Kõrgema astme Uus-Meremaa kohtu otsusest kaitsejõudude vastu kinnitab, et kaitsepookimise mandaat on inimõigustele ebamõistlikult peale surutud.
- märtsil 2024. aastal vahendas kohtuotsust Law Association artiklis õigusreporter Fiona Wu, mille tõlge on siinkohal esitatud remargi korras tehtud muudatustega.
Kohtulik kontroll – edasikaebamine – COVID-19 vaktsineerimismandaat – 1990. aasta kaitseseadus – 1971. aasta relvajõudude distsipliiniseadus – tervishoiu- ja puuetega inimeste teenuste tarbijaõiguste koodeks – Uus-Meremaa 1990. aasta õiguste deklaratsiooni seadus – piirang tõendatavalt põhjendatud
Neli relvajõudude liiget versus kaitseväe juhataja [2024] NZCA 17 kohta Gilbert, Collins ja Goddard J.J.
Apellatsioonkaebuse esitajad on neli Uus-Meremaa kaitseväe (New Zealand Defence Force, NZDF) liiget, kelle suhtes kohaldatakse ajutist kaitseväe korraldust (temporary Defence Force order, TDFO), mille kaitseväe juhataja (Chief of Defence Force, CDF) andis välja 27. mail 2022.
Korraldusega nähti ette vaadata kõigi nende liikmete kaitseväes hoidmise ülevaatamine, kes ei olnud NZDF-i vaktsineerimiskava kohaselt COVID-19 suhtes täielikult vaktsineeritud. Covid-19 suhtes täielikult vaktsineerimata jätmise tagajärjed olid ettekirjutuslikumad ja rangemad kui need, mida kohaldati vaktsineerimiskavas muude vaktsineerimisnõuete mittetäitmise suhtes.
Kaks kaebajat on saanud COVID-19 vaktsineerimise esmased doosid, kuid mitte tõhustusdoosid, ülejäänud kaks ei ole saanud Covid-19 vaktsineerimist.
Kõrgema kohtu otsus
Apellandid taotlesid High Courtilt TDFO kohtulikku kontrolli, kuna see oli õigusvastane, olles vastuolus:
- 1971. aasta relvajõudude distsipliiniseadus (AFD Act);
- tervise- ja puuetega inimeste teenuste tarbijaõiguste koodeks (edaspidi „koodeks“); ja
- 1990. aasta Uus-Meremaa õiguste deklaratsiooni seadus (NZBORA), täpsemalt:
- õigus keelduda ravi saamisest (s 11);
- õigus väljendada usku (s 15); ja
- õigus mittediskrimineerimisele (s 19).
Kaebajad esitasid vande all antud ütlused, milles kirjeldasid oma olukorda ja põhjuseid, miks nad on vaktsineerimisest keeldunud. Nad esitasid vandetunnistused teistelt NZDF-i vaktsineerimata liikmetelt, kes selgitasid vaktsineerimisest keeldumise põhjuseid.
Churchman J. lükkas AFD seadusel ja koodeksil põhinevad väljakutsed tagasi. Kohtunik nõustus NZBORA ss 11 ja 15 määrusega, kuid ei leidnud, et s 19 oli hõivatud. Kohtunik oli veendunud, kaitseväe jätkuva efektiivsuse säilitamine on piisavalt oluline eesmärk, et õigustada ss 11 ja 15 sisalduvate õiguste piiramist. TDFO oli seega mõistlik piir, mida oli võimalik tõendada NZBORA artikli 5 alusel.
Apellatsioonikohus
Apellandid taotlesid luba apellatsioonikohtusse edasikaebamiseks, esitades samad väited, mida nad esitasid High Courtis. Nad ei vaidlustanud COVID-19 vaktsineerimise nõuet ennast; nad püüdsid säilitada olemasolevat paindlikku lähenemisviisi, et määrata kindlaks vaktsineerimiskava alusel vaktsineerimata jätmise tagajärjed.
Apellatsioonikohus leidis, et kohtunikul oli õigus jätta AFD seadusel ja koodeksil põhinevad kaebused rahuldamata. Väidetav vastuolu AFD seadusega tugines artikli 72 funktsiooni vääritimõistmisele, mis muudab kuriteoks selle, kui NZDF-i liige ei allu ravile selles sättes nimetatud asjaoludel. Paragrahv 72 antud juhul siiski ei kohaldunud.
Samuti kehtis koodeks ainult siis, kui individuaalsele NZDF-i liikmele pakuti vaktsineerimist. See ei kehtinud, kui kaitseväe juhataja andis välja kaitseväe korralduse [üksikhaldusakti kontinentaaleuroopa õigussüsteemides. – toim.], mis nõudis vaktsineerimist, näiteks TDFO.
Apellatsioonikohus nõustus, et TDFO kaasab NZBORA ss 11 ja 15, mitte s 19, ning et vastustajad leidsid, et nende õiguste piiramine COVID-19 vaktsineerimiskava lisamisega on piisavalt põhjendatud.
