Eelmisest nädalast saadik on sõjareporterite ja “ekspertide” fookuses olnud Ukrainlaste ootamatu sissetung Venemaale, suunaga Kurski tuumajaam ja ümbritsev piirkond. Meedia narratiivi väidetel olevat Ukrainlaste kangelaslik üllatusrünnak Venemaa jaoks hoop allapoole vööd. Putin väriseb ja veedab hirmunult unetuid öid, kogu Vene rahvas olevat paanikas ning kohe, kohe on oodata, kuidas Venemaa suure raksatusega põlvili langeb.
Hämmastusega loen, kuidas sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses inimesed rõõmust kilkavad, jagavad like ja südamekesi, nagu oleks Ukrainal võit juba taskus. Kui aga olukorda analüüsida kaine mõistusega, siis tundub, et tegelikult on kogu Kurski operatsioon loogiliselt läbimõtlemata, kus militaarsed eesmärgid pole reaalsuses saavutatavad sellisel lihtsal põhjusel, nagu ressursside puudus. Ukrainalstel ei jätku piisavalt mehi, et asendada tapetuid, aga venelastel jätkub! Lihtne ja loogiline, eksole? Ukraina sõdurid istuvad praegu Kurskis rasvaste sihtmärkidena, nagu pardid põõsas ja ootavad mahalaskmist.
Mis paljude jaoks tundub edukas ja kangelaslik rünnak, on reaalsuses hoopiski sureva looma viimane korin, kus juba poolsurnud korjust kontrollivad ettearvamatud ning impulsiivsed tõmblused. Minu jaoks on ilmselge, et Kurski vallutamine on viimases meeleheites meedia jaoks kokku klopsitud show ja propaganda, eesmärgiga lollitada rahvast, süstides inimestesse “kaitsetahet ja enthusiasmi” , sest reaalsuses on rünnaku militaarsete eesmärkide saavutamine suht nullilähedane. On vaid aja küsimus, millal kõik need vaprad spartakused seal Kurskis maha lüüakse. Lisaks, kuulates Putini viimaseid väljaütlemisi, ei toimu tänu sellele rünnakule enam ei mingeid läbirääkimisi, vastupidi, nüüd on Venemaal käed lahti seotud tegutsemaks oma äranägemise järgi ja igati põhjust nihutada piire veel rohkem Ukraina sisemaale, et tagada piirialade turvalisus.
Tegelikult, on minu jaoks kummaline, et nii suur osa rahvast tõega usub meedia poolt ette söödetud ebaloogilisi jutupunkte ja primitiivset narratiivi, mis sobiks rohkem kümne aastastele, kui et täiskasvanud inimestele. Kuhu on kadunud inimestel ratsionaalne mõtlemine? Ja mis peamine, kuhu on kadunud LOOGIKA?
Kas tõesti ei saa rahvas aru, et ei peavoolu meedia, ega kinni makstud “eksperdid”, ei esita fakte objektiivselt, vaid alati käib kaasas ka emotsionaalne kaste. Inimestelt juba eos võetakse võimalus iseseisvalt ja objektiivselt sündmusi analüüsida, sest fakte esitatakse emotsioonaalselt moonutatult. Pole saladus, et läbi aegade, on üks valitsuse ja meedia koostöö eesmärkidest olnud kujundada avalikkuse emotsionaalset impulssi, kasutades selleks psühholoogilisi võtteid, mis hoiaks rahva moraalse suhtumise valitseva režiimi kontrolli all. Kaasaegse ühiskonna kiire tehnoloogiline areng annab meediale tohutu potentsiaali sünkroniseerida masside eluvaateid erinevates globaalsetes regioonides. Käib väga suurtes mastaapides psühholoogiline sõda, kus päris suur osa lääne ühiskonnast on langenud ideoloogilise narratiivi lõksu. Inimesed visklevad nagu kärbsed ämblikuvõrgus ideoloogia kägistavates köidikutes, mis on vägivaldselt, ebainimlikult ja seadusi manipuleerides rahvale jõuga peale surutud, kasutades hirmu ja terrori taktikat.
