Uus-Meremaa vanglates valitseb vangide seas “mitteametlik hierarhia”, kus jõuguliikmed on üldiselt tipus, jõustades “mitteametlikke reegleid ja koode, mis on sageli koostatud nende endi huve silmas pidades”, leiti riigi vanglate mitmeaastases uuringus.
Canterbury ülikooli vanemõppejõu ja jõuke käsitleva raamatu autori Jarrod Gilberti aruanne „Gang Influence on New Zealand Prisons” annab pildi vanglatest, kus jõugud pakuvad värbamise stiimuliks „kaitset, juurdepääsu kaupadele, staatust ja vendlust”.
Igaüks, kes ei ole rühmaga seotud, tuvastatakse kiiresti ja sihikule võetakse.
“Jah, niipea, kui jõuate oma … arestikambrisse, küsivad nad kohe klaasakna juures: “Kellega sa koos oled?”,” rääkis üks vang uuringus.
“Kui te pole kellegagi koos, siis … nad lähevad tagasi ja ütlevad oma poistele: “Ah, seal on uus tüüp… Minge võtke kõik tema [väljend].”
Kuigi kinnipeetavaid ei survestata otseselt jõukudega liituma, tähendab vanglakeskkonna surve, et jõugu kuulumine “on nii ratsionaalne kui ka tavaline valik”, öeldakse raportis.
“Kuigi paljud selle valiku tegijad võivad seda hiljem kahetseda, tähendab jõugu lahkumise raskus seda, et liikmelisus jätkub tavaliselt.”
Kaklused ja rünnakud on tavalised ning enamikust neist ei teatata.
“Gängid on selle vägivalla ebaproportsionaalseks tõukejõuks,” öeldakse raportis. “Inimese näost näkku silmitsi seismist ja väljapressimist – mida mõnikord nimetatakse ka maksustamiseks või seismajäämiseks – peetakse vastuvõetavaks käitumiseks, eriti jõukude seas.”
Kõige sagedamini röövitud ja väga nõutud esemed on nikotiinipastilled ja kanaõhtusöögid, viimast hinnatakse eriti haruldase tahke valgu allikana erinevalt muust põhilihast, hakklihast.
Gilbert ütleb, et selliste esemete kunstliku nappuse vähendamine, mis suurendab nende kõrget väärtust, oleks paranduste jaoks lihtne lahendus.
Kuid paratamatult jätkub väljapressimine mingil määral, sest see on viis, kuidas jõugud kehtestavad ja demonstreerivad oma domineerimist.
“Oh, sa pead maksma renti väljakujunenud jõuguliikmetele, kes on olnud nii palju aastaid, tänu sellele, mida nad tegid ja kes nad on jõugu kuulumise mõttes,” rääkis üks vang Gilbertile.
“Peate neile maksma kana nädalas, et säästa end kõhupiirkonna vigastamise eest, sest just seal nad praegu ründavad.”
“Erilisel kanaõhtul saate kena kana, siis peavad kõik sellele mehele andma, olenemata sellest, kes sa oled, tema ja ta kaaslased.”
Gängi liikmed vägivaldsemad
Vangid, kellel on sidemeid jõugudega, on suure tõenäosusega vägivaldsed õigusrikkujad. Alates 2010. aastast ei ole vägivallakuritegude eest vangi sattunud rühmitusse kuuluvate vangide osakaal langenud alla 50 protsendi ning 2023. aastal oli see 56 protsenti.
Uus-Meremaa vanglates osalesid jõukude sidusettevõtted rünnakutes kiirusega, mis on pidevalt umbes kaks korda kõrgem kui need, kellel polnud registreeritud jõugusidemeid.
Uuemad “LA-stiilis” jõugud, mis koosnesid peamiselt noorematest liikmetest, kes tahavad “märki jätta”, vastutasid kõrgema vägivalla eest kui rohkem väljakujunenud, lapitud jõugud.
Enamasti säilitavad jõugud seda, mida Gilbert nimetab “relvarahuks”.
“Vanglaelu tegelikkus – kus liikmeid võidi igal ajal viia üksusesse, kus nad olid teistest jõugudest vähemuses – tähendas, et enamasti ei tasunud ohtlikesse vaidlustesse astuda,” öeldakse tema raportis.
Tsiteeritakse ühte vangi, kes ütles: “Aeg-ajalt juhtub alati juhtumeid, kuid enamik inimesi ei saa vanglast aru, et 99 protsenti ajast ei juhtu midagi.”
Lisaks teistele vangidele suunatud rünnakutele vastutavad jõugu liikmed ebaproportsionaalselt palju vanglatöötajate ründamise eest.
Töötajad pidasid seda oluliseks probleemiks, mis on viimastel aastatel muutunud teravamaks.
