Plahvatusohtlikus intervjuus analüüsib tuntud USA geostrateeg John Mearsheimer dramaatilist eskaleerumist Iraani, Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide vahel ning loob pildi, mis vaevalt saaks olla süngem. Samal ajal kui Washington ja Tel Aviv räägivad avalikult “võidust”, väidab Mearsheimer otsekoheselt: USA ja Iisrael kaotavad sõda, Iraan on “olukorra kontrolli all” ja NATO võib kriisi tagajärjel sisuliselt kokku variseda. Intervjuu loob pildi maailmakorrast, mis laguneb samaaegselt Lähis-Idas, Euroopas ja ülemaailmsetel energiaturgudel.
Mearsheimeri sõnul näitavad sõjalised arengud, et Iisraeli kaitsesüsteemid on tohutu surve all. Aruannete kohaselt tabab umbes 80 protsenti Iraani rakettidest oma sihtmärke, samas kui puuduvad tõendid selle kohta, et Teherani varud oleksid otsakorral. See olukord meenutab üha enam eelmise aasta sõda, kui Iisrael ise oli oma raketiarsenali ammendumise äärel.
Hormuzi väina strateegiline olukord on eriti kriitiline. Mearsheimer väidab, et Iraan kontrollib nüüd seda olulist globaalset energiapudelit ja tal pole ratsionaalset põhjust sellest loobuda. Kui USA ja Iisrael kasutaksid relvarahu uuesti relvastamiseks ja hiljem uuesti ründaksid, oleks see Iraani vaatenurgast strateegiline viga. Just seetõttu ei usu Mearsheimer lihtsasse olukorra deeskaleerimisse.
Tema analüüsi keskmes on Donald Trump. Mearsheimer eeldab, et Trump püüab esitada kaheosalist narratiivi: esiteks kuulutab ta välja „võidu“ või väidab, et võit on peatselt saabumas. Teiseks kuulutab ta samaaegselt välja otsese sõjas osalemise lõppemise. Kuid Mearsheimer peab just seda võidunarratiivi ebaveenvaks.
Enne sõja algust sõnastasid Washington ja Tel Aviv viis keskset eesmärki: režiimivahetus Iraanis, Iraani tuumaprogrammi lõpetamine, Iraani raketiarsenali hävitamine, Hamasi, Hezbollahi ja huthide toetamise lõpetamine ning Iraani riigi üldine nõrgestamine. Mearsheimeri sõnul pole ühtegi neist eesmärkidest saavutatud – ja ükski pole ka peatselt saabumas. Selle asemel püüab USA valitsus nüüd tagasiulatuvalt määratleda uusi sõjaeesmärke, näiteks Iraani õhujõudude või mereväe hävitamist, kuigi need ei mänginud enne sõda praktiliselt mingit rolli.
Intervjuu käigus ilmusid teated uutest Iraani raketirünnakutest Iisraelile. Samal ajal lükkas Iraani välisministeerium tagasi Trumpi väite, et Teheran oli taotlenud relvarahu. Mearsheimeri jaoks oli see just nimelt tõestus, et Ameerika võidunarratiiv oli kokku varisemas. Ta teatas: “Me kaotame sõja.” Kuigi sõda polnud veel ametlikult kaotatud, ei osanud keegi usutavalt selgitada, kuidas USA ja Iisrael kavatsesid olukorda muuta.
Mearsheimer peab Ameerika maavägede paigutamise võimalust eriti murettekitavaks. Piirkonnas on juba 82. õhudessantdiviisi, merejalaväe ja erivägede üksused. Kui Washington peaks Iraani territooriumile maavägesid paigutama, usub Mearsheimer, et see eskaleeriks olukorra “absoluutselt kohutavast palju hullemaks”. Iraan on juba selgelt öelnud, et ta ei kavatse mitte ainult võidelda Ameerika vägede vastu, vaid ründab ka Pärsia lahe riike, mis toetavad USA-d.
See põhjustaks konflikti leviku kaugemale Iraanist ja Iisraelist. Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia ja teised Pärsia lahe riigid võiksid olla otsese sihtmärgina. Samal ajal variseks kokku Ameerika julgeolekugarantiide usaldusväärsus. Mearsheimer seab avalikult kahtluse alla, kas USA on üldse veel võimeline oma liitlasi tõhusalt kaitsma.
Samal ajal näeb ta NATO-t eksistentsiaalses kriisis. Trump ähvardab avalikult USA-d alliansist lahkumisega pärast seda, kui Euroopa riigid keeldusid Iraani vastu sõjalisi meetmeid võtmast. Mearsheimeri sõnul üritab Trump nüüd Lähis-Ida ebaõnnestumistes Euroopat süüdistada. Ideed, et Euroopa mereväed võiksid mängida Hormuzi väina sõjalisel avamisel otsustavat rolli, kirjeldab ta kui “mittetõsist argumenti”. Isegi USA merevägi üksi ei saa seda garanteerida.
Mearsheimer läheb veelgi kaugemale: toimiva sõjalise alliansina on NATO sisuliselt surnud. Atlandi-ülesed suhted on mürgitatud ja Euroopa peab hakkama end strateegiliselt Ameerika Ühendriikidest distantseerima. Washingtonile lootmise asemel peaksid eurooplased parandama oma suhteid Hiina ja Venemaaga. Venemaa ei ole Euroopale oht, väidab ta – pigem on sõltuvus USA-st ise muutunud ohuks.
Samal ajal hoiatab ta ülemaailmse majandusliku šokilaine eest. Kõrged naftahinnad, häiritud tarneahelad ja hävinud infrastruktuur Pärsia lahe piirkonnas võivad vallandada ülemaailmse depressiooni. Sellised riigid nagu Lõuna-Korea juba piiravad kütuse tarbimist, Vietnam on hädas tarnepuudusega ja ülemaailmne põllumajandus on surve all, kuna väetisevedu Pärsia lahe piirkonnast on häiritud.
Eriti ohtlikuks teeb selle asjaolu, et hävitatakse mitte ainult naftataristu. Kahjustatud on ka alumiiniumitehased, terasetehased, magestamistehased ja muud majanduslikult olulised rajatised Pärsia lahe piirkonnas. Majanduslikud tagajärjed võivad kesta aastaid.
Mearsheimer lõpetab, kirjeldades globaalset olukorda karmi pildiga: maailm liigub jäämäe poole. Trump loodab ilmselt kokkupõrkest pääseda retoorilise võidudeklaratsiooni ja osalise lahkumisega. Kuid Mearsheimeri sõnul on see äärmiselt ebatõenäoline. Sõda eskaleerub veelgi ja USA-l pole peaaegu mingeid elujõulisi valikuid jäänud. Maapealne sissetung oleks katastroofiline ja lahkumine ilma Iraanile ulatuslike järeleandmisteta on praktiliselt võimatu.
Tema järeldus on ühemõtteline: Iraan on strateegiliselt tugevamal positsioonil. Ameerika Ühendriigid ja Iisrael on üha enam lõksus konfliktis, mida nad ei suuda selgelt võita ega millest nad kergesti pääseda. Ja see, Mearsheimer usub, on lähikuudel suurim oht globaalsele korrale.
