Vargamäe valss
Autor: Ülle Päll
Kae õudu, mis paha, riigist kadunud raha,
ega sellega polegi nalja.
Päris kurblik see lugu, inflatsioon aina surub
silmamunadki pealuu seest välja.
Kõrgem teadus on roheline pööre, nagu pidalitõbise lööve,
“Maksa kinni see hullus, va pööbel!”
Nõnda otsustab globaalne röövel.
Kas paberist, siidist või võrgust on laev,
üsna mõttetuks osutub valu ja vaev,
olgu mast kasvõi taevasse kõrgun’d,
otsejoones see kihutab põrgu!
Ükskord olin ma hädas nagu mustlane mädas,
Vargamäelt tulid kaks ilget pätti,
mul headus vaid meelel, vapralt seisma jäin teele,
lehvitasin neil valget taskurätti.
Ei olnud sest midagi kasu, nemad nõudsid mult seismise tasu,
genereerisid tuttuue maksu,
viimse euro mul’ rebisid taskust.
Kas paberist, siidist või võrgust on laev,
pikka pidu ei ole, saab otsa ta vaev,
olgu mast kasvõi taevasse kõrgun’d,
sinivetes teda ootamas põrgu!
Mõnel siiski ka veab, kel palgad on head,
neile määratud priskemad ampsud,
jõe tagurpidi löövad, roosat šampustki joovad,
vanatühigi vihub seal tantsu.
See koht on üks paras müsteerium,
uue ajastu “tõeministeerium”,
CO kahe nemad püüavad kinni,
ju ei armasta puid ega lilli.
Kas paberist, siidist või võrgust on laev,
pikka pidu ei ole, saab otsa ta vaev,
olgu mast kasvõi taevasse kõrgun’d,
täie vaardiga põrutab põrgu!
Kae õudu, mis aeg! Tuleb peale mul naer,
süüd tundma pean, et olen elus,
aktivist, näita ette, nöörijupp võta kätte,
kindlapeale saab puhtamaks õhu!
Äkki käratas Uskmatu Toomas-
“Jätke järgi, te kuradi loomad!
See lollus ei lõpe meil hästi,
senikaua, kui see hoone on püsti!”
Kas paberist, siidist või võrgust on laev,
üsna kiirelt saab otsa ta valu ja vaev,
olgu mast kasvõi taevasse kõrgun’d,
täie vaardiga põrutab põrgu!
