Autoriks Gerardo Femina Pressenza.com-i kaudu,
Paljud on üllatunud Venemaa äkilisest ja vägivaldsest reaktsioonist, mis on ootuspärane, kui pöörata tähelepanu protsessidele, mitte ainult detailidele. Juba 2007.aastal öeldi Euroopa rahu nimel deklaratsioonis, et Euroopa satub tõsisesse konflikti, kui ta jätkab Washingtoni poliitika toetamist.
Ja täna, praegusel hetkel Ukraina kriisis, näeme ainult ühte võitjat, Ameerika Ühendriike, kes on saavutanud mitu eesmärki:
- Uued sanktsioonid Venemaa vastu
- Nord Stream 2 gaasijuhtme blokeerimine ja eelkõige ühe asja, mida nad kõige enam kardavad, Euroopa (Saksamaa) ja Venemaa koostöö peatamine.
- Pakkuda end Euroopale alternatiivse gaasitarnijana.
- Kinnitage narratiiv, et Putinil on ekspansionistlikud eesmärgid.
- Suurenev kontroll Euroopa üle.
- Sõda pidada Euroopas, saates ainult relvi, mitte sõdureid. Sõda Venemaa vastu peavad eurooplased, eriti ukrainlased ja Ida-Euroopa riigid üldiselt.
See, mida me oleme tunnistajaks, on USA 30-aastase Venemaa-vastase agressiooni tagajärg Euroopa toetusel.
Pöördepunktiks oli 1990.aastal Gorbatšoviga sõlmitud lepingute rikkumine, mis põhines kohustusel mitte laiendada NATOt Ida-Euroopa riikidele. Seejärel jätkus agressioon nn tähekilbiga ning sõjaväebaaside rajamisega Poolasse ja Rumeeniasse. USA edasitung jätkus lääneriikide juhitud riigipöördega Ukrainas, mis viis riigi Washingtoni lähedase oligarhide valitsusse. Seejärel, 2015.aastal, viis draakonite sõit USA väed üle Ida-Euroopa Venemaa piiride juurde; sõjaliste manöövritega kaasnes vihakõnede kampaania venelaste ja eelkõige Putini vastu ning, mis veelgi olulisem, arvukad majandus- ja finantssanktsioonid, mille eesmärk oli nõrgestada niigi raskustes olevat majandust.
Venemaa on omalt poolt teinud “eksisammu”, mille USA provotseeris ja millele lootis, et õigustada täiendavaid sanktsioone. Alates kriisi algusest on Moskva püüdnud jõuda kokkuleppele, sõnastades selgelt oma nõudmised: Ukraina ei ühineks NATOga, kuna ta ei saaks vastu võtta USA sõjalisi tuumarakettidega rajatisi Moskvast 500 kilomeetri raadiuses. Neid nõudmisi kirjeldati vastuvõetamatuna, justkui oleksid hüpoteetilised Vene raketid Mehhikos või Kanadas USA piiril vastuvõetavad.
See muidugi ei õigusta vägivalla kasutamist ega sõda, kuid me mõistame üldist konteksti, milles see otsus tehti.
Euroopa maksab selle kriisi eest kõrgeimat hinda. Mitte ainult arved ei tõuse ja paljud ettevõtted on sunnitud sulgema, vaid ka kõikide toodete hind tõuseb ja nad ei ole enam maailmaturul konkurentsivõimelised. See aeglustab ka eksporti. Sellises olukorras nõustuvad Euroopa valitsused omamoodi hara-kiri Washingtoni diktaadiga, ohverdades seletamatult oma huvid, kui nad peaksid rääkima kõigi kohapealsete osalejatega ning leidma kõigi jaoks rahumeelse ja mõistliku lahenduse.
Sellest sõjast ei saa kasu ei Venemaa ega Euroopa, rääkimata Ukraina elanikkonnast.
Seetõttu öeldakse 2007.aasta Euroopa rahu nimel deklaratsioonis:
Euroopa ei tohi toetada ühtegi poliitikat, mis viib planeedi katastroofi poole: kaalul on miljonite inimeste elud, kaalul on inimkonna tulevik.
Inimesed tahavad elada rahus, püüdlevad rahvastevahelise koostöö poole ja hakkavad mõistma, et me kõik oleme osa ühest suurest inimperest. Teaduse ja tehnika areng võib garanteerida inimväärse elu kõigile, kuid väheste ahnus pidurdab inimkonna arenguteed.
Sel hetkel aitas ainult kodanike tugev surve nende valitsustele aidata mõõna pöörata.
Kui te ei taha sõda, lõpetage selle tegemine. Euroopa juhid ei suuda laviini peatada, samas kui neil oleks hea kuulata inimeste nõudmisi. Selle sõja õhutamise asemel peavad nad nüüd dialoogi jätkama.
Olgu aga milline tahes vaatenurk, tõlgendused ja analüüsid, see sõda peab kohe lõppema. Sõda kuulub eelajalukku. Ehitagem rahu!
Euroopa rahu nimel
www.europeforpeace.eu