Tsensuuri kehtestamiseks võidakse luua vastavad asutused. Nõukogude Liidu tsensuuriameti nimi oli Trükistes Riikliku Saladuse Kaitse Peavalitsus (mitteametliku lühendnimetusega Glavlit). Eesti üksuse ametlik nimi oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus. Asutus allus otse vastavale Moskva peavalitsusele ning asus Tallinnas Pärnu maantee 10. Eri aegadel on see asutus kandnud veidi erinevaid nimesid, näiteks 1990. aastal: NSVL MN juures asuv Trükistes ja Teistes Massiteabevahendites Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus. 1974. aastal anti peavalitsusele teatud õigusi juurde, võrdsustades ta komiteedega.
Eesti NSV Glavliti ülesandeks oli jälgida, et avalikkuse ette ei pääseks riigi- ja ametisaladused, kuid sellega üheaegselt tegutses Glavlit ka ideoloogilise järelevalvajana, mis toimus koostöös kohalike partei keskkomiteede osakondadega ja riigiasutustega. Tsensuuriameti nimetusele vaatamata valvati tegelikult ka näituste, teatrietenduste, filmiasjanduse ning raadio ja televisiooni järele. Lisaks kohalikule tsensuuriametile sekkus vajadusel üleliiduline tsensuuriamet, kellele kohalik tsensuur pidi kõigist oma probleemidest ja sammudest pidevalt ette kandma. Nii näiteks loeti mitmekordse valve all olnud ajakirja Looming ka Moskvas. Informatsiooni kättesaadavuse piiramise ühe vormina oli Loomingu sõjaeelne osa suletud erifondi ja sõjaeelse Loomingu kohta ei lubanud EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Kirjastuskomitee avaldada isegi bibliograafiat, ehkki see oli valmis.
Tsensuuri tegevus oli paralleelne ja osalt seotud teiste järelevalveasutuste (nagu KGB) tööga. Vajaduse loodi asutustes eriosakonnad. Jälgiti, kõrvaldati inimeste postisaadetisi ja kirju, erijuhtudel võidi kirjad avada ning teatud kohad loetamatuks muuta. Tsensuur oli paljus salajane ja teatud puhkudel püüti hoiduda jälgede jätmisest: korraldusi anti telefoni teel, teksti muutmisel või kõrvaldamisel sunniti oma ameti järgi tsensuuriga suhtlevat töötajat parandusi tegema oma käega jne. See võimaldas parteiorganitel ja järelevalveasutustel vajadusel väita, et tsensuuriga tegelevad mitte antud hetkel võimul olevad tegelikud otsustajad, vaid see on vabade kodanike oma initsiatiiv. Tegelikult võis tsensor siis, kui avaldaja keeldus tekstis lauset muutmast, kuraator pilti näituselt kõrvaldamast jne, koostöös parteiorganitega kogu teose keelu alla panna, näituse avamise keelata.
Tsensuuri eelkontrolli ja järelkontrolliga avastatud puudujääkide pärast kandsid vastutust nii autor kui ka informatsiooni avaldamise, trükise väljaandmise, näituse korraldamise, filmi tootmise jne eest vastutanud asutuse või organisatsiooni juht. Näiteks kirjaniku “ideoloogilise praagi” eest vastutas ajakirja, ajalehe või kirjastuse peatoimetaja, kes sai igal juhul parteiliselt karistada, mis aga parteist väljaviskamise korral võis ka pärast stalinismi taandumist tähendada, et ta kaotas töö ning sai pikaks ajaks avalikkuses esinemise keelu. Sama võis tabada ka autorit. Eri asutused töötasid käsikäes ning koos ametliku represseerimisega kaasnesid ka salastatud keelud, soovitused ning nn telefoniõigus. Vajadusel võidi ebasoovitav materjal tunnistada Nõukogude-vastaseks, millega kaasnes kriminaalvastutus. Rängimal juhul võis autorit või toimetajat oodata väljasaatmine maalt või vangilaager.
