevu mujale maailma, kus väidetavalt pidavat meie abi hädasti vaja minema. Äkki aitaks enda abivajajaid, seda veerandit elanikkonnast, kellel pole toimetulekuga hõisata. Miks nutame nälgivate laste pärast Aafrikas, kui suurel osal meie enda lastest on koolis pakutav lõuna ainus korralik söögikord päevas? Olgem ausad ja tunnistagem, et abi on tarvis siin Eesti riigis.
Kokkuhoiukohti on kümneid, kuid kui peaminister on tagunud endale pähe lause, et raha pole ega tule, on vähe lootust, et kokkuhoiule tõsiselt mõtlema hakataks. Ainus lootus Eesti elu edenemisele on Kaja Kallase lahkumine poliitikast ning praeguste maksukunnide asendamine mõtlemisvõimeliste poliitikutega.
Vsevolod Jürgenson
