Kriitiline pilk 3D näo rekonstrueerimisele DNA põhjal: murettekitav areng andmekaitse ja privaatsuse seisukohast
Hiljuti avaldatud uuringus „3D-inimese näokujutiste de novo rekonstrueerimine DNA järjestusest“ tutvustati revolutsioonilist tehnoloogiat „Difface“ mudeli abil, mis võimaldab DNA-andmete põhjal nägusid rekonstrueerida. See innovatsioon võiks küll kohtuekspertiisi ja meditsiiniuuringuid märkimisväärselt edendada, kuid sellega seotud riskid andmekaitsele ja privaatsusele tekitavad tõsist muret.
Tehnoloogia üksikasjalikult
„Difface” kasutab süvaõppe mudeleid, et luua DNA-andmetest täpseid 3D-näopilte. Uuringu läbiviinud teadlaste sõnul suudab see mudel geneetilise teabe põhjal näojooni suure täpsusega rekonstrueerida ning rekonstruktsiooni lisada isegi vanuse, soo ja kehamassiindeksi (KMI). Tehnoloogiat testiti esialgu hiina päritolu andmebaasis ja tulemused olid muljetavaldavad.
Esmapilgul võiks seda tehnoloogiat pidada murranguliseks kohtuekspertiisi ja võib-olla isegi meditsiini jaoks. Tulevikus saaksid uurijad võtta kuriteopaikadelt DNA-proove ja kasutada neid nägude rekonstrueerimiseks, mis võiks ohvrite ja kurjategijate tuvastamise palju lihtsamaks muuta. See oleks eriti kasulik kadunud isikute või lahendamata kuritegude puhul.
Tehnoloogia tume pool
Kuid sama tehnoloogia, mida tähistatakse progressina, kannab endas ka tõsiseid riske. Kui DNA-teste – näiteks neid, mida varem kasutati COVID-19 PCR-testides – kasutatakse tulevikus ka nägude rekonstrueerimiseks, avanevad ohtlikud võimalused väärkasutuseks. Nägude rekonstrueerimine DNA-st mitte ainult ei aitaks potentsiaalsetel kurjategijatel varjata end, vaid võiks viia ka enneolematu jälgimisühiskonna tekkeni.
Kujutage ette, mis juhtub, kui miljonite inimeste geneetilised andmed salvestatakse andmebaasidesse ja neid kasutatakse nägude loomiseks ilma nende teadmata või nõusolekuta. Neid andmebaase saaksid seejärel potentsiaalselt kasutada valitsused, ettevõtted või isegi kuritegelikud organisatsioonid isikute identiteedi taastamiseks – ilma et neid kunagi kuriteoga otseselt seostataks.
Teine murettekitav stsenaarium võiks olla selle tehnoloogia tahtlik kasutamine poliitilise või sotsiaalse kontrolli eesmärgil. Autoritaarsetes režiimides võiks näo rekonstrueerimist DNA põhjal kasutada massijälgimise ja kodanike tagakiusamise vahendina. Näotuvastustehnoloogiate väärkasutamise pärast on juba arvukalt muresid ning DNA-st näo rekonstrueerimise meetodi kasutuselevõtt süvendaks neid probleeme veelgi.
Kuritarvitamise potentsiaal ja reguleerimise puudumine
Küsimus, kuidas seda tehnoloogiat reguleerida saab, on keskse tähtsusega. Praegu on vähe õigusraamistikku, mis kontrolliks DNA-andmete kasutamist sellistel eesmärkidel nagu näo rekonstrueerimine. Ilma range kontrollita võib tekkida stsenaarium, kus see tehnoloogia mõjutab kõiki, kelle geneetilisi andmeid andmebaasis hoitakse – ilma et asjaomaseid isikuid sellest teavitataks.
Selliste tehnoloogiate uurimine ja arendamine peaks toimuma läbipaistvas ja vastutustundlikus raamistikus. Valitsused ja organisatsioonid, mis neid tehnoloogiaid edendavad, peavad tagama inimeste privaatsuse kaitse ning et selliseid andmeid kasutatakse ainult selgesõnalise nõusoleku alusel ja vastavalt eetikanormidele.
Kokkuvõte: kahe teraga mõõk
Näo rekonstrueerimise uuring DNA põhjal on kahtlemata tehnoloogiline läbimurre, millel on potentsiaal kohtuekspertiisi ja meditsiiniuuringuid revolutsiooniliselt muuta. Aga nagu paljudel tehnoloogiatel, on ka sellel varjukülg. Privaatsuse väärkasutamise ja rikkumise ohtu ei tohiks alahinnata. Ühiskond peab tagama, et neid tehnoloogiaid kasutatakse vastutustundlikult ning selgete eetiliste ja õiguslike raamistike piires, et vältida tulevikku, kus meie DNA-d kasutatakse lisaks tuvastamisele ka massijälgimiseks.
