Tõeline maksejõuetuse draama ülemaailmsetel turgudel ei ole olnud föderaalvõla ülemmäära läbirääkimised Washingtonis, vaid inflatsiooni mahakandmine. Küsimus, kas selgub, et USA riigikassa on mõne nädala jooksul olnud aeglane oma võlgade teenindamisel – kõik viivitused hiljem parandati – on kõrvalnäide. Võiksime seda pidada käimasoleva tegeliku mahakandmisoperatsiooni kamuflaažiks. Sellega on USA juhitud riigid, kus pandeemia ja Ukraina sõja ajal tekkis suur inflatsioon, saavutanud oma võlgade reaalväärtuse suure vähenemise.
Valitsused on võitnud ka oma fikseeritud intressimääraga võlgade nominaalturu koguväärtuse vähenemisest intressimäärade tõusu tõttu. Need tulud ei kajastu otseselt rahvamajanduse arvepidamises. Pigem on need alternatiivkulude kokkuhoid. Valitsused ei pea maksma kehtivat kõrgemat intressimäära oma võlgade selle osa eest, mis on fikseeritud intressimääraga kuni kaugemate tähtaegadeni. Valitsuse säästud kajastuvad investorite varade aruannetes ja bilanssides niivõrd, et need põhinevad pigem praegustel turuväärtustel kui fiktiivsetel ajaloolistel kuludel. Kuni kahjud on keskpanga valduses olevate valitsuse võlakirjade käes, ei ole sellest suurt kasu – see kõik on avaliku sektori kui terviku konsolideeritud raamatupidamisarvestuse pesemine.
See tõeline inflatsiooni mahakandmine toimus ilma igasuguse poliitilise vaidluseta, mida tekitasid lõputud kommentaarid finantsmeedias. Toimunud on kõrgete inflatsioonipanuste tants, kus esinevad keskpankurid, poliitikud ja nende kaaslased. Esimene ja suurim tants toimus siis, kui Fed jäi pandeemia kahe esimese aasta (2020–2021) jooksul kindlaks oma nullintressi ja kvantitatiivse leevendamise poliitika juurde, viidates suure kindlusega oma ajutise inflatsiooni kesksele stsenaariumile. Fed vaikis alternatiivsete võimalike stsenaariumide osas või ei nõustunud sellega. Juhataja Jerome Powell ütles meile suure aplombiga, et Fed isegi ei mõelnud sellele, millal peaks algama arutelu intressimäärade nullist tõstmise üle.
Uskumatu, vähemalt tagantjärele mõeldes, teatas Fed 2020.aasta augustis oma uuest „paindliku inflatsioonisihtimise” raamistikust, mis on juba suure pandeemilise inflatsiooni idanemisperioodi alguses. Idee seisnes selles, et kõrgem inflatsioon kunagi tulevikus on teretulnud, et “kompenseerida” pikki aastaid kestnud inflatsioon, mis oli väiksem kui 2010.aastatel seatud eesmärk. Suur valitsus kõigis oma harudes ja kõrvuti võimsate välishuvidega, sealhulgas erakapitali parunid, kes saaksid kõrge inflatsiooni šoki korral kasu oma võlgade reaalväärtuse vähendamisest, talusid rahulolu rõõmsalt.
Sama koreograafiat on mängitud Euroopa kõrge inflatsiooniga riikides, sealhulgas Ühendkuningriigis, Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias. Jah, Saksamaa ja Holland avaldasid Euroopa Keskpangas (EKP) teatavat vastupanu, kuid selle arutlemine oli selle poliitikanõukogus üldine mure, et vältida Euroopa võlakriisi taastumist. Pidage meeles, et juba 2021.aasta juulis võttis EKP kasutusele oma uue rahandusraamistiku, mis hõlmab peaaegu paindlikku inflatsioonisihti, aasta hiljem kui Föderaalreserv, ehkki rohelisemal ja vähem selgesõnalisel kujul. Sõnum oli see, et EKP on inflatsiooni ületamise kui alamjooksu suhtes tolerantsem, kuna inflatsiooni on raskem tõsta kui alla saada!
