ÜRO põhikiri kirjeldab suurejoonelist heatahtliku eesmärgi missiooni, mille oletatav põhiülesanne on ülemaailmse rahu ja julgeoleku taotlemine. Seetõttu on irooniline, et institutsioon toetub paljudele väljamõeldud kriisisündmustele ja käimasolevatele konfliktidele, et jääda asjakohaseks. ÜRO sekretär António Guterres väidab: “ÜRO ei ole edevuslaat, see on poliitiline organ.” Ja tõesti, see on probleem. ÜRO-st pole muud kasu, kui toimida fooliumina näotu ja vastutustundetu maailmavalitsuse lõpuks pealesurumisel.
Organisatsioon püüdleb alati suurema tsentraliseerimise poole seni, kuni see eksisteerib; see ei hooli rahust, vaid võimust. Seega nähakse igas uues kriisisündmuses nende inimeste võimalust, mitte kui ohtu, mis vajab lahendamist.
Kui soovite leida enamiku tänapäeva poliitiliste ja sotsiaalsete ebakõlade allikat, peate vaid uurima ÜRO sekkumiste ajalugu. Näiteks ESG laenuprogrammide olemasolu, mille eesmärk on luua stiimuleid korporatsioonidele, et suruda elanikkonnale propagandat ja süsinikdioksiidi kontrolli, algas ÜRO saalides. Kui soovite teada, kust tormatakse “säästva arengu eesmärkide” poole ja kust pärineb 15-minutilise linna kontseptsioon, vaadake lihtsalt ÜRO valgeid pabereid. Kui soovite teada, kes rahastab suurt osa mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasatuse algatustest kogu maailmas, hoidke oma pilku ÜRO-l.
Kuigi mõttekojad nagu WEF ja tippkohtumised nagu Davos on loodud selleks, et hoida poliitilist ja finantseliiti kursis üldise eesseisva päevakorraga, on ÜRO pigem avalikkuse kaasamise ja rakendamise vahend. Nad on “juhtorgan”, mis peaks andma legitiimsuse globalistlikule kinnisideele maailma valitsusega. Nad on metsalise sõbralik nägu ning nendega on kaasas palju kingitusi ja lubadusi õigluse ja võrdsuse kohta.
Muidugi ei osta kõik seda. Tegelikult näib selle nädala üldkogu keskenduvat just sellele küsimusele – ÜRO ametnikud on pettunud, et nende eesmärgid on ootele pandud ja avalikkus ei võta neid tõsiselt. Seda seisukohta väljendas António Guterres järgmises iseorganiseeritud ÜRO intervjuus, milles võeti kokku assambleel arutatavad põhiteemad.
Peamised pakkumised hõlmavad järgmist:
Viiest vetoõigusega alalisest julgeolekuliikmest neli, sealhulgas Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina, ei osalenud kohal. Kohtumisel osaleb ainult Joe Biden ja tema hääbuvaid kognitiivseid võimeid arvestades peame mõtlema, kui palju see tegelikult loeb.
Kliimamuutuste hüsteeria on taas ÜRO kõnelustel esikohal. ÜRO on järjekindlalt esitanud valeväiteid rekordkõrgete temperatuuride kohta (nende kasutatavad andmed ulatuvad ainult 140 aasta tagusesse aega ja Maa temperatuurid on varem olnud palju kõrgemad). Samuti esitavad nad valeväiteid ilmastikukatastroofide sagenemise kohta (puuduvad tõendid selle kohta, et praegused ilmastikunähtused oleksid ohtlikumad kui eelmise sajandi omad ja puuduvad tõendid selle kohta, et inimese tekitatud süsinik mõjutab ilmastikuolusid).
ÜRO soovib järk-järgult loobuda fossiilkütustest, kuid see on võimatu ilma tootmise ja rahvastiku tõsise halvenemiseta. Puudub “rohelise energia” alternatiiv, et täita tühimikku, mille fossiilkütused endast maha jätavad. See oleks monumentaalne katastroof.
