Vaikus… sügav vaikus. Inimesed nokitsevad enda asjadega….
Teatrilaval ootab trupp esinejaid tähelepanu pilke, igavusest vaikselt haigutades…
Mis seal on? Mis seal on? – tõstab üks inimene pilgu lava poole. Ja show võib alata! Trummipõrinad, välgud-mürtsud-kärtsud!
Wow – heietab inimene omaette… Milline show!
Aga teised? Mida teised inimesed teevad? Teised on ikka omaette. Nokitsevad enda asjadega. Proovivad ennast mõista paremini…. Tegelevad iseendaga. ISEENDAGA?!? Kas saaks midagi hullemat olla?
Ruttu raputab lavashowd vaadanud inimene teisi, meelehädas selle ees, et ainult tema etendust vaatab. Ja hämmastunud sellest, milline on show sisu.
Tõstavad siis teisedki emotsioonisõdalase raputusest pilgud lava poole. Ja mis juhtub? Lavale liituvad tormakalt erinevad orkestrid, pille puhudes, tralli visates! Etenduse intensiivsus kogub tuure üles! Mida rohkem vaatajaid, seda tähelepanu köitvamaks asi muutub!
Kõik helistavad emadele, isadele, lelledele, ämmadele, sõpradele, kõik lähedased ja tuttavad kutsutakse liituma, et ka nemadki saaksid osa sellisest imelisest hinge matvast ja mõistust ahendavast vaatemängust!
Paljud pidasid laval näidatud etendust nii tõeliseks, et hakkasid isegi teisi veenma nähtut ja kuuldut uskuma ning hukka mõistma neid, kes julgesid etenduse tõepärasuse küsimärgi alla panna. Nende kindlameelset usku hoidsid ülal mõned üksikud tõeliselt toimunud sündmused, mis justkui kinnitasid etenduse sisu tõepärasust.
Teine osapool märkas jällegi, et tegu teatriga, väljamõeldisega…
Algas vaidlus. Las vaidlevad. Pole vahet, kas tähelepanu on vastanduv või poolehoidev – mõlemal juhul on tähelepanu pälvitud.
Ja nii see on alati olnud ja kestab edaspidigi – kõik saab toimuda üksnes publiku valvsa pilgu all. Olgu siis teatrilavaks massimeedia või mis iganes muu…
/Tarvi Nova/
