MIKS on Eesti ühiskond olnud nii vastuvõtlik kõigele, mis on amoraalne ja vägivaldne?
Kas tõesti on eestlastel mingi geneetiline eelsoodumus idiotismile, mis on peitunud sügaval alateadvuse pimeduses, nagu väärastunud peletis, oodates kannatlikult kurjuse kutset ja õiget momenti?
Vaadates, kui kiiresti Eestis on kadumas igasugune inimlikkus ja kaine mõistus, siis ei ole kahtlustki, et kollektiivne katastroof ei ole enam kaugel. Aeg on igatahes küps!!! Toompeale pesa teinud Saatan äratab meedia kaudu viha, süstides neid uinunud vägivallageene, pakkudes verist ahvatlust sõja näol. Iga Jumala päev propageeritakse meedias ülbe näoga vägivalda, määrides russofoobiat nagu haisvat pasteeti rahva ajudele, kust see imbub hinge ja verre nagu mürk, mis tapab iseseisva mõtlemisvõime ja muudab inimesed õelateks zombideks.
Tundub, et veneviha ja perverssused tekitavad hullemat sõltuvust kui heroiin, kuigi ma ei saa aru, milles see vihkamise kaif seisneb? Oleme muutunud vihast sõltuvateks narkomaanideks, kes ju ka teavad, et iga süstiga nad hävitavad oma elu, aga ikka aetakse taga aina uut ja uut doosi, kuni saabub surm!
Kuidas on võimalik, et pervertide show’d toovad täissaalid ja vihast nõretavad russofoobid on valmis peldiku taga maha laskma oma naabrit “vale meelsuse” eest? Kust selline tigedus küll tuleb ja kuidas seda kurjust nii kohutavalt palju on? Me oleme ju üles kasvanud rahulikus riigis, ilma sõja ja vägivallata, riigis, kus austati perekonda, raamatutarkust ja töökust.
Kuhu need väärtused kadusid, justkui üleöö?
Kuidas oleme jõudnud nii kaugele, et pedofiilid ja vanainimeste vägistajad jätavad meid ükskõikseks, aga vot inimesed, kes soovivad rahu ja intellektuaalset kultuuri — need inimesed valame solgiga üle ja mõistame hukka, nagu nad oleksid mingid eriliselt räpased ühiskonna heidikud.
Meie väike riik on muutunud avalikuks hullumajaks, kus nõdrameelsed ja hingetud idioodid türanniseerivad rahvast idiootsete seadustega, kuni ongi nii riik kui rahvus hävitatud — ja ega keegi meid taga nutma ei jää, sest idiootidest, kes ennast ISE hävitavad, pole kellelgi kahju.
Kuhu on kadunud eestlaste selgroog ja kaine mõistus?
Miks me toetame sihikindlalt, ikka ja jälle, alatuid pätte ja vargaid ning tallame jalge alla väärikad ja targad inimesed?
Miks ei suudeta teha vahet õiglusel ja ebaõiglusel, tarkusel ja lollusel, heal ja halval?
Minul, kui naisel, kes oma rahvast ja kodumaast hoolib, tuleb ahastusest nutt peale, vaadates seda hävingut ja kaost, kuhu me liigume. Mul on alles tunded ja emotsioonid, mis teevad minust inimese. Mul on süda ja hing, mis keeldub vastu võtmast vägivalda. Õnneks ma pole tuim ja tundetu zombi!!! Ma olen naine, kes on elu andja, olen loodud sünnitama ja LOOMA elu, mitte seda hävitama. Kui ma teaks, et mu pisarad aitaks uputada Eestis valitseva kurjuse, ma nutaks kasvõi terve mere, et säästa meie rahvast ja meie poegi sõjaõudustest.
Kutsun kõiki inimesi sügavalt järele mõtlema elu üle ja selle üle, mis TEGELIKULT riigis toimub.
Kutsun kõiki inimesi rääkima rahust. Olgem lahked ja hooligem üksteisest. Hoiame kokku ja aitame eelkõige OMA rahvusel ellu jääda, mitte ei torma surema võõra riigi ja rahvuse eest. Eestlasi on alles jäänud väga vähe — kõigest alla miljoni.
EI SÕJALE & EI RUSSOFOOBIALE!!!
Aeg on rääkida RAHUST. 💙🖤🤍
//Ülle Pukk, PLAAN B