Arutleks nüüd loogiliselt seda Kurski vallutamist ja lähtume sellest, et rahvusvaheline sõjapidamine pole mingi süütu poksiraund, kus kirgedest ülesköetud publiku rõõmuks ninaluud puruks või hambad kurku lüüakse. Sõjas inimesed surevad päriselt! Sõjas ei piisa ainult kiirest edasi tagasi lahmimisest, vaid tuleb kasutada ka mõistust ning mõista suuremat pilti. Edukaks sõjapidamiseks tuleb oskuslikult kalkuleerida oma ressursse ja osata analüüsida erinevate strateegiate plusse ja miinused. Militaarseid otsuseid tuleb teha läbimõeldult, sest professionaalne sõjapidamine on väga ratsionaalne üritus, mitte aga emotsionaaselt laetud reaktsioon. Eelnevast lähtudes, tahaks küsida, kas tõsti inimesed usuvad, et paar tuhat meest suudavad Kurskis ellu viia seda, milles pool miljonit meest on viimase kahe ja poole aasta jooksul Ukrainas läbi kukkunud? Selle asemel, et kaitsta Ukraina rinde kokku varisemist, kus venelased järjekindlalt suruvad ukrainlasi tagasi Dnepri ida kaldale, millegipärast arvati, et rünnak Venemaa territooriumile oli kaval strateegia, mis parandaks Ukraina positsiooni läbirääkimistel. Aga kas ikka on nii?
Vaatleme olukorda suures plaanis. Kõigepealt teeks selgeks, millised on nii Venemaa kui Lääne sõjalised eesmärgid, strateegia ja millised on kummagi poole ressursid.
Lääne meedia propaganda väidab, et hull diktaator Putin peab mitteprovotseeritud, täiemahulist, territoriaalset vallutussõda, kus Venemaa eesmärgiks on vallutada terve Ukraina, kogu Baltikum ja Euroopa ka takkaotsa. Lääs väidab, et Venemaa on kohe uppi kukkumas, Venemaal on puudulikud ressursid, tehnika saab kohe, kohe otsa ja üleüldse on kõik vene sõdurid madala IQ ning madala moraaliga vägivaldsed pätid, kes jõhkralt tapavad lapsi ja vägistavad naisi.
Vastupidiselt lääne narratiivile väidab Venemaa, et konflikt Ukrainaga EI OLE territoriaalne vallutussõda, vaid Venemaa kaitseb oma eksistentsi riigina, kaitseb oma rahvust, oma kultuuri ja oma piire. Miks peaks maailma kõige suurema territooriumiga riik endale veel rohkem territooriumi tahtma, koos seal elavate ajupestud kodanikega? Arvate, et Venemaa tahab endale seda peavalu? Mõelge selle peale! Kokkuvõtlikult öeldes, kaitseb Venemaa oma riigi ja rahvuse huve, ning opereerib vastavalt oma riigi Duuma seadustele ja moraalsetele põhimõtetele. Venemaa on selgelt deklareerinud, et Vene riigi eesmärk on demilitariseerida ja denatsifitseerida oma piirialad ja kaitsta vene elanikkonda vägivaldse ahistamise eest endistes Nõukogude Liidu vabariikides. Mingist Baltikumi ja Euroopa vallutamisest pole juttugi, vaid Venemaa peab NATO laienemist oma piirialadele põhjendamatuks ja mitte aktsepteeritavaks, ning nõuab kogu Euroopa kaitsearhitektuuri ümber organiseerimist selliselt, kus arvestatakse ka Venemaa riigi turvalisuse huve.
Lääne sõjaline eesmärk pole samuti mitte Venemaa vallutamine, vaid Venemaa NÕRGESTAMINE, kus proxisõja pidamiseks kasutatakse Venemaa piiriäärseid riike, kuna need piirkonnad on psühholoogiliselt kõige lihtsamini mõjutatavad. Väga mugav on just Balti riikides, Ukrainas ja Poolas tekkitada russofoobiat, kakkuda lahti vanad kommunismi haavad ja ässitada inimesi uuesti venelaste vastu. Ega sõjapidamiseks ei piisa ainult relvadest, vaid kõige olulisem on leida ohvreid, kes oleks nõus neid relvi käes hoidma ja leida territooriume, kus sõda pidada. Väga oluline roll on propagandal ja suuna mudimisel, sest ühiskond ja sõdurid tuleb nii emotsionaalselt, kui ka moraalselt ette valmistada, et inimesed oleksid nõus ja valmis teist inimest tapma. On vaja luua üllas narratiiv, mis õigustaks tapmist ja oma elu ohverdamist. Näiteks USA sõdurit ei veena kuskilt otsast, et ta peaks Ukrainasse sõdima tulema, aga näed, eestlane ja kogu ülejäänud Baltikum on õilsusest särades valmis astuma hakklihamasinasse ja andma oma elu vabaduse eest, mida tegelikult ei eksisteeri. Absurd ju!
