Kui detsembris tabas Vanuatut 7,3-magnituudine maavärin, ei põhjustanud see mitte ainult ulatuslikku hävingut ja jättis surma vähemalt tosin inimest, vaid paljastas ka kriitilise haavatavuse riigi digitaalses infrastruktuuris, mis on levinud kogu Vaikse ookeani piirkonnas: koondamise puudumine.
Kogu Vanuatu internetiliiklust haldab üks merealune kaabel, ICN1. 17. detsembri maavärin põhjustas kaabli maandumisjaamas tulekahju, blokeerides toiteallika ja katkestades kogu Interneti-liikluse.
Alles pärast seda, mida kirjeldati kui “mitmepoolset jõupingutust äärmuslikes tingimustes”, taastati ühendus kümne päevaga.
Olukord ei piirdu Vanuatuga – kogu Vaikse ookeani piirkonnas puudub kriitilisel digitaalsel taristul koondamine.
Alates vähemalt 2022. aasta vulkaanipurskest Tongas, mis sarnaselt häiris sidet üle Vaikse ookeani, on väljendatud muret vajaduse pärast dubleeriva merekaablisüsteemi järele.
Enamiku Vaikse ookeani piirkonna riikide valitsused tunnistavad seda, kuid neil pole vahendeid selle saavutamiseks, parandades ja hooldades samal ajal elutähtsat kohalikku taristut, nagu tervishoid, haridus ja transport.
Traditsioonilistel geostatsionaarsetel satelliitsüsteemidel, mida mõnikord reklaamitakse alternatiivina merealustele kaablitele, puudub ribalaius ja nendega kaasnevad suured tegevuskulud, mistõttu need on tavaliselt reserveeritud valitsusele, lennuettevõtjatele, pangandusele ja tervishoiule.
Starlinki osalemine sellistes konfliktides nagu sõda Ukrainas tähendab, et tema satelliite võib rahvusvahelise õiguse kohaselt pidada õiguspäraseks sihtmärgiks, eriti kui tema teenused muutuvad sõjaliste operatsioonide lahutamatuks osaks.
Ja ka see võib oma kasutajaskonna kasvades silmitsi seista ribalaiuse piirangutega, eriti tihedalt asustatud piirkondades.
Erinevalt kaablitest, mis pakuvad skaleeritavat infrastruktuuri, piirab Starlinki võrku orbiidil olevate satelliitide arv ja korraga süsteemile sisenevate kasutajate arv.
Google on välja pakkunud ka kolmanda kaabli, mis ühendaks Vanuatu laiema Vaikse ookeani võrguga.
Pühendumine, kuid mitte raha
Vanuatu valitsus on toetanud teist kaablit alates 2018. aastast, kuid ütleb, et tal pole kapitali ja on mures, et hoolduskulud võivad tõsta telekommunikatsioonihindu riigi niigi haavatava elanikkonna jaoks.
See on vaid üks paljudest piirkonna riikidest, mida peetakse võtmeks Hiina kommunistliku partei kasvava mõju vastu võitlemisel. Kuid kuigi lääneriikide valitsused – sealhulgas Austraalia ja Ameerika Ühendriigid – on tunnistanud vajadust suuremate investeeringute järele, pole seni ühtegi neist tulnud.
Austraalia riikliku ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonnas töötava doktorandi Cynthia Mehboobi sõnul on see probleem, millega tuleb kiiresti tegeleda.
“Piirkonna lähima ja mõjukaima naabrina on Canberral võimalus sekkuda, mitte [geopoliitilise vajaduse tõttu], vaid tõelise partnerina Vanuatu sideinfrastruktuuri kaitsmiseks.”
“Austraalia peab ka tunnistama, et tema geopoliitilistel sekkumistel ühes Vaikse ookeani saareriigis võib olla märkimisväärne järelmõju teiste kaubanduslike pakkujate jaoks, mis raskendab jõupingutusi vastupidavate piirkondlike võrkude loomiseks.”
Ta tsiteeris Vanuatu-põhise Interchange Groupi tegevjuhi Simon Fletcheri kommentaare, et Austraalia sekkumine Saalomoni Saarte Korallimere kaabli projekti oli negatiivselt mõjutanud tema ettevõtte erarahastusega projekte, postitades 2018. aastal Twitterisse, et “tasuta kaabliga on väga raske konkureerida”.
Kuid kui Austraalia seab esikohale digitaalse vastupidavuse ja õiglase koostöö, võib ta näidata oma pühendumust oma “Vaikse ookeani perekonnale”, ütleb Mehboob. Vaikse ookeani piirkonna riikide tulevaste väljakutsetega toimetulekuks parema ettevalmistuse tagamine tähendab, et nad ei pea lootma “osalejatele, kelle prioriteedid ei pruugi alati ühtida riigi omadega”.
“17. detsembri maavärin rõhutab, et nüüd on aeg tegutseda,” ütleb ta. “Küsimus, millega Vanuatu praegu silmitsi seisab, ei ole mitte ainult see, kuidas taastada ühenduvus, vaid kuidas ehitada vastupidav ja õiglane süsteem, mis suudab toime tulla tulevaste väljakutsetega.”
“Kas Austraalia kui usaldusväärne partner kasutab seda võimalust tegutseda, ilma et oleks vaja välist ohtu, mis teda tegutsema kannustaks?”