“Oleme näinud vanglas juhtumas muid nähtusi, mida te poleks 20 või 30 aastat tagasi näinud,” rääkis üks vangivalvur Gilbertile. „Rünnatakse naissoost ohvitsere, isegi mittevahi all olevaid töötajaid; õed, programmide pakkujad. Sa lihtsalt ei näinud seda kunagi varem, tead, seda lihtsalt ei juhtunud.”
Vabatahtlik eraldamine muutub populaarsemaks
Raport viitab sellele, et vabatahtlik eraldamine oli hea võimalus vangidele – nii jõugude ohvritele kui ka nendele, kes soovisid rühmast lahkuda –, kuigi sellega kaasnes märkimisväärne häbimärgistamine, kuna seda peeti informaatorite ja laste seksuaalkurjategijate jaoks.
Eeldusel, et see oli hoolikalt planeeritud, võisid vanglad luua ka jõugudele eraldi tiivad. Sellisesse üksusesse paigutatud rühmavälised liikmed olid aga palju suuremas ohus kui inimesed, kes kuulusid üksusesse, kus on segatud jõuke.
“Tasakaalustatud arvuga üksused ei näeks tõenäolisemalt, et üks jõuk oma võimu kuritarvitaks, mille tulemuseks on üldiselt vähem vägivalda ja rühmaväliste vangide jaoks vähem jõuguga seotud kahju,” öeldakse aruannetes.
Teine võimalus – üks, mis Gilberti sõnul on kõige tõhusam – on püüda eri jõukude liikmeid erinevate tiibade kaudu ühtlaselt jaotada, kuigi see sõltub muidugi vangide arvust, mis pidevalt muutub.
“Palju parem on, kui numbrid on paaris, ühtlases tasakaalus. Ilma kahtluseta. Ilma absoluutse kahtluseta,” ütles üks vang, samas kui teine meenutas aega, mil „igast jõuguliikmest oli vaid üks. Seal oli mina, kelle nad liigitasid Killer Bee’iks, oli üks Bandido, üks Black Power, üks mafiooso [Mongrel Mob]. Nii et me olime kõik omamoodi võrdsed ja veetsime kõik koos. See oli imelik. Aga kõik oli hästi.»
Gilbert soovitab, et vanglad peavad pakkuma palju suuremat tuge neile, kes soovivad jõukudest lahkuda, sest lähikeskkonna tõttu on teiste liikmetega kohtumist väga raske vältida.
„Välja arvatud juhul, kui logite kaitse alla ega lähe riskiüksusesse. Kui sa just üksusest välja ei tule, ei. Kui te kaitselepingule alla ei kirjuta…, saate olla iga päev peidus,“ rääkis üks vang Gilbertile.
Tulemusi võib anda ka jõuguneutraalsete üksuste – või tervete vanglate – aktiivne reklaamimine, millel on täiendavad vabadused ja privileegid, et võidelda jõuguga liitumise atraktiivsuse vastu.
Neile, kes on juba sees, kuid soovivad välja pääseda, on vabatahtlik eraldamine võimalus, kuid sellega kaasnevad mõned probleemid. Kõige tähelepanuväärsemad on “sotsiaal-psühholoogilised barjäärid vanglahierarhia kõrgeimalt astmelt madalaimale majutamisele jõudmisel”, ütleb Gilbert.
“Vabatahtlikus segregatsioonis viibivate vangide tegelik arv on viimase viie aasta jooksul püsinud stabiilsena, kuid vangide arvu [suure] vähenemise tõttu selle aja jooksul tähendab see selle kasutamise märkimisväärset proportsionaalset kasvu. Kui 2018. aastal oli 24,5 protsenti vangidest vabatahtlikus segregatsioonis, siis 2023. aasta seisuga oli see osakaal tõusnud 35,08 protsendini.”
Segregatsiooniga on aga oht luua “kaks paralleelset vanglasüsteemi … jõugu ja mittejõugu. Kui see teoks saab, ei tule see mitte kavandatud, vaid jooksvate asjaolude tõttu.”
“Kunagi eksisteerinud suures osas lame vangide struktuur koos oma “kõik ühe eest” eetosega, mis püüdis vangide solidaarsuse huvides vaigistada konflikte ja erimeelsusi, on asendunud lõhedega jõukude ja vanglahierarhiaga, mis põhineb põhimõttel “võib-teha-õige”,” järeldab Gilbert.
„See annab privileege ja soodustab jõugu kuulumist ning loob vaenuliku keskkonna teistele vangidele. See tekitab ka suuremaid väljakutseid vanglate juhtimisele. Vanglakeskkond on näiliselt muutunud jõugukeskkonnaks.”