Jaapan ja Šveits on olnud inflatsioonitantsus kõrvalekalletest. Jaapanis ega Šveitsis pole toimunud tõelist mahakandmist kõrge inflatsiooniga riikide mastaabis. Nelja-aastasel perioodil 2020–2023 on kodumaise raha ostujõu hinnanguline langus USA-s olnud 17 protsenti, Itaalias 20 protsenti ning Šveitsis ja Jaapanis 5 protsenti.
Šveitsis tähendab madal riigivõla ja sisemajanduse koguprodukti suhe (umbes 40 protsenti) seda, et suur valitsus ei ühineks inflatsioonitantsu keskpangaga. Jaapanis on see täiesti vastupidine. Jaapani purustavalt kõrge avalik sektor tähendab, et on nähtav oht, et valitsus ja riiklik dieet ühinevad Jaapani keskpangaga. Muusikaline teema oleks kõrge optimism tulevase inflatsiooni suhtes vaatamata jätkuvalt väga madalatele intressimääradele. Jeeni kokkuvarisemine Šveitsi frangi suhtes peegeldab tõelist maksejõuetust Jaapanis inflatsiooni tõttu. Jeeni/Šveitsi frangi vahetuskurss on tõusnud 112-lt pandeemia eelõhtul praeguseks 153-ni.
Jaapani tegelik võlgade kustutamine on seni väike. Kõrget tarbijahinnaindeksi inflatsiooni 2021.aasta teisel poolel ja 2022.aasta alguses ei ilmnenud, kuna leibkondade ja ettevõtete kulutused USA-s, eurotsoonis ja Ühendkuningriigis jäid märkimisväärselt ettevaatlikuks. Kuid see vaoshoitus võib praegu kaduda Tokyo aktsiaturu võimsa tõusu ajal koos välismaise optimismi (nn Buffetti buum) ja üliodava jeeni tõusu ajal. Seega võib Jaapani inflatsiooni tulevik olla väga erinev aastatel 2021–2022.
Madal inflatsioon aitab aga seletada Jaapani valitsemissektori koguvõla ja sisemajanduse koguprodukti seni kangekaelselt halba ajaprofiili – see tõusis 238 protsendilt 2019.aastal 259 protsendini 2020.aastal ja 261 protsendini 2022.aastal, langedes sel aastal lõpuks. Rahvusvaheline Valuutafond 258-ni, kuna tarbijahinnaindeksi inflatsioon tõuseb (mais 3,2 protsenti aastatagusest ja pikaajalised intressimäärad alla 0,5 protsendi). Seevastu USA-s tõusis sama suhtarv 109-lt 2019.aastal 134-ni 2020.aastal, langedes sel aastal tagasi 122-ni, hoolimata valitsemissektori eelarvepuudujäägist, mis on praegu 5–6 protsenti sisemajanduse koguproduktist. Itaalias oli sama suhtarv pandeemia eelõhtul 134 protsenti, tõustes 2020.aastal 155-ni ja langedes tänavu hinnanguliselt 140 protsendini.
Suur valitsus tähistab korralikult, kuid inflatsiooniparteiga liitujaid on ka juhuslike kaotuste tõttu. Mõelge võlgades ettevõtetele, kes ootavad tulevikku, kus intressimäärad on palju kõrgemad, kuid naudivad siiski tuluvooge, mis kipuvad reaalselt tõusma. Erakapitaliettevõtted, mis teenivad tulu pikaajalistest avaliku sektori teenuseid osutavatest lepingutest (näiteks tervishoius või vanglates), on üks ilmselge näide, kuid on ka palju teisi. Nad tervitavad võlgade tegelikku allahindlust inflatsiooni võrra. Samamoodi on võlgades majaomanikud, kes kannavad kinnisvaralt kahju (seni USA-s üldiselt väikest, kuid mõnes välismaises levipunktis suuremat), kuid kes eeldavad, et nende palgatulu tõuseb koos hindadega.
Lõpptulemus: me ei tohiks alahinnata koalitsiooni tugevust, kes tantsib optimistlike keskpanga narratiivide pilli järgi. Selles peitub oht majandusele ja finantstervisele, mitte USA võla ülemmäära käsitlevate õigusaktidega seotud lühiajalistes pingetes.