Bas van Geffen Rabobankist
Finantsturgudel oli lõpuks taas mõnevõrra vaikne nädal, kus ükski pank ei lagunenud ja turustress taandus. Fedi allahindlusaknast laenatud laenud olid 29.märtsil „ainult” 88 miljardit dollarit, mis on väiksem kui nädal tagasi 110 miljardit dollarit.
Siiani näib EKP baasjuhtum, et turu segadus osutub põgusaks ega mõjuta euroala panku, rulluvat lahti, sillutades teed edasistele intressimäärade tõstmisele. Tõepoolest, vaieldamatult aitas pangandusstress mõnel määral keskpanku: see tõstis riskipreemiaid ja seega ka pankade rahastamiskulusid, mis võis sundida panku oma krediidistandardeid karmistama ja uusi laene vähendama. Teisisõnu võivad turutingimused tugevdada EKP poliitilist hoiakut. Kuni see toimub järk-järgult ja etteaimatavalt, on pankade laenude karmistamine soovitav. Hiljutine segadus ülemaailmse pangandussektori ümber viitab aga sellele, et see protsess ei pruugi alati nii lineaarne olla.
Kui jahedamad pead, on see (käsi)pidur krediidieraldisel maha võetud. Nii et see jätab EKP-le rohkem karmistamist, eks? Tõepoolest, märtsi inflatsiooniandmed viitavad samale. Olemasolevad andmed euroala liikmesriikide kohta annavad pildi koguinflatsiooni nähtavast taandumisest. Põhinäidud jäävad siiski kleepuvamaks.
Sellegipoolest peavad EKP – ja ka teised keskpangad – olema ettevaatlikumad. Mitte ainult sellepärast, et turustress võib uuesti esile kerkida, vaid ka seetõttu, et andmed näitavad, et pankade laenuandmine aeglustus juba enne turustressi episoodi. Tegelikult on meie hinnangul euroala laenuimpulss praegu veidi üle nulli. See on üldiselt aeglasema tarbimise ja investeerimiskulutuste eelaimdus. Jällegi, seda soovivad praegu keskpangad, kuna nad püüavad sisenõudlust pärssida; aga kui see krediidiimpulss muutub oluliselt negatiivseks, võib tulemuseks olla sügavam majanduslangus. Bloomberg Economicsi hinnangul oli USA laenuimpulss läinud juba eelmise aasta lõpuks negatiivseks. Lühidalt öeldes on keskpankadel endiselt oht teha liiga vähe; aga risk liiga teha kasvab selgelt iga matkaga.
Ja kuigi EKP-l võis olla õigus eeldada, et panganduse ebastabiilsus on lühiajaline, võivad nende algtaseme kasvuprognoosid märki mööda minna. Nad võivad olla liiga sõltuvad eeldusest, et kaubavahetus Hiinaga elavneb märkimisväärselt. See pole ainult meie sõnad, Prantsusmaa keskpanga endine kõrge ametnik nimetas neid prognoose “kangelaslikeks“. Ja on lihtne näha, kuidas palju vähem optimistlik stsenaarium võib areneda.
Wall Street Journal teatas neljapäeval, et kiibitootjad võivad olla sunnitud valima USA ja Hiina vahel. Ja miks peatuda krõpsudel? USA rahandusministeerium avaldab täna rohkem juhiseid inflatsiooni vähendamise seaduse kohta. Selle eesmärgid on olnud juba mõnda aega selged, kuid see mõttekoja aruanne võtab selle hästi kokku: “luua uusi, ülemaailmselt hajutatud kriitilisi maavarade tarneahelaid, mis ei sõltu Hiina kommunistlikust parteist, et pääseda juurde elektrifitseeritud ja ühendatud ehitusplokkidele ja autonoomsele tulevikule. Sellised katsed vähendada Hiina kägistust näiteks elektrisõidukite ja puhta tehnoloogia sektoris suurendavad ilmselgelt ülemaailmset konkurentsi oluliste mineraalide ja ressursside pärast.
Euroopa jälgib tähelepanelikult ka neid inflatsiooni vähendamise seaduse üksikasju ja seda, mil määral see mõjutab kontinendi tootmist. Selle nädala alguses teatas FT, et läbirääkimistega kursis olevate inimeste sõnul on Washington pakkunud koobalti, grafiidi, liitiumi, mangaani ja nikli IRA alusel subsiidiumikõlblikuks muutmist, kui neid kaevandatakse või töödeldakse ELis. Siiski jääb küsitavaks, kui palju väärtust see pakkumine Euroopa poliitikakujundajate silmis omab, sest läheb veel kaua aega, enne kui kaevandamisvõimsuse suurendamine Euroopa mandril kasutusele võetakse. Lisaks peab akude ja autode (tarneahela lisandväärtuse osa) tootmine ja/või kokkupanek ikka toimuma USA-s, Kanadas või Mehhikos.
Veelgi enam, see USA-Hiina lahtisidumine võib sundida Euroopat pigem varem kui hiljem pooli valima. Tõepoolest, USA on sundinud oma liitlasi Hiina suhtes karmistama. Ja Holland on seda tegelikult juba teinud, kui nad järgisid USA-d ja keelustasid selle aasta alguses teatud pooljuhttehnoloogia ekspordi. Hiina suursaadik EL-i juures ähvardas blokki mitte katkestada kaubandussidemeid Hiinaga.
EK president Von der Leyen on ümber lükanud, et Euroopa peaks Hiinast “lahti siduma”, kuid käskis blokil hakata riigiga suhtlemisel “riskidest maha võtma”. See ei kõla tihedate kaubandussidemete uuendamisena. Deglobaliseerumine on mitmetahuline, kuid ELi jaoks ei pruugi see tuleneda niivõrd suurenenud autonoomiast lühiajalises perspektiivis (millest oleks vähemalt kasu ka sisemajandusele), vaid pigem üldisemast kaubanduse vähendamisest, kuna USA tõmbab Hiina ohjad koomale. See on Euroopa jaoks kaotav ärimudel.
