Kord kaebasid talupojad mõisahärrale, et nende arvates mõisa köis lohiseb. Mõisniku küsimuse peale, et kes seda siis lohistab, oli talupoegadel vastus valmis: Kubjas, Kilter ja Aidamees.
Mõisahärra ärritus silmnähtavalt sellise ootamatu vastuse üle, kuid lubas lasta Mõisavalitsejal asja uurida ning kutsus kaebajad kahe nädala pärast tagasi.
Aeg möödus ja varsti olidki kaebajad jälle platsis. Mõisnik sättis end istuma vanasse ja uhkesse tooli ning hakkas kaebajatele seletama, et kui köis on kindlates kätes ja lohiseb kaalukatel põhjustel mõistliku aja vältel ning kui köielohistajad on leidnud tasakaalu ja ei kaldu ettenähtud kursilt kõrvale, siis peabki mõisa kõis lohisema.
Samas märkis mõisahärra, et kõie lohistamine ei tohiks olla piiramatu ja lohistajad võivad ise selle vajadusel lõpetada ning kõie lohistamine ei takista talupoegadel oma töö jätkamist. Kui aga talumehed veelkord tulevad sellise kaebusega mõisahärra kallist aega raiskama, tuleb neil mõisatallis tutvust teha kupja piitsaga.
Uno Niinsalu
