Uus ÜRO leping, mille eesmärk on võidelda küberkuritegevusega, võiks lubada riikidel dekriminaliseerida tehisintellekti loodud laste väärkohtlemist kajastava materjali ning alaealiste ja täiskasvanute vahelise privaatse sekstimise.
Perekonna ja Inimõiguste Keskuse (C-Fam) Stefano Gennarini aruande kohaselt võimaldaks see uus ÜRO leping, mille ametlik eesmärk on võidelda küberkuritegevusega, „kiskjatel ja tehnoloogiahiiglastel laste seksuaalsest ärakasutamisest kasu lõigata – sealhulgas tehisintellekti loodud piltide kaudu”.
Tehisintellekt on praegu digimaailma kiires tempos revolutsiooniliselt muutmas ja on juba võimeline genereerima pilte ja videoid, mis on reaalsest materjalist peaaegu eristamatud.
Kuigi leping kriminaliseerib intiimsete fotode ja ehtsa laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali – st päris laste piltide – nõusolekuta vahetamise, lubab see siiski „laia valikut lastega seotud seksualiseeritud sisu“. USAs on sellised kujutised endiselt ebaseaduslikud; Kolmkümmend kaheksa osariiki on vastu võtnud seadused, mis on spetsiaalselt suunatud tehisintellekti loodud laste ärakasutamise materjalile ning justiitsministeerium tegeleb selliste piltide loojate „agressiivselt” jälitamisega.
Ainuüksi sel aastal on tehisintellekti loodud väärkohtlemise pildid levinud kulutulena – ja õiguskaitseorganid suudavad vaevu sammu pidada.
ÜRO leping aga seda kasvavat ohtu ei käsitle. Vastupidi: Gennarini sõnul lubab leping riikidel dekriminaliseerida virtuaalse lastepornograafia üldiselt – samuti alaealiste privaatse sekstimise, isegi kui see on suunatud täiskasvanutele. Leping võeti vastu 24. detsembril 2024 ja enne selle jõustumist peavad kõik riigid sellele alla kirjutama. Allkirjastamistseremoonia on kavandatud juulisse Hanois Vietnamis. Vähemalt nelikümmend riiki peavad selle ratifitseerima.
Lepingu toetajad väidavad muuhulgas, et sekstimise legaliseerimine on kaastunde väljendus – noortel on õigus seksuaalsele arengule.
Gennarini juhib tähelepanu sellele, et selle seisukoha pooldajad väidavad, et juurdepääs virtuaalsele materjalile võib takistada pedofiilidel päris laste väärkohtlemist. See argument on vanem kui tehisintellekt – aastaid on mõned, isegi liberaalide leeris, väitnud, et laste seksnukkude või mittefotorealistliku lastepornograafia (visandid, joonistused, animatsioonid) kasutamine võiks olla pedofiilsete kalduvuste „väljalaskeava“ ja säästa päris lapsi kannatustest.
Selline argument – mille esitas Barbara Kay 2017. aastal National Postis, väites, et sellised nukud võivad kujutada endast „kahjukontrolli” vormi – ei pea aga vastu moraalsele ega psühholoogilisele kontrollile. See ei mõista täielikult pornograafia toimimist: see mitte ainult ei rahulda, vaid ka õhutab ja suurendab nõudlust. Need, kes alustavad tehisintellekti loodud piltidega, laiendavad paratamatult nende kasutust. Selline sisu tugevdab pedofiilseid ihasid – see julgustab neid. Alles eelmisel kuul kirjutas Guardian põhjalikult sellest, kuidas pornoalgoritmid ja eskaleeruv pornosõltuvus ajavad üha rohkem mehi ja alaealisi lastepornograafiat tarbima.
Tehnokraatlik „kahju piiramise” lähenemisviis on probleemi ulatust ja tõsidust arvestades moraalselt ja praktiliselt täiesti sobimatu. Ometi näib ÜRO just seda teed minnes. Gennarini märgib: „Nad ütlevad, et mõiste „lapseporno” tuleb kaotada, et vältida kannatanute uuesti ohvriks langemist. Nad nimetavad seda traumapõhiseks ja kahjude vähendamise lähenemisviisiks, mida toetavad uued käitumisteraapia teooriad.“ Lühidalt, need teooriad on täiesti väärtusetud.
Viimase kümnendi jooksul on lääne ühiskonnad üha enam silmitsi seisnud tõsiasjaga, et pornograafia kõikjalolev kättesaadavus ja tarbimine on vallandanud sotsiaalse kriisi, mis on muutnud inimestevahelisi suhteid ja toonud seksuaalse vägivalla peavoolu. Vägivaldset pornograafiat mitte ainult ei tarbita – seda ka praktiseeritakse. Sellised tavad nagu nn „lämbumine“ on viimastel aastatel muutunud normiks.
See pole liialdus: Atlanticu andmetel teatas 24 protsenti Ameerika naistest intiimsuhte ajal ärevuse kogemisest, mille vallandas pornograafiliselt inspireeritud suukorvimine. Siseringi allikate sõnul on see tava nüüd “Z-generatsiooni seas nii tavaline, et seda enam isegi ei arutata”.
Pornograafia on mürk. Ja kõik lapsi kujutavad kujutised – olgu need siis tehisintellekti loodud või mitte – viivad otse moraalse kuristikuni. Selline sisu tuleb keelata mis tahes kujul ja selle eest tuleb esitada süüdistus seaduse täie ulatuses.
