Üle-Eestiline tuulikute püstitamise teema ei ole lihtne energeetika-sektori küsimus ja “taastuvale energiale üleminek”. See kõneleb millestki palju suuremast – meie ajastu sügavamatest valikutest, suundadest ja püüdlustest. Millise ühiskonna me ehitame? Kelle huvides? Mille põhjal? Ja mis hinnaga? Eksperimentaalsete meretuulikute massiline rajamine maapiirkondadesse viitab sellele, et meie riik võtab vastu otsuseid, mille mõju ja ulatus pole täielikult teadvustatud.
Elame jätkuvalt maailmas, kus tarbimine, majanduslikud numbrid ja masstootmine on juhtivad jõud. Selle asemel, et pöörduda jätkusuutlikuma ja kohaliku majandusmudeli juurde, ehitatakse vanale süsteemile juurde uusi korruseid, jättes põhistruktuur muutmata. Kui vundamendis on mõra sees ja maja vajub, siis uue krohvi ja lillelise tapeedi panek ei muuda pikas plaanis midagi, kuid lühiajaliselt tekitab hea tunde ja petab enamus rahvast ära.
Tuugenite saaga on suurem kui võiks arvata. See on rohkem kui lihtsalt asjaolu, et meil on vaja (taastuv)energiat toota. St, võitlus/ vaidlus pole ainult selles mis mõõdus, mahus ja viisil tuulikuid paigutada. See hõlmab näiteks teaduse nüansirohkust, seda kuidas mõistame inimest ja loodust, kuidas me kommunikeerime ja leiame ühist keelt, kuidas meie ühiskond peaks tegelikult organiseeruma.
Lahendus ja tõeline arusaam mis toimub nõuab astumist praegustest piiridest välja. Meil on vaja hõlmata oma mõistuses rohkem kui oleme harjunud.
Lahendades ühte probleemi, mis paberil võib tunduda hea, kaevame end veelgi rohkem auku. Seda ei pruugi bürokraatia rägastikust näha, ent igaüks kes pühendub, näeb süvatrendi. See pole lihtsalt energiasektori vältimatu projekt – vaid peegeldab suunda, kuhu riik oma tulevikuvisiooniga liigub. Kahjuks on see tulevik vastuolus sellega, mida inimkond tõeliselt peaks tegema, et vältida suuremat ühiskondlikku kokku-varisemist.
Läheme algpõhjuseni. 2030. aasta Euroopa Liidu kliimakokkulepe seab sihiks:
– Ülemineku taastuvenergiale
– Kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise
– Rohkem looduskaitset, samal ajal suurendades energia tootmisvõimekust.
Eesmärgid kõlavad kaunilt, aga süvenedes on näha, kuidas antud sihid sulavad kokku majanduslike ja poliitiliste survejõududega, mis töötavad süsteemi, mitte inimeste või looduse kasuks. St, tõeline ja vajalik rohepööre, mis seisneb taasühinemises loodusliku eluviisiga, on paberimajanduses muutunud rohepesuks, kus üks tööstus asendatakse teisega, säilitades seejuures süsteemsed juurprobleemid. Seejuures jäetakse mainimata tegelik hind, millega lühiajaliselt taastuvale energiale liigutakse.
Kliimamuutusest rääkides on oluline vaadata kaugemale CO2 eraldumisest, mis on eksitav lihtsustus. Tegelikult on tegemist loomuliku tagajärjega inimkonna kasvule ja eluviisile, peegeldades üleüldist volatiilsust, ettearvamatut ilma, katastroofe, suuri muutusi igal tasandil, reostust, ületarbimist, ja veelgi peenemalt tehislikku elu, vaimse ja füüsilise tervise kehvenemist, linnastumist (loodusest ehk meie enda olemusest ehk tervikust kaugenemist), infomüra ja pealispinnalisust. Kliimamuutus peegeldab seda “kuidas me elame” ja lugu pole kiita. Meie maailm on stressis. Ja selle valguses me küsime, kas üle-Eestiline massiline tuugenite park vähendab seda stressi? Kas see viib meid loodusele lähemale või hoopis kaugemale?
Jõuame juurprobleemini: praegune majandusmudel, masstootmine ja ühiskondlik struktuur ei ole jätkusuutlik.Tagajärjed ja konfliktid– Tuuleparkide massiline rajamine viitab sellele, et riik näeb lahendust tootmise suurendamises alternatiivsetel viisidel, mitte energiatarbimise vähendamises. Ja tehes seda looduse ja loodusliku eluviisi arvelt. See on otseses konfliktis jätkusuutlike eesmärkidega. See on üheltpoolt ka mõistetav, sest PÄRIS lahendused ei pruugi olla poliitiliselt paeluvad, eriti kui puudub eluline kehastus, et need usutavalt ära põhjendada.
– Tuulikute rajamiseks vajalik infrastruktuur, alajaamad, iga-aastane hooldamine/ õlitamine, labade vahetamine ja eluea lõppedes demonteerimise kulu on välja jäetud avalikkusele presenteerivast infost. Globaalselt võime näha, et see kulu saab majanduslikult võimalik olla ainult tänu toetustele (raha printimine, mille maksame me inflatsioonina kaudselt kõik ise kinni). St, see on kunstlik mitte päris orgaaniline väärtuspakkumine. Lisaks jäetakse endast maha ka pöördumatu kahju – 1ha betooni iga tuuliku kohta.
– Tuulikutega kaasnev tervisekahju on ülelihtsustatud ja/ või täielikult eiratud.
– Maapiirkonnad ja metsad, mis on Eesti DNA, on muutumas tööstusmaastikeks.
– Massilisi projekte tehakse kiirustades, infot varjates ja põhiseadust rikkudes.
Selle kõige tõttu peame vajalikuks praeguse projekti peatamist ja ümbermõtestamist. See on terviku huvides. Riigi praegune tulevikuvisioon on ajast maha jäänud, sest säilitab sama tarbimis- ja linnakeskse mudeli ning ülevalt-alla organiseerumise mille tõttu oleme üldse kliimakriisi jõudnud. Sama süsteem, sama juurprobleem, lihtsalt uues kuues.
Tunneme südamest, et Tuugenite saaga on võimalus kollektiivseks ärkamiseks, koostööks ja tõelise rohepöörde teadlikkuse tekkeks. Me kaitseme eelkõige Eesti loodust ja põlisrahvast ning seisame tervikliku vaate eest.
