Rohkem relvi Kiievile lükkaks vaid paratamatut kaotust edasi
Ted Snider
Ukraina sõja lugu poleks kunagi vaja olnud rääkida. USA ja NATO oleksid võinud Venemaaga läbi rääkida sõja ärahoidmiseks; Ukraina oleks võinud Venemaaga vahetult pärast sõja algust rahu sõlmida. USA lükkas mõlemad tagasi ja Ukraina valmisolek Venemaaga võidelda osteti hoopis valede lubadustega.
Ukrainale lubati kogu vajalikku sõjalist tuge, et kaitsta oma õigust NATO-ga liituda, võtta sisse oma koht Euroopa Liidus ja orienteeruda läände, tagasi nõuda kogu kaotatud territoorium ning nõrgestada ja alistada Venemaad. Ükski neist lubadustest pole täidetud ja Ukraina lugu on kurvalt lõppemas.
Ukraina kõige pakilisem probleem peitub lahinguväljal. Lääne meedia narratiiv on eiranud tõsiasja, et Venemaa on sõja ammu võitnud. Kui meedia ei suutnud seda reaalsust enam varjata, keeldusid nad Venemaa edasitungi mainimast ilma seda eksitavate terminitega “aeglane” või “raskete kaotustega” täpsustamata.
Samal ajal väljendab isegi peavoolumeedia muret, rääkides Ukraina „raskustest” Venemaa edasiliikumise ohjeldamisel sel suvel ja hoiatades, et Ukraina „võib ikkagi kaotada”. Venemaa liigub läände mööda kogu – pidevalt pikenevat – kontaktjoont, mida tugevalt nõrgenenud Ukraina relvajõududel on raske kaitsta. Venemaa on koondanud tohutuid vägede kontingente mitmesse piirkonda, sealhulgas Sumõ ja Pokrovski oblastisse. Väed on sisenenud kahe strateegiliselt olulise linna lähedusse, mis on Ukraina vägede jaoks idas elutähtsad varustusteed. Moskva nende teede blokeerimine takistab Kiievi võimet vägesid varustada.
Juunis hõivasid Venemaa väed 556 ruutkilomeetrit maad. See on Ukraina suurim ühe kuu maakaotus vähemalt alates 2024. aasta novembrist ning märkimisväärne territoorium kibeda kurnatussõja valguses. Venemaa on teinud pidevaid edusamme läänes, vallutades hiljuti Dobra liitiumiväljade väärtuslikud liitiumimaardlad Ševtšenko lähedal Lääne-Donetskis. See kaotus on Ukraina jaoks kriitilise tähtsusega, kuna need ressursid olid mõeldud Washingtoni huvi säilitamiseks mineraalide lepingu vastu, mille Trump hiljuti Kiieviga sõlmis ja mis asendas Ukraina julgeolekugarantiid. USA on määranud liitiumi riikliku julgeoleku seisukohast kriitilise tähtsusega tooraineks. See liitiumiväli on Ukraina üks väärtuslikumaid tänu mineraali suurele kontsentratsioonile. Need ressursid, mis on Ukraina majanduse elavdamise, partnerluse USA-ga ja julgeoleku jaoks eluliselt tähtsad, asuvad nüüd Venemaa territooriumil.
Venemaa vägede maismaal edasi liikudes tabavad Ukrainat üha ulatuslikumad drooni- ja raketirünnakud. Nende massiivsete rünnakute tähtsus ulatub kaugemale tabatud sihtmärkidest. Need nõrgestavad Ukraina õhukaitset ja avavad ukse tulevikule, kus Venemaa on õhus kontrollimatu ning Ukraina on haavatav ja kaitsetu. Kuna Ukrainal puuduvad õhukaitseks piisavad raketid, on ta pidanud droonide ja rakettide allatulistamiseks kasutama oma väärtuslikke F-16 hävitajaid. Juuni lõpus kukkus üks neist hävitajatest alla ja üks Ukraina vähestest pilootidest, kes oli koolitatud neid täiustatud hävituslennukeid juhtima, hukkus Ukraina õhuruumi Venemaa rakettide ja droonide eest kaitstes.
Ja olukord halveneb jätkuvalt. Varem teatas Pentagon, et peatab mõnede õhutõrjerakettide ja täppisjuhitavate laskemoona tarnimise.