ÜRO tahab “reformida” rahvusvahelist finantssüsteemi. See tähendab, et suure tõenäosusega on assambleel huvipakkuvad CBDC-d, aga ka sellised kontseptsioonid nagu kaasav kapitalism. Ridade vahelt lugedes kaotatakse kõik jäljed vabadest turgudest ja asendatakse täielikult sotsialistliku raamistikuga; kõik “finantskapitali” nimel. ÜRO on järjekindlalt esitanud ideed, et majandus peab olema õiglane, kuid sellist asja nagu majanduslik õiglus pole olemas. Sotsialismis on võimatu teha kõiki võrdselt jõukaks, sest valitsused ei saa rikkust luua. Kõik, mida nad teha saavad, on varastada rikkust ja teha kõik võrdselt vaeseks.
ÜRO suhtumine Covid-pandeemiasse langeb kokku WEF-i ja WHO-ga, mis tähendab, et nad on nähtavalt häiritud, et nende jõupingutused universaalse meditsiinilise autoritaarsuse poole ebaõnnestusid. Oleme seda ikka ja jälle näinud – globalistid on nördinud paljude riikide ja kohalike omavalitsuste nõuete puudumise üle sulgemiste, mandaatide ja vaktsiinipasside osas.
Täpsemalt on nad vihased, et avalikkus suutis levitada Covidi kohta vastuteavet isegi poliitiliste liidritega koostöös töötava Big Techi laialdase tsensuuri ees. Neile ei meeldi, et nii palju nende Covidi väiteid on ümber lükatud. ÜRO soovib tugevamat Maailma Terviseorganisatsiooni, millel oleks suurem mõju riiklikele pandeemiale reageerimise otsustele ning suurem kontroll selle üle, millist teavet on lubatud Internetis levitada.
Ukraina sõda esitatakse peamise patuoinana. ÜRO süüdistab sõda paljudes nende programmides kliima häirimises (keda huvitab kliimahüsteeria, kui III maailmasõja oht on suur?). Siiski on oluline märkida, et ÜRO ei ole teinud ühtegi elujõulist pingutust konfliktile diplomaatilise lahenduse pakkumiseks. Tegelikult tundub, et nad eelistavad sõja jätkumist (Zelenski on seal, et kerjama veelgi rohkem raha, et kaaspõlengut hoida).
Guterres märgib, et ta ei näe “ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse kohaselt” rahu saavutamise võimalust. Teisisõnu, ÜRO võtab sama karmi hoiaku nagu NATO, keeldudes tegemast järeleandmisi ja vältides kõiki rahuläbirääkimisi, kui Venemaa just Ida-Ukrainast ja Krimmist täielikult ei lahku, mida aga ei juhtu. ÜRO teab, et see tähendab, et sõda jätkub seni, kuni NATO riigid jätkavad Ukrainale relvade tarnimist, välja arvatud juhul, kui Venemaa kõrvaldab Ukraina olemasoleva valitsuse kõiki tahke.
Lõpetuseks, ÜRO räägib palju tehisintellektist, kuid reguleerimisvõimekuses rohkem kui võimekust. ÜRO on aastaid püüdnud saada tehisintellekti ülemaailmseks reguleerijaks, kuna nad viitavad jätkuvalt sellele, et üksikutele rahvusriikidele ei saa usaldada tehisintellekti käsutuses olevat jõudu. Miks peaks tehisintellekti usaldama ÜRO-le rohkem kui kellelegi teisele? Seda küsimust ei käsitleta kunagi.
Tänavune assamblee on alanud mõningase ängise alatooniga, kuid see võib väga hästi olla teatri osa. Lõppude lõpuks vajavad globalistid rahvusvahelist tüli ja kaost, et nad saaksid seejärel pakkuda ravina oma lahendust tsentraliseerimisest. ÜRO võib täna oma kliima- ja pandeemiakavade osas vastu müüri lüüa, kuid alati on järgmine suur kriis, mis võib neile lähitulevikus uksed avada.
