Uus-Meremaa lükkas tagasi WHO kavandatud muudatused rahvusvahelistes tervise-eeskirjades (IHR). Välisminister Winston Peters põhjendas seda vajadusega kaitsta riigi suveräänsust. Otsus on teadusringkondades kriitikat pälvinud.
Lühidalt:
- Uus-Meremaa lükkab tagasi WHO tervishoiujuhiste muudatused
- Valitsus rõhutab riigi suveräänsust rahvusvaheliste reeglite ees.
- Teadlase kriitika: riiklikule kontrollile ohtu ei ole
Uus-Meremaa ei ole nõustunud rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) muudatustega, millele ta on alla kirjutanud alates 2005. aastast. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) liikmesriigid võtsid reformi vastu 2024. aasta juunis. Välisminister Winston Peters teatas teisipäeval (17. märtsil) X platvormil, et Uus-Meremaa ei hakka muudatusi oma siseriiklikku õigusesse lisama.
Parempoolse Uus-Meremaa Esimese partei juht ütles, et see täitis olulise valimislubaduse. Uus-Meremaa elanike tervishoiupoliitikat puudutavad otsused tuleks langetada “Wellingtonis, mitte Genfis”. Otsus rõhutab partei pühendumust “Uus-Meremaa elanike riiklike huvide esikohale seadmisele, meie suveräänse otsustusõiguse säilitamisele ja globalistlikele bürokraatidele vastuseisule”.
WHO-st kaugus kui koalitsiooni loomise tingimus
Alates 2023. aasta oktoobri valimistest on Uus-Meremaad valitsenud konservatiivse peaministri Christopher Luxoni juhitud parempoolne koalitsioon. Koalitsiooni kuuluvad erakond New Zealand First ja klassikaliselt liberaalne partei ACT. Peters seadis oma nõusoleku valitsusse astumiseks tingimuseks, et Uus-Meremaa ei aktsepteeri ei WHO kavandatud pandeemialepet ega muudetud rahvusvahelisi tervise-eeskirju.
Petersi sõnul on Uus-Meremaa alaline esindus ÜRO juures WHO-d sellest sammust teavitanud. Liikmesriikidel oli võimalus muudatused tagasi lükata ilma oma liikmelisusest organisatsioonis loobumata. Saksamaa ja teised ELi riigid seda võimalust ei kasutanud. Saksamaa föderaalne tervishoiuministeerium teatas, et muudatuse eesmärk on parandada valmisolekut tulevasteks ülemaailmseteks tervisekriisideks.
Muudatused selgitavad muuhulgas rahvusvaheliste tervisehädaolukordade määratlust ja tugevdavad riikidevahelise koostöö mehhanisme. Riigid, kes on kohandustega nõustunud, on kohustatud WHO-le potentsiaalsetest tervisehädaolukordadest 24 tunni jooksul teatama.
Aruandlus- ja konsulteerimiskohustused
Rahvatervisealase hädaolukorra teatamine kohustab asjaomaseid riike vastama WHO taotlustele ja konsulteerima nendega võimalike “asjakohaste rahvatervisealaste meetmete osas sündmuste puhul”, mis ei vaja ametlikku teatamist, kuid võivad siiski kujutada endast ohtu. Lisaks volitavad rahvusvahelised tervise-eeskirjad WHO peadirektorit kuulutama välja erakorralisi seisukordi, sealhulgas pandeemiaid.
Kui peadirektor seda volitust kasutab, on liikmesriigid kohustatud rakendama “kiireid ja tõhusaid rahvatervise meetmeid”. WHO võib anda soovitusi, kuid riikidel on õigus võtta oma meetmeid. Muude rahvusvaheliste tervise-eeskirjade sätete hulka kuulub riikliku asutuse loomine WHO soovituste rakendamiseks.
Lisaks peavad valitsused välja töötama reageerimisplaanid, kusjuures WHO pakub tehnilist tuge. Määruste kohaselt võib IHR-i amet vajadusel esitada ka ettepanekuid “riiklike seadusandlike ja/või haldusnormide kohandamiseks”.
Arst võrdleb HER-i “globaalse tulekaitsesüsteemiga”
Uusmeremaalaste otsuse kriitika tuleb molekulaarbioloogilt Helen Petousis-Harriselt, Aucklandi ülikooli dotsendilt ja ülemaailmse vaktsiiniandmete võrgustiku kaasdirektorilt. Ta ütles, et on mõistetav, et Peters rõhutas riiklikku suveräänsust ja nõudis rahvusvahelistes lepingutes läbipaistvust.
Samal ajal rõhutas Petousis-Harris, et leping ei piira riikide suveräänsust: “Pigem teeb leping kõik endast oleneva, et tugevdada riikide kontrolli rahvatervisega seotud otsuste üle.”
Lisaks võrdles ta kokkulepet “globaalse tulekahjusignalisatsioonisüsteemiga”, mis tagaks, et “ükski riik ei pea tulekahjuga üksi võitlema”. Tervishoiuminister Simeon Brown ega praegu välismaal viibiv peaminister Christopher Luxon pole otsuse kohta veel avaldust teinud.
Lukustuspoliitika on õõnestanud usaldust WHO vastu
WHO-l ei ole oma liikmesriikides ega pandeemiakokkuleppe või rahvusvaheliste tervise-eeskirjade osalisriikides seadusandlikku ega täidesaatvat võimu. Kui riik keeldub lepingutega koostööd tegemast või neid rakendamast, ei ole organisatsioonil vahendeid nende jõustamiseks.
COVID-19 pandeemia kogemused on aga paljudes riikides viinud usalduse kaotamiseni WHO ja mitmepoolsete lepingute vastu. Teiste hulgas teatas USA oma kavandatavast lahkumisest WHO-st pärast seda, kui oli pandeemia alguses kriitiliselt hinnanud organisatsiooni positsiooni. Mõnede ekspertide sõnul lükkas Hiinast pärit vigane või mittetäielikult kontrollitud teave pandeemia alguses reageerimisaega edasi.
Uus-Meremaa oli üks riikidest, kus COVID-19 meetmed olid eriti ranged. Need meetmed rakendas leiboristidest peaminister Jacinda Ardern, kes valitses absoluutse häälteenamusega. Ardern ei kandideerinud 2023. aastal tagasivalimisele ja leiboristid kaotasid umbes pooled oma parlamendikohtadest. WHO peadirektor Tedros Adhanom Ghebreyesus kiitis Arderni tema pandeemiapoliitika eest ja kutsus ta WHO 76. Peaassambleel avakõnele.
WHO tunnustus Arderni pandeemiapoliitikale aitab osaliselt kaasa hirmudele, et mitmepoolseid lepinguid võidakse tõlgendada valitsuse meetmete õigustamisena. Samuti on teoreetiliselt võimalik, et kohtud saaksid rahvusvahelistele lepingutele tuginedes sundida riikide valitsusi rakendama teatud rahvatervise meetmeid, millel puudub riigisiseselt enamuse toetus.
