Mike Whitney poolt
“Kui nad kokkuleppele ei jõua, toimuvad pommitamised. Need on enneolematud pommitamised.”
President Donald Trump, NBC Newsi intervjuu, 30. märts 2025
President Donald Trump ähvardab Iraani õhurünnakutega tegevuste eest, mis on lubatud Iraani lepingu tingimustega. See ei ole aruteluküsimus. Tuumarelvade leviku tõkestamise leping (NPT) annab selgesõnaliselt kõigile osapooltele, sealhulgas Iraanile, “võõrandamatu õiguse” arendada, uurida, toota ja kasutada tuumaenergiat rahumeelsetel eesmärkidel. See “võõrandamatu õigus” hõlmab ka uraani rikastamist.
Trump kas ei saa aru, mis on „leping” või usub, et selle sätted ei tohiks Iraani suhtes kehtida. Täpsustuseks, leping on ametlik ja õiguslikult siduv kokkulepe suveräänsete riikide vahel, mida reguleerib rahvusvaheline õigus. See kehtestab vastastikused kohustused, õigused või reeglid sellistes valdkondades nagu kaubandus, julgeolek, tuumarelva leviku tõkestamine või keskkonnakaitse. Leping ei ole vabatahtlik ja seda ei saa täidesaatva võimu otsusega tühistada. Riigid, kes lepinguid ratifitseerivad, on seaduslikult kohustatud nende tingimusi heas usus järgima. Poliitilistelt liidritelt kui riigi esindajatelt oodatakse nende kohustuste täitmist.
See kõik on väga lihtne ja seepärast on meil nii raske mõista, miks Trump ähvardab riiki, mis selgelt täidab oma tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohustusi. Siin on see, mida Trump reedel Air Force One’is ütles:
„Nad ei rikasta. Kui nad rikastavad, siis peame tegema seda teistpidi… (õhurünnakud). Ja ma ei taha seda tegelikult teistpidi teha, aga meil pole valikut. Rikastamist ei toimu.“
Trumpil puudub seaduslik volitus otsustada, kas Iraan võib uraani rikastada või mitte. See otsus lihtsalt ei ole tema. Isegi Grok – oma ilmselge Iisraeli-meelse hoiakuga – saab sellest aru. Vaadake ise:
Donald Trumpil – ei eraisikuna ega Ameerika Ühendriikide presidendina – puudub rahvusvahelise õiguse kohaselt seaduslik volitus nõuda Iraanilt uraani rikastamise lõpetamist.
Iraan on suveräänne riik ja tuumarelva leviku tõkestamise lepingu (NPT) allkirjastaja. Selle lepingu IV artikli kohaselt on Iraanil õigus arendada tuumaenergiat rahumeelsetel eesmärkidel – sealhulgas uraani rikastamiseks –, kui ta täidab oma kohustusi III artikli ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga (IAEA) sõlmitud ulatusliku kaitsemeetmete lepingu (CSA) alusel.
Ühelgi riigil, sealhulgas Ameerika Ühendriikidel, ei ole rahvusvahelise õiguse alusel ühepoolset õiguslikku volitust keelata Iraanil seda õigust teostada.
Seega oleks Trumpi iga nõudmine poliitiline või diplomaatiline akt, mitte õiguslikult siduv direktiiv – välja arvatud juhul, kui seda toetaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon, mis nõuaks teiste alaliste liikmete (nt Venemaa, Hiina) nõusolekut.
Grokk
Trita Parsi selgitab, kuidas Trump päris John Boltoni Iraani-poliitika.
Lisaks puudub rahvusvahelises õiguses ega ÜRO põhikirjas säte, mis lubaks ühel riigil rünnata teist riiki oma subjektiivse arusaama põhjal sellest, mis “võib või ei pruugi kujutada endast ohtu”. See on hullumeelne ja vastuolus ÜRO püüdlustega tagada rahu ja julgeolek kollektiivse tegutsemise ja mitmepoolsuse kaudu. Lisaks puuduvad Iraani vastu usutavad õiguslikud argumendid, sest Iraan ei riku ühtegi reeglit. Peavoolumeedia varjab avalikkuse eest kangekaelselt seda, et Iraanil ei ole tuumarelvi ega tuumarelvaprogrammi. Ja IAEA andmetel on Iraan alates 2003. aastast lepinguid täitnud ega ole kunagi tuumamaterjali relvaprogrammi jaoks kõrvale suunanud. Teisisõnu, Iraani vastu ei ole mingit õiguslikku kaitset. Null.
Mis mõte on siis Trumpi tiraadidel? Miks ta ähvardab rahumeelset riiki, mis ilmselgelt “mängib reeglite järgi”?
Kas me mainisime, et Trumpi kampaania sai üle 100 miljoni dollari rikastelt sionistlikelt annetajatelt, kelle ambitsioonikas eesmärk on kukutada Teherani valitsus ja liita Iraani territoorium Suur-Iisraeliga?
