Hiljuti tuli kaitseväe juhataja välja südantsoojendava plaaniga, kus Eesti territooriumi
muutumisel lahingutandriks, tuleb inimesed toimetada väljaspoole Eestit ja vaenlase
vägede edasiliikumise takistamiseks tuleb õhkida hooneid ja sildu.
Äsja avaldati ka uudis, et Harjumaal oli Kanama viadukti õhkimine edukas.
Idee iseenesest ei ole ju uus. Ka sm. Stalin oma usinate abilistega 1940 a tundis
sügavat muret Eesti rahva pärast ja alustas nende toimetamist läheneva sõja jalust
eemale ohutusse kohta Siberi avarustesse. Samuti lasti sõja kandudes Eesti
territooriumile õhku võidukate punavägede poolt hooneid ja sildu. Tänutäheks sellise
hoolivuse eest saime endale linna keskele hiljem Stalini väljaku.
Eestlased on tegutsenud viimase 30 aasta jooksul ettenägelikult ja ligikaudu 100 tuhat
on end ise vabatahtlikult välisriikidesse laiali toimetanud võimaliku agressori rünnaku
eest. Ja kui keegi söandab väita, et kõige suurem oht Eestile on eestlased ise, siis on
tegu vihakõne või Putini jutupunktiga.
Kindlustunnet lisab siiski Eesti 2oo lubadus, et vähemalt kannel ja pastlad jäetakse
meile alles. Kas ka särk ja püksid, pole veel teada. Palja tagumikuga kandlehelide
saatel ringtantsu vihtumine võiks ju hästi sobituda meie sooneutraalse komberuumiga.
ERR on teada andnud, et Kliimaministeerium on arvestanud, et Rail Balticu ehitusel
jäetakse suur osa algselt planeeritust ehitamata. Üks innovatiivsemaid ja
tähelepanuväärsemaid kärpeid on ehitada kahe rööpapaari asemele ainult üks. Kuid
olukorras, kus veetavat kaupa ja inimesi kohapeal napib, võiks ka selle ühe rööpapaari
ära jätta või hädapärast panna maha ainult ühe rööpa, millele saaks edaspidi vajaduse
korral kõrvale panna ka teise. Siis ei oleks vaenlase lähenedes vajadust Rail Balticut
õhkida, sest mööda ühtainust rööbast või muldkeha oleks vaenlase liikumine
keeruline, kui mitte võimatu.
Tallinna Linnavalitsuse algatus, ümber nimetada agressorriigi sümbolit või nime
kandvad objektid ( Moskva puiesteest sai Saaremaa puiestee ), on igati päevakohane.
Samuti tuleks midagi ette võtta ka idanaabri lemmikvärviga – punane.
On arusaadav, miks paljud autojuhid lisavad gaasi vahetult enne punase fooritule
süttimist või ületavad ristmiku lausa punase tule ajal. See on nende protest punase
värvi ja agressori vastu. Mõnikord see küll ebaõnnestub, sest ristmikul saadakse
kokku rohelise tule all sõitnud rohepöörajatega. Olukorda aitaks leevendada punase
fooritule asendamine mõne muu värviga, nt. oranž.
Mida aga ette võtta selliste nimedega nagu Punane tänav, Moskovskaya Osobaya,
Russian Standard, Baikal? Võiks ju välja kuulutada nimekonkursi poliitiliselt
korrektsete nimede saamiseks. Punase tänava sobiks ümber nimetada näiteks
Roheliseks.
Uno Niinsalu
