Kui Kaja Kallas ei astu oma piinlikust valemängust hoolimata ise tagasi ja ka partei- ja koalitsioonikaaslased jäävad umbusaldushääletusel tema selja taha, siis vähemalt üks asi on selle juures positiivne.
Nimelt – senisest palju enam inimesi hakkab (paremini) aru saama, et kõik Kallase ja tema kambakaaslaste jutud euroopalikest/läänelikest väärtustest ja põhjamaade poliitilisest kultuurist kujutavad endast mitte midagi enamat kui suitsukatet tõsiasjale, et elame banaanivabariigis, kus pumba juurde saanud seltskond ei teeni omakasupüüdmatult ühist hüve, vaid kasutab riigivõimu oma rahva heaolu arvelt isiklike ja kildkondlike huvide teostamiseks, sh (nii poliitiliste kui ka korporatiivsete) välismaiste isandate tellimuse täitmiseks.
Selles mõttes võib tõesti öelda, et laske aga edasi — mida inetumaks asi läheb ja mida läbinähtavamaks valemäng muutub, seda parem, sest ju on see ainuke võimalus jõuda inimeste silmade avanemise ja seeläbi reaalse pöörde eeldusteni. Kahju on lihtsalt sellest, et kõnealuse protsessi käigus jõutakse (on juba jõutud) teha palju kurja – võtta suurelt hulgalt inimestelt viimanegi usaldus oma riigi vastu ning täiesti võimalik, et ka Eesti Vabariik lõplikult maha mängida.
Ajaloost on igal juhul teada, et mida enam valesid võimul püsimiseks käiku lastakse, seda enam valesid tuleb võimu säilitamiseks kasutusele võtta. Erinevates variatsioonides lõppeb see asi alati üht moodi — valedele rajatud ja ise suureks valeks muutunud süsteem variseb oma enda raskuse all või välisest tõukest kokku. Süüdistada pole siis kedagi teist kui iseennast.
Muuseas, päikeseprillide ilmumine intervjuud andva Kallase näole on sümboolselt kõnekas. Abivahendeid valemängu varjamiseks läheb vaja järjest rohkem, alustades massiivsest stratkomist ja lõpetades silmade kui hinge peegli kinnikatmisega.
/Varro Vooglaid/
