Ülle Pällmu käed õrnalt paitavad kodumaa mulda,
ei ole uhket jahti ega isiklikku saart,
üle jõe mind sõidutab vana kulun’d paat.
Mu käsi ei kaunista sõrmused briljandist,
kaelas ei uhkelda lilleke teemandist.
Mu loss on mu kodu, spa’ks järvekene väike,
lembelauluks puude kohin ja kullaks on päike,
Briljantidena hiilgavad kastepiisad rohus,
teemandid kõige kallimad, kes kaugemal, kes kodus…
Sauna taga tiigi ääres istus Miku Manniga, jah Manniga,
andsid väikseid häälekesi elektronipanniga, jah panniga.
Aga elektron see maha jäi-jäi-jäi,
molekul see kiirenduse sai-sai-sai,
see kurjam oli rebinud nii kaugele,
kas tagasi veel tuleb, või üldse sinna jääb.
Sauna taga tiigi ääres mõtles Miku Manniga, jah Manniga-
“Kuhu jõudvad meie hääled elektronipanniga, jah panniga?”.
Aga elektron nii kurvaks sai-sai-sai,
sest kuhugi ta kinni jäi-jäi-jäi,
molekul oli lidun’d mega kaugele,
kas üldse tuleb tagasi, või sinna jääb.
Sauna taga tiigi ääres ütles Miku Mannile, jah Mannile,
“Miks me üldse oma hääled usaldame pannile, jah pannile?”
Aga molekul oli õhku täis-täis täis,
elektron et kinni jäi-jäi-jäi,
aga tema juba õige mitut ringi käib,
läheb ühe korra veel ega mitte kinni jää!
Sauna taga tiigi ääres nuttis Miku Manniga, jah, Manniga,
sest neid haneks oli püütud elektronipanniga, jah panniga.
Elektron see mõttesse jäi-jäi-jäi –
“Mis pull see minuga siin käib-käib-käib?”
Ta uhkelt kõndis kodu poole kaugele
ega tule iial tagasi, vaid sinna jääb!
Sauna taga tiigi ääres naeris Miku Manniga, jah Manniga,
tegid lausa mitu pilti lõhkilöödud pannist nad, jah pannist nad!
Aga molekul nüüd jänni jäi-jäi-jäi,
ta elektronilt tümmi sai-sai-sai,
seepeale lendas ära mega kaugele
ja tagasi ei tulegi, vaid sinna jääb!
