Kui keegi väidab, et nii Euroopa Liit ja ka Eesti on kui end sabast õgiv madu, kes toitub iseendast, siis on
see ilmselge liialdus.
Kusjuures ei nähta asja positiivset poolt – peani ei ole ju veel jõutud. Söögilauale serveeritakse
degusteerimiseks ja heakskiitmiseks üha uuemaid ja kallimaid roogasid, mille kohta on olemas ka
teadlaste konsensuslik arvamus. Meil pole vaja teha muud, kui paluke alla kugistada ja takka kiita. Tõsi,
lauas istujate arv on küll piiratud ja paljud vesistavad suud, kuid iga 4 aasta järel on võimalik kelleltki tool
istumise alt ära tõmmata ja ise asemele minna. Juhtub ka nii, et mõnikord vabaneb mitu tooli korraga kui
sellel istujad ei kiida piisava innukusega toidu maitseomadusi.
Kindlasti võime uhked olla oma saavutuste ja püsiväärtuste üle – pastlad, kannel, pikk plaan, mulgipuder,
Rail Baltic, tuulepargid, e – hääletus, rekordiline majanduslangus ja inflatsioon, kauaoodatud
spetsialistide sisseränne, kaitsetööstuse tormiline areng, huultelt lugemise oskus, odav elektrienergia.
Seega võib väita, et oleme hoitud ja kindlad käed meie kõri ümber reguleerivad meie hingetõmbeid.
Oleme tark rahvas ja kui vaja, suudame ka vajaduse korral hinge kinni hoida, mis omakorda vähendab
CO2 emissiooni.
Kui iseseisvuse taastamisel olime nöus ka kartulikoori sööma, siis nüüd ei ole see enam vajalik –
biojäätmed tuleb eraldi sorteerida ja kartulivabariigis on laual ikka kooritud mugulad.
Peaminister on väitnud, et iseseisvusega ei kaubelda ja tal on tuline õigus – mis on ära antud, sellega ei ole
võimalik enam kaubelda. Kõigest hoolimata laulame rõõmsalt edasi, et lendame mesipuu poole.
Uno Niinsalu
Usin Uroboros