Venemaa nõrgestamise plaani sisse käib ka Venemaa ühtsuse lammutamine, liidri ehk siis Putini kukutamine, et riigis tekkiks kaos. Seejärel saaks lääs Venemaal troonile upitada USAle sobiv nukuvalitsuse, mis võimaldaks ligipääsu Venemaa looduslikele ressurssidele ja võimaldaks paremat vastuseisu ka Hiinale. Minuarust väga ebamoraalsed eesmärgid! Mis on teiste riikide asi dikteerida, milline peab olema Venemaal valitsev kord ning meelsus. Lääne riikides, eriti Baltikumis epideemiana leviv russofoobia on järjekordne näide inimeste alateadvuses pesitsevast kurjusest ja verejanust. Nii nagu Hitleri võim omal ajal pidas juute alamklassiks, keda tuli hävitada, siis tänapäeval on venelastest ja ka õnnetutest palestiinlastest osaanud uued rahvuslikud ohvrid, kellede kultuuri ja rahvuse hävitamist peetakse õigustatuks.
Arutleks nüüd, mis tegelikult toimub Ukraina-Vene sõjalises konfliktis. Tegelikkuses on lugu selline, et Venemaa ei ole ei kurnatud, ega nõrgestatud, ega majanduslikult laostunud. Vastupidi, Venemaa sõjatööstus on kasvamas tugevamaks, kui kunagi varem ja rahvas on samuti ühtsem kui kunagi varem. Venemaa Presidendi valimised, kus rahvas sai valida OTSE, keda nad oma riigi eesotsas näevad, kindlustas Venemaale poliitilise võimu stabiilsuse järgnevaks kuuleks aastaks, millest lääne riigid võivad vaid und näha. Ameerikas on hetkel katastroofiline võimuvaakum, kus rahvas isegi ei saa enam aru, et KES siis tegelikult riiki juhib, ja ega ka Euroopas pole olukord parem. Võimu juures on ebakompetentsed psühhopaadid, kes ei adu enam reaalsust, kes lihtsalt elavad hetkes ning tulistavad otsuseid puusalt, ilma, et midagi oleks loogiliselt läbi mõeldud. Puudub reaalsuse taju ja puudub ka plaan B. Läänes, järjest kindlamalt langetakse kaosesse, kus rahvas ägiseb maksukoorma all ja mässab igal pool, ühel või teisel põhjusel. Kaua Euroopa sellisele survele vastu pead?
Öeldakse ju, et kõik mis teed, teed endale. Kõik need hädad, mida lääs on Venemaale soovinud, on bumerangina hoopis läänele endale tagasi lajatanud.
Võrreldes Euroopa ja Venemaa ressursse, siis on siililegi selge, et lääne majanduslikud ressursid on väga nigelad ja pikemas perspektiivis pole Euroopal mitte vähimatki lootust Venemaad domineerida. Kui keegi siin selles ida ja lääne vahelises kurnamissõjas esimesena kokku variseb, siis kindlasti ei saa see olema Venemaa. USA peale ei tasu samuti loota, sest kui Ukraina rinne lõpuks kokku variseb, siis USA ainult laiutab käsi ja rahalaeka kaane kinni.
Ka Kurski kangelased on tegelikult mõttetult surevad ohvrid, kellede elude väärtus on lääne maailma jaoks null. Rahvale tehakse natuke showd, et kütta üles kirgi ning võltslootust, ja mis nõuab tuhandete meeste elud.
Eesti poliitikutel tuleks kiiresti oma välispoliitiline suund ja suhtumine üle vaadata, sest Ukraina võidule ja sõjatööstusele ülessse ehitatud strateegia ei pruugi realiseeruda. Tahakski teada, et milline saab Ukraina kaotuse puhul olema Eesti tulevik ja kes vastutab ühiskonnas tekitatud majandusliku hävingu eest?
Ehk oleks aeg sõjahüsteeriast ja massipsühhoosist välja astuda, ning hakata rääkima RAHUST!
/Ülle Pukk/
Õige, Ülle, mina näiteks ei usu, et need on äkitselt üles tõusnud Ukraina väed, kes seal toimetavad. Need on mingid teised väed, kes ründavad Ukraina lipu all, samas lähevad Eesti maksud kuhugi Ukraina lipu alla. Kõik on ju nii läbipaistev 🙂