Elu ja Armastuse Puu
Tule, poeg, nüüd minuga kaasa,
ma tean üht salajast rada.
Aeg sinulgi teada on saada,
mis peitub siin kivimüüri taga.
Tule, astu edasi ja vaata,
vaata seda toredat Puud!
Pole möödunud isegi aastat,
ent üllatavalt tugev ta ja suur!
Aga isa, see Puu on isemoodi,
iga leht on eri kujuga
ja eri värvi…kuidas nemad loodi?
Räägi ometi, mind väga huvitab!
Jaa! See ongi üks eriline Puu
ja üks eriline Mees selle istutas!
Võlusõnad lausus Päike… ja Kuu…
Vihmapilv teda lahkelt niisutas.
Toiduks on tal Armastus, Headus,
Terve Mõistus, mis meie sees peidus,
tema kasv enam iial ei peatu,
kuniks Tarkust ja Headust veel leidub!
Aga lehed – need oleme kõik meie,
kes sellest imelisest Puust on hoolinud,
tänutäheks igaühele meile
ta ainulaadse lehekese voolinud!
See on Elu, see on Armastuse Puu!
Luba, poeg, et ka sina hoiad teda
samamoodi, kui oled piisavalt suur,
et aru saada, mõista kõike seda!
Isa, vaata!! Kas näed ka seda imet,
uus väike leheke end välja sirutan’d!!
Oh, pojake… Ja keegi sinu nime
kuldse sulepeaga sinna kirjutan’d!!
——————————————————–
Armas. Kallis. Eriline.
Kas tead, kui kaua Sind otsisin,
enne, kui leidsin Su üles!
Kuidas äikesetorme trotsisin,
leides varju vaid pilvede süles…
Millist ärevust tundsin ma hinges,
kui silmad märkasid erilist paika,
minust kadusid mured ja pinged,
nähes siidist viljapõlluvaipa!
Selle lähedal üks tilluke täpp
muutus lilledest ümbritsetud majaks,
olid sõstrapõõsad, oli aialapp…
teadsin – just sinna on mind vaja.
Ma sööstsin alla nii kiirelt, kui suutsin
ja maandusin hoolivates kätes,
hällilaule hilisõhtuti kuulsin,
jõin vett otse armastuse lättest!
Sa andsid mulle kodu kallima,
andsid rohkemgi veel, kui suutsid anda,
igat sentimeetrit Sinust pean kalliks ma
ja kui tuuled mind ühel päeval kandmas,
pole tunnetel ma lubanud raugeda,
otsin seni, kuni leian taas Su üles,
see võib juhtuda küll mõnevõrra kaugemal,
aga kindlasti Su Püha Pinna süles!
———————————————
Jõgi voolab
Voolab jõgi kristallselge,
voolab lähedal ja kaugel,
nõnda sundimatult, kergelt,
tema elujõud ei rauge…
Väike oja salamisi
jõe rüppe igatsen’d,
liiga kaua endamisi
arglikult ta kiratsen’d.
Oh mis õnn on suureks saada
jõe pulbitsevas voos!
Üle kallastegi aa’da,
sulaveena, üheskoos…
Äkki vihmapiisku langeb
hõbeläikes pinnale,
selgest taevast! Kaasas palved
tema sinisilma seest!
Voolab jõgi ..puhas…selge,
unistus ei ole kaugel,
voolab sundimatult, kergelt,
nagu õnnepisar laugelt.
————————————————————–
Ma tahan rääkida
Ma ei taha rääkida sõjast,
sest mu südames õitseb Rahu.
Ma ei taha mõeldagi sõjast,
ta sinna lihtsalt ei mahu.
Ma tahan rääkida kevadest,
suvest, sügisest, talvest…
ja punakarva kavalast rebasest,
kes näpanud palukese salvest.
Ja hundist, üksikust hundist,
kel silmis on kartmatu helk,
kel pilkase pimeduse tunnil
silmavaade nii pagana erk!
Tahan rääkida võilillest,
kel seljas roheline kleit,
sellest väikesest kollasest imest,
kes üsna pea rõõmustab meid!
——————————————-
Tõnisele
Leib palav rätiku all ootel
ja palveteks seatud käed.
Eestimaa voolamas soontes,
tema voored, järved ja mäed.
Ja kaunimad pühad Hiied,
piike tõstev kimalaste parv,
on mured, on rõõmud siinsed
ja südames lõputu Arm.
Uus Algus, uus Päev, uus Koit-
oled valinud Enese Tee
olla eestluse Vesi ja Toit,
Virvatuli, millest tõusmas on Leek.
See Leek meil valgustab südant
leidmaks üles me ürgne vägi,
tema Valgus on võimas ja püha
ega kustu ka Aegade läbi.
