Ülle Päll
ja sirguvad kaunite hingede puud,
taevalaotuses sõuavad lootuste pilved,
öösel valgust kingib kõige säravam kuu.
Siit leiad raja kaugete mälestuste maailma,
siit põllult korjad kõige magusamad maasikad!
Ja kõige kuldsemad viljapead rõõmustavad silma,
mis võrratut taevast uinuv päike suudab maalida!
Siinsed jõekesed lõbusalt silmadesse sillerdavad,
tuuled tasapisi toovad juurde tarkust,
kui vahvaid viise me linnukesed trillerdavad!
See paik nii palju talunud…imetlen ta vaprust!
Kas näed – me järvedel tantsivad kõige valgemad luiged!
Nende tillukesed südamed leidnud ühise rütmi,
nagu meiegi…ja armunute jalajälgi igatsevad luited…
Hingesugulase leiab see, kes kaua olnud kurb ja üksik.
Õnnepisarad siin langevad kõige kuumemad!
Silmad, millesse vaatad, ei saa olla soojemad!
Seda kohta ei leia see, kes jäänud juurteta,
esivanemate vaimud teda kaitsmas nii hoolega…
Jah…siin kogetud on ka läbi pisarate naerdud naeru,
vahel kohutada võib liiga karmilt öeldud tõde,
ometigi, just siin sa ravid pakitsevaid hingehaavu…
sa tea – kõige valusamat tõde ütlebki just sõber!
Siin on paik, ilma milleta elul polekski vist mõtet…
ja temagi, me Põlluke, meid igatseb ja vajab,
et me suudaks elus hoida seda imepärast lõket,
mis meid on soojendanud läbi mitme aastasaja!
Kui oled puudust tundnud sellest erakordsest paigast,
tule siia, astu paljajalu mööda sooja, pehmet mulda,
ava hing ja meeled, enne, kui ahastuses taipad –
et ümberringi säramas näed vaid mälestuste kulda…
ega mingi soerd ega sülekoer, oli ausameelne koer.
Nõrgemaid alati ta kaitses, õiglus nõnda hästi maitses,
oli valge vares omaenda tares, ilmaasjata ei jagan’d “laike”
Olid temalgi õde ja ka vend, kes samuti koeraks hüüdsid end,
isa polnud parm, aga üpris karm, sest Laikal oli lokkis karv…
Tal oli enda arvamus, isal katkes kannatus,
Ütles: “Ole vait!” Teised naersid vaid, aga Laika endal’ kindlaks jäi.
Pikapeale sai isal Laika sigadustest villand ja ta sõnas – Vaata, Laika, kui tublid kõik
teised su ümber on! Vaata, kui kuulekad naabrid sul on…endast ma ei räägigi…
Ei, sinusugusel pole meie peres kohta! Mine minema, mine sinna uhhuude maale! –
Ja Laika läks, saba sirgu, heameelega, nagu tinavile…
Sõpradelt ta äkki blokke sai, Laika kõigest muigas vaid,
ei ta ajan’d jama, lingikesi jagas, üldsegi ei murdunud ta vaim!
You tube’s tegi kanali, rääkis kõigest, süda avali,
jälgijaid ta sai, neid juurde tuli vaid, Laikal oli super taip!
Tormiline elu tõmbas Laika üha rohkem põnevasse maailma!
Ta läks juba nii ülbeks, et näksas ministreid ja nende nõunikke,
ta hammustas üpriski valusalt, rebis nii mõnelgi maskid eest!
See oli teatud seltskonnale juba liig mis liig!
Ühel päeval oli kadunud ta konto, seepeale tegi varikonto,
populaarseks tema sai, oli kui paha vaim, nii paljudele närvidele käis.
Laika tühistatud sai, aga tema naeris vaid,
ei ta jäänud vait nagu elav laip, tema mõtles suuremalt.
Laika uued sõbrad sai, neid ühendas mingi kõrgem vaim,
oli valge vares omaenda tares, aga siiski õnnistuse sai…
Laika, lambakoer poeg, kes ei olnud memmepoeg
ega mingi soerd ega sülekoer, oli ausameelne koer!
