Inimene kõnnib vabaduse loosungiga läbi elu mõistmata, mis selle sisu ja olemus on. Vabadus pole midagi sellist, mida on võimalik käega katsuda või füüsiliselt näha, või veel vähem raha eest osta.
Vabadus on õigus luua ja kujundada enda elu vabal tahte printsiibil. Loomine on vabadus, sest looming sünnib vabaduses. Raamides olles, loomingut ei teki. Pole loomingut, pole arengut.
Me sünnime maailma vabadena. Väikese inimese sotsiaalne elu algab kohustustest. Kohustus enda tagant koristada, kohustus aidata vanemaid ning koos sellega tekib vastutus tehtud töö eest. Igal eluetapil tekib meile kohustusi juurde. Osa neist on meie enda võetud ja muist on tekkinud välisel sunnil, kuid kohustusega kaasneb alati vastutus. Kohustuste võtt on alati vabatahtlik, ehk siis inimesel on vaba tahe otsustada, kas ta võtab enda eluga seonduvaid kohustusi või mitte. Kohustused on suuresti vajaduspõhised – mida rohkem inimene tahab, seda rohkem ta ennast koormab. Teadlik inimene hindab oma võimeid ja sellest lähtuvalt teeb otsuse, sest vastutus on koorem ja koormat tuleb osata kanda. Lihtne oleks elada kohustusteta, kuid siis puuduks vastutus, milleta pole ka vabadust.
Vaba inimene on igas mõttes küps, sest tal on julgus võtta oma elu loomiseks ja kujundamiseks kohustusi ning kanda ka vastutust. Taoline inimene, kes otsustab ise oma elu iga sammu eest võtab vastutuse enda kanda ja seega on ta ka vaba.
Selles ühiskonnas on enamus kohustusi peale surutud ja need kohustused suruvad inimese raamidesse.
Vaadakem meie ühiskonda laiemas pildis, lugegem inimeste arvamusi, kommentaare. Me võime õudusega avastada, et meid ümbritsevad kehalt täiskasvanud, kuid vaimult puberteediealised, kelle peas vemmeldab ikka veel täitmatud ihad, soovid, vajadused ja allumatus. Kes pole ikka veel ennast elus leidnud ega realiseerinud, sest nad ei tea, kes nad on ja miks nad siin on. Ja nendel „täiskasvanutel“ on juba omakorda lapsed, kes täiskasvanu ikka jõudes jäävadki lasteks, sest liberaalses ühiskonnas ei õpetata vastutama. Selles ühiskonnas on kõik väljastpoolt ära reguleeritud. Ei ole võimalik enam ise otsustada enda elu aspektide eest. Millimeetri ja grammi täpsusega on inimeste elu otsustatud selliselt, et inimene ei peaks enam üldse millegi peale mõtlema. Muretu elu mõtlemisvõimetule olendile – orjale.
See on vabatahtlik orjus läbi vaba tahte loovutamise.
Me oleme valinud ennast juhtima poliitikud, kes on samasugused ebaküpsed inimesed. Nad otsustavad teiste inimeste eest võttes endale kohustusi, mida nad puuduliku vastutusvõime tõttu täita ei suuda. See näitab ebaküpsust valitsuse tasandil. Me ei luba oma lastel anda meile korraldusi, juhtida, sest nad pole valmis veel oma elu eest vastutust võtma. Kuid ometi on masse juhtimas inimesed, kes ei vastuta mitte ühegi teo eest. Vabadus algab võimest teha iseseisvaid otsuseid, võtta teadlike kohustusi ja vastutada. Kui seda ei suudeta, siis pole sõltumatust ega vabadust.
Kuidas saab mitte vaba inimene rääkida vabadusest kui ta ei tea, mida see tähendab. Mitte vaba inimene on ori. Ja ori ei saa teist inimest juhtida. Ometigi on meid juhtimas samasugused orjad meie endi seast. Ori vajab liidrit, kes õpetab, mis tähendab olla vaba. Ja vaba saab olla ainult vaimult, hingelt, mitte inimeste poolt seatud piirides. Need hakkavad sealt, kus lõpeb vabadus. Ja vabadus lõppeb materiaalsuses ja mammona kummardamises. Praegune inimkond on raha ori – ta kummardab Mammonat. Inimkond on sidunud kohustused rahaga. Töö ja tasu ei ole omavahel korrelatsioonis. Inimene käib tööl kohustusest ja vaid seetõttu, et ta saab selle eest tasu ja selle tasu eest saab ta õiguse elada. Õigus elada ühiskonnas raha eest, tähendab orjust, mitte vabadust. Raha ühiskonnas ei saa inimene kunagi vabaks.
Tõelise vabaduse olemus on peidutud aga muude illusoorsete vabaduste taha, mille nimel inimesed võitlevad. Energia on suunatud illusoorse vabaduse kaitsmisele.
Fiktiivne moodustis nimega riik loob inimestele kohustused, mida inimene muidu enda kanda ei võtaks. Mida rohkem ebavajalikke kohustusi, mis reeglina on seotud rahaga, seda rohkem inimesed oma vabadusi kaotavad.
Inimene saab vastutada vaid enda poolt võetud kohustuste eest, sest see teeb inimese teadlikuks oma võimetest, oma piiridest. Vastutus enda elu eest annab inimesele vabaduse, sest tal on julgus olla mina ise, erineda ja käia oma teed. Võime vastutada, on teadlikkus võetud kohustustest.
Ja siin algabki vabaduse piir.
Kui inimene loovutab oma elu üle otsustamise kunstlikule moodustisele, siis ei vastuta selle elu eest enam keegi. Ja vastutuseta pole vabadust.
See on teadlik valik vabadusest loobumiseks.
/Katrin Seppa/
