Neljapäeva hommikul toimus Brüsselis arutelu, mis seab Euroopa digitaalse kursi põhjalikult kahtluse alla. Kuigi paljusid ELi algatusi müüakse tehnokraatlike edusammudena, valisid Euroopa Parlamendi üritusel osalejad selged sõnad: digiteenuste seadus ei ole reform, vaid Euroopa seni kõige keerukam vahend soovimatute arvamuste mahasurumiseks.
Konverentsi pealkirjaga „Digiteenuste seadus ja väljendusvabaduse ohud“ korraldasid Euroopa Parlamendi liikmed Stephen Bartulica ja Virginie Joron ning seda toetas ADF International. Oma avasõnas selgitas Joron, et seaduseelnõu, mida müüdi desinformatsiooni vastase kaitse seadusena, on ammu muutunud jälitustegevuse seaduseks. Platvormid nagu Facebook, Telegram või X on nüüd surve all, et nad filtreeriksid välja eriarvamused.
Seda kriitikat jagatakse üha enam ka väljaspool Euroopat. Isegi USA välisministeerium osutas DSA „jahutavale mõjule” sõnavabadusele.
Arutelu keskmes oli küsimus, kes tegelikult defineerib, mis on „desinformatsioon” või „vihakõne” – ja milline on valitsuste õiguspärasus sisu kustutamiseks, kuna see tundub „kellelegi kuskil” problemaatiline.
ADF Internationali direktor Paul Coleman teatas resoluutselt: „Sõnavabadus on Euroopas taas ohus – sellises ulatuses, mida pole nähtud 20. sajandi autoritaarsete režiimide ajast saadik.“ Tema jaoks ei ole DSA tehniline detail, vaid süsteemne rünnak sõnavabadusele – ja inimõiguste kohustuste rikkumine, millele Euroopa on tegelikult pühendunud.
Horvaatia parlamendiliige Stephen Bartulica hoiatas eriti ebamäärase kategooria „vihakõne” eest. See, mis täna selle alla kuulub, võib homme hõlmata ka pelgalt religioossete tekstide reprodutseerimist – olenevalt sellest, milline ideoloogia parasjagu tooni annab.
Üks näide: Soome parlamendiliikme Päivi Räsäneni juhtum, keda süüdistati vihakõnes Piibli tsiteerimise pärast – kuigi ta mõisteti kahel korral õigeks, arutatakse tema juhtumit nüüd uuesti Soome Ülemkohtus. Osalejate jaoks oli tema juhtum hoiatav lugu sellest, kui kergesti saab tsensuuri laiendada õiguslikule, poliitilisele või religioossele eneseväljendusele.
Üks digitaalteenuste seaduse aspekt, mida on seni vähe arutatud: kui sisu liigitatakse ühes liikmesriigis ebaseaduslikuks, võib see kehtida kogu ELis. Seega võiks Helsingi otsus mõjutada sisu modereerimist Lissabonis või Varssavis. Internet muutub piiriüleseks – ja koos sellega ka tsensuur.
Ajakirjanik Rod Dreher ütles seda nii: JD Vance ei vihka Euroopat, vaid pigem eliiti, kes muudab selle Ida-Berliini digitaalseks versiooniks. Tänapäeva tsensuur tuleb pehmes toonis, kaitsmise keeles – aga selle olemus on eksimatu: kontroll. Eliit ei tahtnud aruteludes osaleda, vaid pigem kriminaliseeris teisitimõtlemist.
Dreher tsiteeris Nõukogude dissidente, kes repressiivsete süsteemide tingimustes muutsid kõnelemise julguse proovikiviks. Tema hoiatus: Tänapäeval koheldakse sõnavabadust taas privileegina, mitte õigusena. Tema üleskutse: “Keelduge igast üritusest, kus teil ei lubata tõtt rääkida. Valmistuge tõe nimel kannatama.”
Coleman pakkus välja õigusliku raamistiku. Sõnavabadust kaitsevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 11, Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 10 ja kodanikuõiguste pakti artikkel 19. Igasugune piirang peab demokraatlikus ühiskonnas olema vajalik, proportsionaalne ja põhjendatud. Colemani sõnul DSA neile nõuetele ei vasta. Ta kutsus üles esitama Euroopa Kohtule tühistamishagi – tühistama seaduse tervikuna või osaliselt.
Järgmine kontrollpunkt: DSA kohustuslik läbivaatamine novembris. Coleman kutsus parlamendiliikmeid üles esitama Euroopa Komisjonile, eelkõige volinik Henna Virkkunenile, konkreetseid küsimusi. „Kui ta on sõnavabadusele nii pühendunud, nagu ta väidab, miks ta siis keeldub neile küsimustele vastamast?“
Ta kutsus üles kaasama kodanikuühiskonna organisatsioone, digitaalsete õiguste rühmitusi ja tehnoloogiaettevõtteid. Nad teavad, mis on kaalul – sageli paremini kui bürokraadid, kes õigusaktid koostasid.
Tema kõige olulisem sõnum oli aga suunatud Euroopa Parlamendi liikmetele endile: „Oma rahva valitud esindajatena olete ainulaadses positsioonis, et juhtida tähelepanu DSA poolt sõnavabadusele kujutatud ohtudele. Iga eurooplase õigused on ohus.“
See oht on juba reaalsus, levides platvormidel ja kohtusaalides. Ilma massilise avaliku vastuseisuta saab sellest norm. “Mida rohkem inimesi sellest teada saab ja sõna võtab, seda suurem on surve komisjonile. Ja seda tõenäolisem on, et see seadus peatatakse.”
Konverents ei muuda komisjoni kurssi kohe. Aga ta tegi midagi üliolulist: ta sundis arutelu tagatubadest välja ja avalikkuse ette – selges keeles, ilma eufemismideta. Erakondadeüleselt ei rääkinud esindajad üle Euroopa enam ettevaatlikkusest, vaid vastupanust.
Bartulica, Dreher ja Coleman tegid ühe asja selgeks: digitaalse tsensuuri ja vaba ühiskonna vahel on ainus asi, mis seisab, julgus nimetada asju nende nimepidi.
