ei tahtnud mõista lumelillede keelt,
keset tihedat lumesadu
ta ihaldas paljutki veel.
Pea kohal kõrguvast taevast
püüdis leida sinilillede sina,
nõnda avatud hingelaegas
nõudis isukalt juurde lisa…
Ennäe! Juba oskas ta kuulata
lumikellukeste hella helinat,
ei saanud ma talle keelata
seda lõbusat kevadvete vulinat!
Korraks silmi tarvitses sulgeda
ja uimastav toominga lõhn
minu poole kusagilt kulgemas…
ent talve karge karm õhk
läbi lumelillede mind kõnetas,
mõistis temagi mu hingelaegast.
Teda nagu süütunne põletas,
aimates mu nägemust taevas…
Äkitselt hakkas mul kahju,
nii kahju ja koguni kurb,
üha rohkem sellest keelest sain taipu –
on mu unistus lumelille surm…
“Anna andeks, habras lumelilleke,
et ei osanud mõelda suuremalt,
ei tahtnud haiget teha su hingele,
loodan, et praegu mind kuuled sa!
Imetlen su õrnust ja vaprust ma,
praegu õitseda on just sinu aeg…
Sellist ilu ei suuda pakkuda
soojal suvel mitte kellegi aed!”
Nii ma seisin keset lumesadu,
hingelaegas rõõmustas, tänas,
et kõndida sai erilisi radu,
aga…lumelill veel erksamalt mulle silmadesse säras!
Vana sõber prokurör, must lips ja mustad prillid,
tema igapäevatöö, kus teemaks mitmed millid,
on semusid siin veel, las algab kohtuistung,
mu nime teavad kõik, pole mina see, kes istub!
Jah, mul vsjoravno, sest olen kõrgem klass,
on see kõigest poos, hädavajalik farss,
tõesti mul vsjoravno, ega mind pole üks
ja hoiab meid koos külm kõlisev münt.
Koolivennast advokaat paragrahvi väänab – käänab
ja kõik see kammajjaa loodud unarusse jääma,
briljantne etendus püha eesmärki kannab,
kas veel paremini saaks mul’ võimu juurde anda?
Aga mul vsjoravno, minu loss pole liivast!
Igal ajal igalt poolt võtta suudan viimast,
aga mul vsjoravno, sest olen kõrgem klass,
võidu alati toob tagataskus trumbi äss!
Aegumatu komejant…mul muie suule tikub,
kindlalt piiritletud tants, kuldseid reegleid see ei riku,
sest olen kõrgem klass, privileegid on mu nauding,
uluma jääb lahja krants, kel silmapiiril rootsi kardin!
Aga mul vsjoravno, sest käsi peseb kätt,
las ohvriks end toob mõni mõttetu pätt,
aga mul vsjoravno, mis vale, mis tõsi,
sest kostub igalt poolt luukerede klõbin!
Aga mul vsjoravno, kas võõras või tuttav,
omi seadusi loon, kui vaja, mõistan hukka,
aga mul vsjoravno, sest käsi peseb kätt,
jälle ohvriks end toob mõni suvaline pätt!
Aga mul vsjoravno, sest olen kõrgem klass,
vaid leida õige poos… mul alati on shanss,
aga mul vsjoravno, ei mind oota võllas,
igal ajal, igal pool sõidan kullatud tõllas!
Laual oli 10 vaktsiinipudelit, palju rohkem veel oli neid sahtlis,
keegi lükkas kogemata maha ühe pudeli, üsna tusane nägu oli arstil.
Laual oli 9 vaktsiinipudelit ja mitu antidepressandi kapslit,
keegi lükkas kogemata maha ühe pudeli ja ühe antidepressandi kapsli.
Laual oli 8 vaktsiinipudelit, patsientidel ees olid maskid,
keegi lükkas kogemata maha ühe pudeli, kui nina pealt ära võttis maski.
Laual oli7 vaktsiinipudelit ja arstitädi õigustatult kartis,
et keegi lükkab kogemata veel ühte pudelit, see maha kukub ja läheb katki.
Laual oli 6 vaktsiinipudelit, aga doktor korraks eemale vahtis,
keegi lükkas meelega maha ühe pudeli, mispeale see läks klirinaga katki.
Laual oli 5 vaktsiinipudelit ja midagi hullu läks lahti,
keegi kurja silmaga vaatas ühte pudelit, see maha hüppas ise ja läks katki.
Laual oli 4 vaktsiinipudelit ja prügikastid täis olid prahti,
arst kutsus korrale meditsiinitudengit, kes pealt seda niisama vahtis.
Laual oli 4 vaktsiinipudelit, päris ärritunud ilme oli arstil,
sest solvunud tudeng võttis kätte 2 pudelit ja virutas need põrandale katki.
Laual oli 2 vaktsiinipudelit ja vahetus läbi sai arstil,
keegi lükkas põrandale veel ühe pudeli, arst kugistas antidepressanti.
Laual oli 1 vaktsiinipudel ja mitte ühtegi rahustavat kapslit,
arst vaatas naerdes seda viimast pudelit ja viskas selle põrandale katki.
Külmlaos oli tunduvalt rohkem neid pudeleid, aga keegi pani soojenduse sisse
ja ära tuli visata tuhandeid pudeleid nagu kärbatanud ubinavisse.
