See Kalevipoja tõdemus 160 aastat tagasi, kui maailma otsa leidmine ebaõnnestus, on meie poliitikutel meelest läinud või ei juleta seda välja õelda.
Tänapäeval näikse, et tarkuse koha on üle võtnud raha. Nii olemegi tekitanud mõistatuse – kuhu raha kaob? Õppele eraldatud raha otsima palgati isegi eraldi inimene.
Kui haridusvaldkonnale ettenähtud raha on üles leitud, võiks vaadata ka suuremat pilti – kuhu kaob riigi raha. Alati võib väita, et see kõik on ilusasti ja selgelt kirjas riigieelarves ja vähemalt esialgu ei ole tegu ka riigisaladusega. Küsitav aga on, mitu rahvasaadikut sellest aru saavad ja on suutelised seda analüüsima.
Raha olemasolu on õpitingimuste loomisel küll üheks oluliseks, kuid mitte ainsaks eelduseks.
Siis ei olegi midagi imestamisväärset kui poliitikud, keda rahvas on valinud, ei saa ise ka aru, millest nad räägivad.
Kõige rohkem räägitakse hariduse andmisest, justkui haridus oleks mingi ese, mida saab käest kätte anda. Parimal juhul saab anda diplomi või tunnistuse vasta õppekava läbimise kohta.
Noor inimene, kes teab palju, kuid kellel pole kogemusi ega oskusi talle pakutavat infot analüüsida ega võrrelda alternatiivsete allikatega, on poliitkutele ja meediale kergeks saagiks. Nii tekibki olukord, kus ei suudeta aru saada, mis ümberrngi toimub ja kes keda ära kasutab.
Saag tõmmati käima 2004.a. kui Eesti ühines Euroopa Liiduga.
„Eesti asja“ ajades oleme mässinud end Brüsseli poolt jagatud rumaluse ja ahnuse kõidikutesse ning mõistatame, kui kaua tuleb saagida veel seda oksa, millel istume, et algaks järjekordne õhulend.
Uno Niinsalu
