Autoriks John &; Nisha Whitehead Rutherfordi Instituudi kaudu,
Valitsus tahab mängida jumalat.
Ta tahab, et võim otsustaks, kes elab või sureb ja kelle õigused väärivad kaitset.
Abort võib endiselt olla vasakpoolsete ja parempoolsete vahelises võimuvõitluses esiplaanil ja keskmes selle üle, kellel on õigus otsustada – kas valitsusel või üksikisikul -, kui tegemist on kehalise autonoomia, õigusega privaatsusele, seksuaalse vabadusega, sündimata inimeste õigustega ja varaliste huvidega oma kehas, kuid mängus on palju muud.
50 pluss aasta jooksul pärast seda, kui USA ülemkohus tegi oma pöördelise otsuse kohtuasjas Roe vs. Wade, on valitsus hakanud uskuma, et tal pole mitte ainult õigus otsustada, kes väärib seaduse silmis põhiseaduslikke õigusi, vaid tal on ka õigus keelata need õigused Ameerika kodanikule.
Nii on abordidebatt mänginud politseiriigi kätte: pannes aluse aruteludele selle üle, kes veel võib õigusi väärida või mitte.
Hoolimata sellest, et ülemkohus on tühistanud oma varasemad otsused, millega tunnistati aborti neljateistkümnenda muudatuse kohaselt põhiseaduslikuks õiguseks, mängib valitsus jätkuvalt kiiresti ja lõdvalt kodanikkonna eluga kogu eluspektri ulatuses.
Vaadake hästi ja karmilt paljusid viise, kuidas ameeriklastelt võetakse ära nende põhiseadusest tulenevad õigused.
Ameerika peredele, kes lasevad oma koerad maha lasta, nende kodud prügikasti visata ja nende lapsi terroriseerida või, mis veelgi hullem, tappa eksinud SWAT-meeskonna haarangutega keset ööd, jäetakse ilma nende põhiseadusest tulenevatest õigustest.
Puuetega inimesed, keda politsei läbi otsib, käeraudades, vahistab ja “diagnoosib” ohtlikuks või vaimselt ebastabiilseks pelgalt seetõttu, et nad kokutavad ja kõnnivad ebaühtlaselt, jäetakse ilma põhiseadusest tulenevatest õigustest.
Juba 4-aastastel kooliealistel lastel, kes on jalgadega aheldatud, käeraudades ja ribadeks otsitud kooli nulltolerantsi poliitika rikkumise eest, närides pop-torti relvakujuliseks ja mängides kujuteldavat politseinike ja röövlite mängu või tegeledes lapsiku käitumisega, nagu nutt või hüppamine, jäetakse põhiseadusest tulenevad õigused.
Relvastamata kodanikelt, keda politsei on süüdistanud või tulistanud selle eest, et nad julgevad kõhelda, kokutada, lihaseid liigutada, põgeneda või politseikorraldusega mingil viisil mitte nõustuda, jäetakse põhiseadusest tulenevad õigused ära.
Samamoodi jäetakse ameeriklased – nii noored kui ka vanad -, keda politsei tulistab, kuna nad osutasid politseinikule aiavoolikut, jõudsid kindalaekas registreerida, toetusid kepile, et end püsti ajada, või keda nähti mängimas õhupüsside või BB-relvadega, ilma põhiseadusest tulenevatest õigustest.
Naisautojuhtidele, kes on piisavalt õnnetud, et neid küsitava liiklusrikkumise eest üle tõmmata, et politsei neid tee ääres läbi otsiks, ei võeta põhiseadusest tulenevaid õigusi.
Nii meessoost jalakäijatele kui ka autojuhtidele, kellele politsei teeb teeäärseid läbiotsimisi ja rektaalseid sonde, mis põhinevad suuresti nende nahavärvil, ei lubata põhiseadusest tulenevaid õigusi.
Ameerika kodanikud, kes on valitsuse järelevalve all, mille käigus nende telefonikõnesid kuulatakse, nende kirju ja tekstisõnumeid loetakse, nende liikumist jälgitakse ja nende tehinguid jälgitakse, jäetakse ilma nende põhiseadusest tulenevatest õigustest.
Majaomanikelt, keda trahvitakse ja arreteeritakse selle eest, et nad kasvatavad oma koduaias kanu, lasevad oma eesõues rohul liiga pikaks kasvada ja peavad oma kodus piibliõpetust, jäetakse ilma põhiseadusest tulenevatest õigustest.
Kaunistatud sõjaveteranid, keda vahistatakse valitsuse kritiseerimise eest sotsiaalmeedias, näiteks Facebookis, jäetakse ilma nende põhiseadusest tulenevatest õigustest.
Kodutud, keda kodutust kriminaliseerivate seadustega ahistatakse, vahistatakse ja linnadest välja sõidetakse, jäetakse ilma nende põhiseadusest tulenevatest õigustest.
Isikutele, kelle DNA-d on sunniviisiliselt kogutud ja sisestatud föderaalsetesse ja osariikide õiguskaitse andmebaasidesse, olenemata sellest, kas nad on kuriteos süüdi mõistetud või mitte, ei anta nende põhiseadusest tulenevaid õigusi.
