Ülle Päll
“Valge Valguse poole”
Nagu ahastuses lind suletud puuris
ühel päeval vabaks lastud kinnisest ruumist.
Välja pimedast keldrist, välja läppunud õhust,
välja sealt, kus hing mandub, kus masendus rõhub…
Nagu hirmunud uluk, kelle poole otsejoones
on lendu lastud surmavad, mürgised nooled,
viimse lootuse hõngu õrnalt sõõrmeisse veel kandub,
tal lõpuks põgeneda õnnestub puude turvalisse varju…
Nagu liblikas, kes pääsenud pimedast kuurist,
leides ava veidi praokile jäänud lakaluugist
ja õhinas nüüd lendab Valge Valguse poole,
igatsetud vabadusest vaimustunud, joobes…
************
Heade Sõnade Põllule lõpuks leidsin tee,
kes avas sinna värava…kes valgustas teed?
Mustmiljon tänusõnu talle selle eest,
sel Põllul üsna varsti me kohtume veel!
“Hõbepaju hotell”
Ei olnud ma kogenud midagi sellist,
tee äärest viis rajake Suvehotelli,
seal hõbedane kardin metalselt sädeles
ja luksuslik vaip ülemeelikult väreles.
Sätendavad litrid katsid mu õlgu,
ümber kandade põimus säravaid lõngu,
sõber Päikegi eriliselt, pimestavalt kiirgas,
kogu ümbrus mu jaoks suursuguselt hiilgas.
Ei julgenud tormakalt astuda sinna –
kartsin, see nägemus kaotsi võib minna…
“Tule edasi!” – juba ootel oli pidurüüs Paju,
“Sinu kõhklusi iga mu leheke tajub!
Aitäh, et tulid, las sind üllatan täna!
Su silmadele kingin suure osa oma särast,
käevõrudeks ohverdan mõne nõtkema oksa,
panen helisema hinge, seda ma oskan!
Kõik on ehtne, mis näed, mitte muinasjutt,
siit möödudes alati olnud sul rutt,
kuni täna mind märkasid, aimasid kutset,
tundsid ära me südame ühised tuksed.
Nüüd tead, kuhu tulla, kui hellust igatsed,
kui tunnetes mõõn ja hinges kiratseb,
siidikindaga kuivatan pisarad palavad,
et päevad, mis ootel, saaks rõõmuga alata!”
