1940.a. suvel otsustati juunikommunistide eestvedamisel, et äsja kiiruga kokku klopsitud ENSV peaks leivad ühte kappi panema meie sõpradest idanaabri NSV Liiduga. Viimane võttiski seda palvet kuulda ning näidates üles otsatut heasoovlikkust, avas oma kapiuksed.
Nii tekkis leivakapis üks suur Rahvaste Sõpruse leib, mida järgneva 50 aasta jooksul hurraahüüete saatel punalippude lehvides sõime.
Seejärel saabus aga tuulevaikus ja lipud enam ei lehvinud.
2004.a. otsustas Eeesti uuesti õnne proovida ja Euroopa Liiduga leivad ühte kappi panna. Nüüd hakkasime maitsma uuema aja Euroleiba. Lipuvärvidki olid vahepeal muutunud vikerkaarevärvilisemaks. Muutunud oli ka leivakapi sisu, mida aeg ajalt täiendati.
Lisaks leivale pandi sinna ka sitikaid, vaktsiine, rohepööret, soolist võrdõiguslikkust ja muid euroopalikke väärtusi.
Selle suure kapi võti asub seitsme maa ja mere taga ja võtme kasutuskorda ning kapisisu uuendamist arutatakse igal aastal Davosi Uue Maailmakorra kokkuklopsimise foorumil.
See omakorda on tekitamas küsimust, kas sellise leiva nosimisel ka jalad ühise laua alla ära mahuvad?
Uno Niinsalu
