Mõnd saladust, millest sina vaid tead,
millestki, mis hinge kosutaks,
rõõmustaks või siis lohutaks!
Sa mõndagi oled ju näinud,
aastasajad siit mööda läinud.”
“Heaküll, räägin sulle ühe loo,
mis vast naeratuse suulegi toob!”
Siin kunagi mängis üks tütarlaps,
veetis aega…tunnike, kaks.
Korjas kilgates metsaserval lilli,
jälgis loomakujulisi pilvi.
Oli kodu tal siinsamas, lähedal,
tema naeratust nii selgelt veel mäletan…
Kuid neiu see kasvas suuremaks,
sammud siiakanti jäid aina harvemaks…
Mitmeid aastaid polnud siia enam jõudnud,
kuidas aeg nõnda kiirelt on sõudnud!
On sul aimu, et see tüdruk olid sina,
kelle peale tihti mõtlesin mina?”
“Oh kivike…andeks paluma ma pean,
kuid pole unustanud…küllap sa tead.
On mul üks saladus, mis sindki rõõmustaks,
ma siia jään nüüd tunduvalt kauemaks.
Tulen hommegi, kaasas väike poisipõnn!
Ta minu elu mõte…minu suurim õnn!
Siis aega veedame, tunnike või kaks,
just nii, nagu kunagi üks tütarlaps!
sest pole sul tarvis teada, mida ma teen.
Mul maitseb leib ja maitseb sai, ei selgita ma tagamaid,
miks pole sul tarvis teada, mida ma teen!
Kalake lauale, juustuke kõrvale
ja köögis lõhnab mõnus ahjupraad.
Kotletike, omletike, suitsuvorstijupike –
no kuidas muidu kõike seda ma saan!
Mul mullikas lesib laka peal ja põrsad tema kõrval reas
ja kanadel on rõdu peal nii hää – äää – äää!
On lammas vahel teki all, kord vasakul, kord paremal
ja öösiti, kui ma norskan, siis tema teeb mää – ää – ää!
Hoian kõik endale, õele ja vennale
ja mõnigi veel osa sellest saab!
Jah, mulle meeldib see, jah, paljudele veel
ja keegi vaeseks vinguda enam ei saa-aa-aa!
All keldris tore aparaat, see prindib miskit kangemat,
aga sellest sulle küll ei räägi ma – aa – aa,
vahel kohtan vana sõpra ma, siis vatrame, et must on maa,
oh mida kõike teada jälle saa – aa -aan!
Tal mullikas laka peal, põrsadki kuskil seal
ja kullast mune korjab rõdu pää – ää – äält!
Utekesed teki all, vasakul, paremal
ja öösiti sealt kostub ainult üks mää – ää – äää!
Hoiab kõik endale, õele ja vennale
ja mõnigi veel osa sellest saa – aa -aaab,
ah, talle meeldib see, jah, paljudele veel
ja keegi vaeseks vinguda enam ei saa!
tuua kokku ühtsed maailmavaated,
edu see tõi, lootusi lõi,
ilma selle saateta me enam ei või!
Varsti saame kokku
Jaanipäev kui käes, on koht, kuhu minna
üle Eesti kohale nii maalt kui ka linnast,
peole sõit, tuleme kõik,
ole sa kas mõnus mees või muidu elueit!
Ikka saame kokku
Varsti me näeme, kes on meil pundis-
jäärapead, tiigrikutsud, metsised, hundid!
Ütleb vaist, ah sa mait,
enam pole aega ega tahtmist olla vait!
Meie saame kokku
Jõgi aina voolab, kes seda hoomab,
palju ürgset väge ta kärestikud loomas!
See pole kõik! Valguse võit
ei jää tulemata, mida ootame kõik.
Varsti saame kokku
Puu ennast ehtin’d, noorukesi lehti
lausa iga tunniga juurde on tekkin’d!
Vaata neid! This is great,
Eesti on maailma ilusaim place!
Meie saame kokku
Üks äge Eesti Mees kord unistas saatest
tuua kokku ühtsed maailmavaated,
Sa vaata nüüd meid, this is so great,
kui laheda saate Sa kinkisid meil!!