USA on nii Ukrainas kui ka Iisraeli-Iraani sõja ajal raisanud vapustava hulga õhutõrjerakette. Senati eelarvekomisjoni ees antud ütlustes teatas mereväe operatsioonide tegevjuht admiral James Kilby, et USA merevägi kulutab oma laskemoona Iraani rakettide vastu kaitsmiseks “murettekitava kiirusega”. Ja see polnud ainult merevägi: tulistati välja 39 maalt lastavat THAAD-pealttõukava raketti, mis moodustasid võib-olla viiendiku kogu Ameerika varudest. Otsus peatada tarned Ukrainale tehti pärast seda, kui laskemoonavarude ülevaatamine tekitas Kilby sõnul “muret, et suurtükimürskude, õhutõrjerakettide ja täppisjuhitavate laskemoona koguarv väheneb”.
Avalduses, mis Ukraina poliitikuid kindlasti muretsema paneb, ütles Valge Maja pressisekretäri asetäitja Anna Kelly, et otsus tehti “Ameerika huvide esikohale seadmiseks pärast seda, kui kaitseministeerium oli läbi vaadanud meie riigi sõjalise toetuse ja abi teistele riikidele üle maailma”.
Tarnepeatus mõjutas Patriot õhutõrjerakette, suurtükimürske, täppisjuhitavaid rakette ja Hellfire õhk-maa tüüpi rakette. See mõjutab mitte ainult Ukraina võimet kaitsta end Venemaa droonide ja rakettide eest, vaid ka tema enda võimet lasta välja kaugmaarakette. See oleks olnud riigi sõjalisele võimekusele ränk hoop.
Mõni nädal tagasi teatas Pentagon aga, et Trump tühistas otsuse ja käskis kaitseministeeriumil tarnida Ukrainale kümme Patriot tüüpi pealtkuulamisraketti. Lahkumine pikendab küll võitlust ja valu, kuid ei mõjuta sõja tulemust.
Ukraina jaoks on veelgi murettekitavam see, et administratsioon ei ole seni Venemaa vastu uusi sanktsioone kehtestanud. Juuni lõpus näis välisminister Marco Rubio lähitulevikus uute sanktsioonide kehtestamist välistavat, väites, et kui sellised sanktsioonid kehtestatakse, kaotaks USA oma võime pidada läbirääkimisi “nendega relvarahu üle rääkimiseks”.
Ja Ukraina jaoks ei paista mitte ainult praegune sõda, vaid ka lubatud tulevik, kus lääne integratsioon ja kaitse on võimalikud.
Hiljuti Haagis lõppenud NATO tippkohtumisel eemaldati tippkohtumise deklaratsioonist lubadus Ukrainale „pöördumatu tee” „NATO liikmelisuse” suunas.
Samavõrd murettekitav on Ukraina jaoks deklaratsiooni kinnitus liitlaste püsiva suveräänse pühendumuse kohta Ukraina toetamisele. Nagu Ian Proud, kes oli aastatel 2014–2019 Briti Moskva saatkonna majandusnõunik, mulle selgitas, vähendab sõna „suveräänne“ lisamine pühendumuse NATO-üleselt otsuselt iga liikmesriigi individuaalselt tehtavaks otsuseks.
Tänapäeval peab Kiiev muretsema mitte ainult NATO liikmelisuse pärast, mida Venemaa poleks kunagi lubanud, vaid isegi Euroopa Liidu liikmelisuse pärast, millele Venemaa on pärast 2022. aasta veebruari sissetungi aeg-ajalt avatud tundunud. Kenti ülikooli Venemaa ja Euroopa poliitika emeriitprofessor Richard Sakwa ütles mulle hiljutises kirjas, et “üha suurem arv liikmesriike on üha rahulolematumad Ukraina Euroopa Liidu liikmelisuse ideega”.
Ungari on pikka aega avalikult vastu seisnud Ukraina ELi liikmelisusele ning Poola uus president Karol Nawrocki pidas kampaaniat Ukraina ELiga ühinemise vastu. Avalikkuse toetus on madal ka mõnes teises riigis, sealhulgas Tšehhi Vabariigis.
Ukrainat juhiti läbiräägitud rahulepingust kõrvale, lubades toetust nii kauaks, kui vaja, et oma territoorium tagasi saada, Venemaad nõrgestada, oma julgeolekut tagada ning NATO ja ELiga integreerumise kaudu läände orienteeruda. Midagi sellest pole juhtunud ja suurt osa sellest ei juhtu tõenäoliselt kunagi.
Ukraina sõja lugu on teel väga kurva lõpu poole. Mida varem me selle reaalsusega silmitsi seisame ja sõja realistliku ja püsiva lahendusega lõpetame, seda parem on tulemus Ukraina jaoks.
