Aprillikuu esimest päeva on seni peetud nalja ja naerupäevaks, kuid alates käesolevast aastast võiks seda nimetada ka ülekohtu ja küünilise eneseimetluse päevaks. Nimelt hakkasid 1. aprillist kehtima poliitilistel ametikohtadel ning riigiametites palehigis oma igapäevast rasket leiba teenivatele töörügajatele senisest veelgi priskemad palgamäärad. Ja miks ei peaks paradoksimeistrist Kaja Kallase valitsus oma käpikutele siis paremat palka maksma, kui rahvas sellegi solvangu nurinata alla neelab? Ometi teatakse, et riigil raha pole ja selleks, et peaminister, ministrid, riigikohtunikud, peaprokurör ja muud olulised riikluse tugisambad saaksid endale leiva peale vorsti lubada, tuli aasta alguses kärpida paljulapseliste toetusi, maksustada pensionid tulumaksuga ning nui pooleks algatada automaksu kehtestamine. Ajal, mil Tallinnas ühistranspordi maksustamisest unistavat „õuduste koalitsiooni“ kokku klopsiv bande jaurab keskerakonna toiduahelast, saab reformierakonna ja tema puudlite toidukauss naljakuul arvestatava täienduse.
Ainult üks küsimus tekib – kas meie poliitsehvtitajate hulgas leidub ka mõni südametunnistusega isend, kes palgatõusust keeldub, tuues põhjenduseks, et ajal, kui valitsuse rapsimise tulemusel on riigil näpud põhjas, pole sünnis riigipalgalistele lisarahasid eraldada. Pigem võiks palgatõusudeks mõeldud raha suunata suurperede toetuste taastamiseks ning keskmise pensioni maksuvabastuse säilitamiseks. Kuid kes on meil näinud üldise heaolu nimel oma rahakoti täitmisest loobuvat poliitikut? Kuniks idavedusid, jätkub priskemat leivakannikat kõigile, kes reformierakonna hümni ümisedes allakäigutrepil ühte jalga marsivad.
Vsevolod Jürgenson
