Ülle Päll
ühel päeval vabaks lastud kinnisest ruumist.
Välja pimedast keldrist, välja läppunud õhust,
välja sealt, kus hing mandub, kus masendus rõhub…
Nagu hirmunud uluk, kelle poole otsejoones
on lendu lastud surmavad, mürgised nooled,
viimse lootuse hõngu õrnalt sõõrmeisse veel kandub,
tal lõpuks põgeneda õnnestub puude turvalisse varju…
Nagu liblikas, kes pääsenud pimedast kuurist,
leides ava veidi praokile jäänud lakaluugist
ja õhinas nüüd lendab Valge Valguse poole,
igatsetud vabadusest vaimustunud, joobes…
************
Heade Sõnade Põllule lõpuks leidsin tee,
kes avas sinna värava…kes valgustas teed?
Mustmiljon tänusõnu talle selle eest,
sel Põllul üsna varsti me kohtume veel!
tee äärest viis rajake Suvehotelli,
seal hõbedane kardin metalselt sädeles
ja luksuslik vaip ülemeelikult väreles.
Sätendavad litrid katsid mu õlgu,
ümber kandade põimus säravaid lõngu,
sõber Päikegi eriliselt, pimestavalt kiirgas,
kogu ümbrus mu jaoks suursuguselt hiilgas.
Ei julgenud tormakalt astuda sinna –
kartsin, see nägemus kaotsi võib minna…
“Tule edasi!” – juba ootel oli pidurüüs Paju,
“Sinu kõhklusi iga mu leheke tajub!
Aitäh, et tulid, las sind üllatan täna!
Su silmadele kingin suure osa oma särast,
käevõrudeks ohverdan mõne nõtkema oksa,
panen helisema hinge, seda ma oskan!
Kõik on ehtne, mis näed, mitte muinasjutt,
siit möödudes alati olnud sul rutt,
kuni täna mind märkasid, aimasid kutset,
tundsid ära me südame ühised tuksed.
Nüüd tead, kuhu tulla, kui hellust igatsed,
kui tunnetes mõõn ja hinges kiratseb,
siidikindaga kuivatan pisarad palavad,
et päevad, mis ootel, saaks rõõmuga alata!”
Tahad teada, kes ma olen, olen lihtsalt Maalane.
Omi mõtteid julgen mõelda, olen lõbus kaaslane.
Mõtteid julgen välja öelda, vandenõu kui paljastub,
juttu jätkub hommikuni, selle peale kangestub
kena näitsik teispool teed- nooruke Rohemaalane,
tema jaoks ma pole keegi, vaid üks Lamemaalane.
Tahan, et ta mõistaks mind, miks mu ajukurrud
ühes rütmis meediaga ei suuda lüüa nurru.
Miks kallutatud uudistest hakkab lihtsalt paha,
miks nende kõrval seebikas kõik esikohad rabab,
miks ei paku enam pinget nende tantsud-mängud
ega superstaarivabrikud, kus loomevõime kängub…
Miks sinise ekraani pult tihti väljas mängust,
miks sulni naeratuse tagant aiman “Näljamängu?”
Ta vaatab mulle otsa küll, ent kuulata ei taha,
kõik mu sõnad sinnasamma põrgatuvad maha,
ta muigvel salajane pilk annab mõista – kõik su raha
ja hüved ära võtan sult, kas tahad või ei taha!
Alles siis, mu kallis Maalane, oled õnnelik ja vaba!