Juhtidele, kelle numbrimärke skaneeritakse, laaditakse üles politsei andmebaasi ja kasutatakse nende liikumise kaardistamiseks, olenemata sellest, kas neid kahtlustatakse kuriteos või mitte, ei anta põhiseadusest tulenevaid õigusi. Sama kehtib ka juhtide kohta, keda süüdistatakse punase tulega kaameratega sõitmises, ilma et neil oleks reaalset võimalust end sellise süüdistuse eest kaitsta, jäetakse ilma põhiseadusest tulenevatest õigustest.
Meeleavaldajad ja aktivistid, keda tembeldatakse kodumaisteks terroristideks ja äärmuslasteks ning keda süüdistatakse vihakuritegudes selle eest, et nad räägivad vabalt, jäetakse ilma nende põhiseadusest tulenevatest õigustest. Samamoodi jäetakse Ameerika kodanikud, keda rünnatakse välismaal droonirünnakutega mõrva eest, ilma et neile oleks esitatud süüdistust, kelle üle on kohut mõistetud ja kes on süüdi mõistetud riigireetmises, ilma et neile oleks esitatud põhiseadusest tulenevaid õigusi.
Töökad ameeriklased, kelle pangakontod, kodud, autod, elektroonika ja sularaha on politsei poolt arestitud (tegutsedes vastavalt varade konfiskeerimise skeemidele, mis pakuvad maanteeröövide jaoks kasumisoodustusi), jäetakse ilma põhiseadusest tulenevatest õigustest.
Niisiis, mis on siin ühine nimetaja?
Need on kõik Ameerika kodanikud – looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, õigused, mida ükski inimene ega valitsus ei saa neilt ära võtta, nende hulgas õigus elule, vabadusele ja õnneotsingutele – ja neid kõiki rõhub ühel või teisel viisil valitsus, kes on võimust purjus, raha ja oma autoriteet.
Kui valitsus – olgu see siis president, kongress, kohtud või mis tahes föderaalne, osariigi või kohalik esindaja või asutus – võib otsustada, et kellelgi pole õigusi, siis muutub see inimene vähem kodanikuks, vähem kui inimeseks, vähem kui väärib austust, väärikust, viisakust ja kehalist puutumatust. Temast saab “see”, näotu number, mida saab kokku lugeda ja jälgida, mõõdetav rakkude mass, mille saab ilma südametunnistuseta ära visata, kulutatav kulu, mida saab ilma teise mõtteta maha kanda või loom, keda saab soovi korral osta, müüa, kaubamärgiga märgistada, aheldada, puurida, aretada, kastreerida ja eutaneerida.
See on libe tee, mis õigustab igasuguseid rikkumisi riikliku julgeoleku, riigi huvide ja nn suurema hüve nimel.
Kuid need, kes selle riigi asutasid, uskusid, et see, mida me peame oma õigusteks, on meile antud Jumala poolt – me oleme loodud võrdseks, vastavalt riigi asutamisdokumendile, iseseisvusdeklaratsioonile – ja see valitsus ei saa luua ega kustutada meie Jumala antud õigusi. See tähendaks valitsuse võidmist jumalasarnaste jõududega ja selle tõstmist kodanikkonnast kõrgemale.
Kahjuks oleme selle konkreetse kuradiga tantsinud juba mõnda aega.
Kui me ootame jätkuvalt, et valitsus taastaks meie vabadused, austaks meie õigusi, ohjeldaks oma kuritarvitusi ja takistaks oma esindajaid meie elu, vabaduse ja õnne üle jalge alla tallamast, siis ootame igavesti.
Ülimalt politiseeritud sõda abordi pärast ei lahenda elu libiseval skaalal väärtustava kultuuri probleemi. Samuti ei aita see meil navigeerida moraalsetel, eetilistel ja teaduslikel miiniväljadel, mis meid ootavad, kui tehnoloogia ja inimkond liiguvad üha lähemale singulaarsuse punktile.
Inimkond liigub lõimekiirusel täiesti uuele piirile, kui asi puudutab privaatsust, kehalist autonoomiat ja seda, mida tähendab olla inimene. Sellisena pole me isegi hakanud pead murdma selle ümber, kuidas tänapäeva juriidilised arutelud kehalise autonoomia, privaatsuse, vaktsiinimandaatide, surmanuhtluse ja abordi üle mängivad tulevastes aruteludes singulaarsuse, tehisintellekti, kloonimise ja üksikisiku privaatsusõiguste üle üha invasiivsemate, pealetükkivamate ja vältimatumate valitsustehnoloogiate ees.
Kuid siin on see, mida ma tean.
Elu on võõrandamatu õigus.
Lubades valitsusel otsustada, kes või mis väärib õigusi, nihutab see kogu arutelu sellelt, kus meie Looja on meile “andnud teatud võõrandamatud õigused” (elu, vabaduse, vara ja õnne poole püüdlemise), sellisele, kus ainult need, keda valitsus soosib, saavad selliseid õigusi nautida.
Kui kõik inimesed on loodud võrdseks, siis peaksid kõik elud olema võrdselt kaitset väärt.
