Thorsten Polleiti uus silmapaistev raamat on täis teadmisi nii majandusfilosoofiast kui ka majanduspoliitikast ning nagu ta näitab, võimaldab tema filosoofiline seisukoht tal mõista finantsmaailma, mille meister ta on, olemust.
Polleit on Ludwig von Misesi, Murray Rothbardi ja Hans-Hermann Hoppe järgija ning nagu nemadki, väidab ta, et majandusteadus pakub meile a priori tõdesid maailma kohta. „Mida mõeldakse termini a priori teooria all? Mõiste a priori tähendab, et midagi on ilmne, mida võib pidada tõeseks ja universaalseks, kogemusest sõltumatuks. “Kogemustest sõltumatu” all ei pea Polleit muidugi silmas seda, et aprioorsed tõed ei mõjuta kogemust – aprioorsete tõdede mõte on selles, et nende kohta teatakse, et need vastavad kogemusele lihtsalt neile mõeldes –, vaid pigem seda, et nende tõde ei sõltu empiirilisest testimisest. Majandusteaduses, erinevalt füüsikateadustest, ei ole meil seaduste kehtestamiseks piisavat empiirilist alust: “muutujaid on “liiga palju” ja kvantitatiivseid konstante pole.
Sellega seoses teeb Polleit hiilgava tähelepaneku. Kuna paljud sotsialistid ei mõista asjakohaseid a priori seadusi, ei mõista nad, et sotsialism on oma olemuselt türanlik.
Isegi halvimatest sotsialismikogemustest – mõelge Stalinile, Hitlerile, Mao Zedongile, Pol Potile – ei piisa, et seda lõplikult diskrediteerida. Selle põhjuseks on peamiselt järgmine põhjus: inimtegevuse, inimajaloo valdkonnas ei saa kogemus kunagi anda veenvat ja veenvat tõestust, et miski pidi nii edasi minema. . . . Just seda taipamist sotsialistid aktiivselt kasutavad. Nad selgitavad, et sotsialism, kus ja millal seda ellu viidi, ei andnud loodetud tulemusi ja selgitavad, et sotsialismi ei ole rakendatud piisavalt järjepidevalt.
Selle kaitse ümberlükkamiseks on vaja a priori kasutada kahel viisil, millest üks on enamikule Mises Wire’i lugejatest hästi teada. Viitab loomulikult Misesi arvutusargumendile, mis näitab, et rahahindade puudumisel ei saa sotsialistlik süsteem tegeleda majandusarvutustega ja on määratud kokkuvarisemisele.
Kuid sellest argumendist iseenesest ei piisa, et vastata nn demokraatlikele sotsialistidele, kes ei nõua täismahus tsentraalset planeerimist, vaid tahavad “segasüsteemi”, mis ei loobu täielikult turust. Lõhe kaotamiseks kasutab Mises selliste inimeste vastu tõhusalt “libeda tee” argumenti – sekkumine võib kiiresti viia sotsialismi. Polleit tugevdab Misesi loogikat, tõstes ka teise punkti. On a priori tõde, et riik on rõhuv institutsioon, mis oma olemuselt rikub õigusi; pealegi muutub see oma eksisteerimise jooksul rõhuvamaks:
Tegevusloogika seisukohalt on riik – kui ta on territoriaalne sundmonopolist, millele indiviid on heas või halvas – vastuoluline ja seega sõna otseses mõttes vale. See alandab indiviidi de facto orjaks ja see ei sobi kokku inimtegevuse loogikaga – kuna omand, omandus, on inimtegevuse vältimatu kategooria. . . . Eriti laieneb kaasaegne demokraatlik riik. Katsed seda taltsutada ja ümbritseda osutuvad illusiooniks. Isegi minimaalne seisund muutub varem või hiljem maksimaalseks olekuks. (rõhutus originaalile)
Siin tugineb Polleit suurele saksa sotsioloogile Franz Oppenheimerile (kes Polleit räägib, et oli Ludwig Erhardi, kes oli pärast Teist maailmasõda Saksa “majandusime” eest vastutav mees, doktorikraadiga juhendaja) ja Hans Hoppe’st. Soovitaks lugejatel pöörata erilist tähelepanu Polleiti kaldkirjas olevale lausele, kuna raamatu keskne argument sõltub selles, kas raamatus väljendatud väidet pidada a priori tõeks.
Mida on tänapäeva riigil meie jaoks varuks? Sellele küsimusele vastates tugineb Polleit veel ühele kõige olulisemale inimtegevuse a priori seadusele: kuna inimesed on erinevad, saavad nad kasu spetsialiseerumisest ja kaubandusest. Arvestades seda vaieldamatut tõde, peame järgmiseks püüdma kindlaks määrata ulatusliku kaubanduse nõuded ja siin jõuame peagi raha, üldtunnustatud vahetusvahendini.
Kuna kaubanduse eelised suurenevad, mida laiem on turg, kasutaks vabaturumaailm ideaalis sama raha:
[Selles raamatus esitatud mõtted] põhinevad kesksel arusaamal: kui eksisteeriks ülemaailmne vabade turgude süsteem, kus igaüks saaks vabalt osta seda, mida ta soovib ja kus tootjad saaksid vabalt toota seda, mida tarbijad soovivad, oleks raha vaba turg ja – kõigi osapoolte vabatahtliku kokkuleppe kaudu – tekiks ühtne maailmavaluuta. Seda seetõttu, et see oleks majanduslikult optimaalne. Kui kõik maailmas kasutavad ühte ja sama raha, kasutatakse raha produktiivset mõju täiel määral ära: rahaga tehtav majandusarvutus – raha hindadega arvutamine – on seega kõigi jaoks optimeeritud. (rõhutus originaalile)
Polleit ühendab selle taipamise nüüd oma varasema argumendiga, et üha laienev riik püüab saada üha rohkem ressursse oma kontrolli alla. Selle saavutamiseks peab riik haarama rahasüsteemi üle täieliku kontrolli, laskmata ühelgi kaubavaluutal konkureerida oma rahaga. Ja – veel üks oluline punkt – kuna rahvusvaluutasid saab üksteise vastu kaubelda, muutub hädavajalikuks luua ainulaadne ülemaailmne fiat-valuuta, mis ei võimalda kõrvalehoidmist ega põgenemist.
Teisisõnu, meie praegune maailma rahakord on paralleelne vabaturu suundumusega ühtsele maailmavaluutale:
Kui riigid monopoliseerivad rahatootmise, pole raha jaoks vaba turgu, millel võiks inimeste vabatahtlike otsuste kaudu välja kujuneda ühtne maailmavaluuta. Sel juhul on riiklikud fiat-valuutad praegu olemas. Kuid see ei ole stabiilne tasakaal. Pigem kiputakse ka siin looma ühtset maailmavaluutat, sest nagu öeldud, on optimaalne, kui kõik kauplevad ja arvutavad sama valuutaga.
Siin ette kujutatud fiat-raha allutaks maailma sotsialistliku kallakuga globaalsete pankurite diktatuurile. Nagu Polleit selgitab, pakub ainult vabaturu raha “eraõiguslikus ühiskonnas” püsivat pelgupaika “düstoopilise õudusunenäo” eest, mida globalistid meile silmas peavad. Polleidi raamat julgustab nende plaanidele vastu seisma.