Kus kohus erines Churchman J.-st, seisnes selles, vastustajad ei olnud näidanud, et korralduse rangemad ja ettekirjutavamad tagajärjed nende konkreetsete vaktsineerimiste puudumisele olid õigustatud [rõhuasetus lisatud. – toim.]. Eelkõige ei olnud vastustajad tõendanud, et relvajõudude jätkuvat tõhusust ei oleks saanud tagada vähemate õigusi piiravate meetmetega, nagu apellandid on tuvastanud. Selles osas oli TDFO vastuolus NZBORA-ga.
Kohaldatavad põhimõtted: kui relvajõudude distsipliiniseadus tegeles – kui tervise- ja puuetega inimeste tarbijate õiguste koodeks hõlmas – kas kohustuslik vaktsineerimine hõlmab õigust olla vaba diskrimineerimisest – kas piirang on õigustatud – kas on olemas vähem õigusi piiravaid meetmeid.
Otsus: Apellatsioonkaebus on rahuldatud. CDF-il palutakse TDFO kohtu otsust arvesse võttes uuesti läbi vaadata ja tal ei ole lubatud võtta TDFO alusel edasisi meetmeid enne, kui see läbivaatamine on lõpule viidud.
Lisaks märkis apellatsioonikohus oma 16.02.2024. aasta otsuses: „Selles osas on TDFO (ajutine kaitsejõudude korraldus) ja sellega seotud dokumendid vastuolus NZBORA-ga (Uus-Meremaa õiguste deklaratsiooni seadus).“
Apellatsioonikohtu 55-leheküljelist otsust asjas CA540/2022 [2024] NZCA 17 saab lugeda tervikuna SIIT või SIIT.
Vahepeal on Uus-Meremaal vaatamata kõrgema astme kohtuotsusele endiselt arvukalt näiteid 3-aastastest poliitikatest, mis jäigalt endiselt kehtivad.
Uus-Meremaal on tervishoiutöötajate probleem mitte ainult selles, et nad ei ole „vaktsineeritud“, vaid neil ei ole enam iga-aastast praktiseerimistunnistust (APC).
„Meditsiiniõdesid on ebaõiglaselt musta nimekirja kantud ja diskrimineeritud juba üle kolme aasta; ilma APC-ta on neil oht tervishoiutöötajate distsiplinaarkohtule ja õendusnõukogu registreerimise tühistamisele. Jällegi on Tui Medical PPP, võttes maksumaksjate vahenditest suuri summasid, et maksta selliste sekkumiste eest nagu covidi süstid ja “mures hästi“ testid, mida keegi ei taha. Olen sellest teemast varem kirjutanud, näiteks siin ja siin,“ teatab Uus-Meremaa õpetaja dr Ursula Edgington.
Samal ajal kehtivad üliõpilasõdedele Waikato ülikoolis kaitsepookimisega seotud volitused. Üliõpilaste ämmaemandate suhtes kehtivad Aucklandi tehnikaülikoolis (AUT) samad volitused. Kaitseväe värvatutele kehtivad ka ”vaktsineerimise” mandaadid. Hullus tundub lõputu, ütleb Edgington.
Edgington tuletab meelde, et veel 2022. aasta juulis tekitas tervishoiutöötajate puudus pingeid, kui volitused olid veel jõus. Vastuseks praegusele, jätkuvale ja vastuvõetamatule olukorrale selgitab Nurses For Freedom Uus-Meremaa (NFFNZ) asutaja Deborah Cunliffe, kuidas:
„MOH ja Health NZ [Uus-Meremaa] süüdistasid vaktsineerimata õdesid ebaprofessionaalsetes ja töövõimetutes, seades meie kogukonnad vaktsiinist keeldumise tõttu ohtu. MOH ja Health NZ peavad nüüd tooma meie õenduskogukonnale tervenemise, parandades valed ja parandades teavet. Vaja on tugevat juhtimist. Antud sõnumid tuleb tühistada, vastasel juhul näeme mandaate jätkuvalt volikirja alusel (rõhuasetus lisatud)“.
Abivalmilt soovitab NFFNZ kahte rakendatavat lahendust:
- Valitsuse vabandus, mis vabastab kõik õed, hooldajad, ämmaemandad (üliõpilased) kõigist väärtegudest “vaktsiinist“ keeldumisel, piirates seega jätkuvat eelarvamust meie vastu mitte ainult tööandjate, vaid ka meie professionaalsete kogukondade ja kolleegide, st õendusnõukogu ja õdede liitude poolt.
- Valitsuse ja Uus-Meremaa tervishoiu selge järjepidev sõnum, et tööandjate või kutseliitude mis tahes tegevust, mis diskrimineerib vaktsineerimata töötajaid, käsitletakse ebasoodsalt ja see allub BORA / seadustele. Seda teavet tuleb levitada koolitusasutustele (st AUT, Waikato ülikool), töövõtjatele, neile, kellele Te Whatu Ora maksab teenuste osutamise eest (st erahaiglad, perearstikliinikud) jne ning kaasata madalam juhtkond Health NZ-s, st tasuõed, kes arvavad endiselt, et vaktsineerimata õdesid ei saa poliitikast hoolimata tööle võtta.
Millal tunnistab valitsus elevanti toas ja lõpetab selle ebaseadusliku diskrimineerimise? Kuidas saavad tervishoiusüsteemid ja patsiendid sellest taastuda?
Toimetas ja tõlkis Revo Jaansoo (27.11.2024)
Allikad ja viited artikli sees.