Parteiline järelevalve
Parteiline järelevalve partei kohalike keskkomiteede poolt kujutas endast poliitilis-ideoloogilist tsensuuri, mille eesmärk oli välistada kriitika Nõukogude võimu ja kohalike võimumeeste aadressil. See koos Glavliti tsensuuriga ja levinud arvamusega, et järelevalvet riigi kodanike üle teostab ka KGB, soodustasid autorite enesetsensuuri, mis avaldus hoidumises teatud teemadest (näiteks küüditamine) ja väljenditest (seda mitte ainult poliitilises mõttes, tsensuur võis sekkuda ka näiteks roppude väljendite kasutamisse jm). Tsensuuri mõjul ilmus tekstidesse, piltidesse ja lintidele kas pehmem väljendus või kasutati otseütlemise asemel ümbernurgajuttu, irooniat ja nn Aisopose keelt ehk sellist kujundlikku ütlemist, mis andis edasi vajaliku sisu, mida kõik mõistsid, kuigi asja otseselt välja ei öeldud.
Nõukogude kord oli ka pärast stalinistlikku perioodi varjatult totalitaarne ning represseeris vajadusel ka neid, keda oli ise kasvatanud nõukogude inimesteks ning avalikult tunnustas. Perestroika nn glasnosti ajal 1985–1988 Eestis tsensuur ei leevendunud, vaid muutis veidi meetodeid ja tugevnes. EKP Keskkomitee ideoloogiaalane tsensuur ja Glavlit toimisid käsikäes, kumbki neist asutustest ei vastutanud autori, vaid ainult Moskvas asuvate parteiorganite ja Glavliti juhtorganite ees. Kogu vastutus pandi seejuures kirjastuste ja ajakirjanduse juhtidele. See, kui üks asutus viitas teise asutuse algatusele teose keelaja või muutjana ja ümberpöördult, muutis väljaspoolsetele võimatuks kindlaks teha, kes oli keelamise või muutmise tegelik nõudja ja algataja. Tsensuuriga tegelevate asutuste üle ei olnud sellist avalikkuse kontrolli nagu oli toimetajate üle, kelle töö ka selle tulemused olid selgelt näha.
Surve meetodid olid mitmekesised, alates nn telefoniõigusest, so keskvõimu esindaja suulisest kategoorilisest korraldusest kuni trükimasinate seiskamiseni või trükiste müügilt ärakorjamiseni. Asi võis minna peatoimetaja või muu vastutaja karistamiseni parteilises liinis (mitmel tasemel noomitused ja parteist väljaheitmine, viimane tähendas ühtlasi tööst ilmajäämist) või administratiivkorras (vastutaja enda või kogu toimetuse preemiast ilmajätmine, jm). Keskvõimu parteilise järelevalve korras püüti sundida ajakirjade, ajalehtede, raadio ja televisiooni vastutavaid toimetajaid valima soovitavaid kaastöölisi ja ebasoovitavate autorite kaastöö pakkumisest keelduma jm.
Üksikutel juhtudel kujunes mõni väljaanne siiski opositsioonivaimuliseks ning kasutas iseseisvuse säilitamiseks oma strateegiaid ja võtteid. Näiteks võis mõni julgem toimetaja avaldada keelatud või ebasoovitava autori kaastöö mitte autori enda, vaid varjunime all, mis aga tähendas toimetajale riskimist kaotada töö ja sattuda samamoodi tagakiusatavate nimekirja.
Oluliselt mõjutas olukordi NLKP kaadripoliitika. Tsensuuri tugevnemisele perestroika ajal aitas kaasa see, et 1980. aastate algupoolel oli “ideoloogiarindeks” nimetatud valdkonnas aset leidnud partei- ja repressiivorganite juhtivtöötajate peaaegu täielik väljavahetamine, psühholoogiline ja tööalane surve kohale jäänutele suurenes. Eestis likvideeriti tsensuuriamet Vabariigi Valitsuse 4. oktoobri 1990. a määrusega nr 203 «Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsuse likvideerimise kohta» (RT 1990, 12, 132; RT I 1993, 18, 318).
Eesti NSV tsensuuriameti ülemad
- Olga Lauristin 1940–1944
- Jaak Ottender 1944–1947
- Leonida Päll 1946–1950
- Ilmar Kübar 1950–1959
- Arnold Adams 1959–1983
- Kurt Ingerman 1983–1990