Kas see võiks rolli mängida? Kas see võiks selgitada, miks Trump kutsus kokku viis eraldi kohtumist Iraani läbirääkijatega, käsitlemata kordagi tuumareaktori ehituse teemat, aga seejärel – üllatus-üllatus – tegi 180-kraadise pöörde ja kuulutas nullrikastamise põhimõtteliseks nõudmiseks, millele ta on vankumatult pühendunud?
Kuidas seda järsku pöördumist seletada? Kas Trump ajab Iisraeli tegevuskava või surub ta peale põhimõtet „Ameerika ennekõike”?
Ja miks peaks Trump võtma nii nõrga ja vastuvõetamatu seisukoha, kui ta teab, et rikastamine on tuumalepingu ainus säte, milles Iraan kunagi kompromissile ei lähe?
Ilmselge vastus on see, et Trump ei taha kokkulepet; ta ei taha probleemi rahumeelselt lahendada. Seepärast keskendub ta ühele küsimusele, kus pole manööverdamisruumi, uskudes (õigustatult), et rikastamine võiks olla ettekäändeks sõjaks. Ja see ongi täpselt eesmärk: sõda Iraaniga.
(Lugejad, kes on Iraani arenguid tähelepanelikult jälginud, mäletavad ehk, et Trumpi algne nõudmine oli: „Iraanil ei tohi olla tuumarelvi.“ (Iraan on selle nõudmisega nõustunud.) Nüüd on ta aga salaja sõnastust muutnud „rikastamine keelatud“, justkui oleksid need kaks sama asja. Muidugi pole Iisraeli-meelne meedia presidendi käekäigule tähelepanu juhtinud, kartes, et see võib paljastada tema petliku mängu. Kuid fakt jääb faktiks, et Trump kasutas läbirääkimisi selleks, et luua mulje, nagu ta sooviks siiralt rahu ja seejärel nihutas kiiresti väravaposte „läbirääkimiste“ edenedes. Kokkuvõttes: rahumeelne lahendus ei olnud kunagi Trumpi eesmärk.
See on väljavõte artiklist ajalehes The Times of Israel (8. juuni 2025):
Iraan viis 2003. aastal läbi ja varjas “seeria” implosioonikatsetusi, mis on tuumarelva väljatöötamiseks üliolulised, selgub Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) 31. mai Islamivabariigi tuumaprogrammi käsitleva aruande analüüsist.
Washingtonis asuva mõttekoja Institute for Science and International Security andmetel, mis analüüsis ja avaldas IAEA aruande põhipunktid, oli Iraani tegevuse eesmärk valmistuda tuumapommi väljatöötamiseks mõeldud „külmkatsetuseks“, mis hõlmab „täielikult kokkupandud tuumaseadme tootmist, mille asendustuum on valmistatud looduslikust või vaesestatud uraanist relvakvaliteediga uraani asemel“.
Israel TIMES
Nii meeleheitlikult püüavad Trumpi meeskond (ja selle Iisraeli liitlased) Iraani täiesti seaduslikku tegevust kahtlustada. Nad on isegi välja kaevanud üksikasju 2003. aasta uuringust (periood, mil Iraan tunnistas “tuumarelvaprogrammi aspekte”). Pange tähele, et IAEA aruanne ei viita sellele, et tänapäeval toimuks midagi ebaseaduslikku või et oleks märke selle kohta, et Iraanil oleks aktiivne tuumarelvaprogramm või et ta transpordiks tuumamaterjali teise kohta. Ei. See, millele nad viitavad, juhtus rohkem kui kaks aastakümmet tagasi. See on nali.
Sama kehtib ka 60% rikastatud uraani kohta, mille omamist iraanlased on varem korduvalt tunnistanud. Nad ei varja midagi; nad tahavad lihtsalt sanktsioonide tühistamist, see on kõik. Nagu selgub, ei meeldi neile majanduslik kägistamine. Kas see üllatab teid?
Iraan alustas uraani rikastamist kõrgemale tasemele, kui Trump murdis Obama poolt läbiräägitud varasema kokkuleppe (Ühise laiaulatusliku tegevuskava ehk JCPOA) ja ajaloo kõige ulatuslikuma ja rangema tuumakokkuleppe. Kui Trump 2018. aastal lepingust taganes, alustas Iraan uraani rikastamist 60%-ni, lootes seda kasutada läbirääkimistel administratsiooniga läbirääkimiste vahendina. Kahjuks pole see toiminud, peamiselt seetõttu, et Iisrael nõuab “maksimaalse surve” poliitika jätkamist, kuni ta on valmis alustama õhurünnakuid Iraani sihtmärkide vastu. Seetõttu jäävad sanktsioonid kehtima.
Muide, tuumarelva leviku tõkestamise lepingu tingimuste kohaselt on Iraanil lubatud uraani rikastada 60%ni, kuna leping ei kehtesta tuumarelva mitteomavatele riikidele rikastamise ülempiiri. See on aga fakt, mis selle teema peavoolumeedias 100% ulatuses välja jäetud. Miks see nii peaks olema?
Iraan vajab tuumaenergiat
Paljud inimesed usuvad, et Iraani-sugusel tohutute naftavarudega riigil pole tuumaenergiat vaja, kuid see lihtsalt ei vasta tõele. Suur osa Iraani elektrienergiast tuleb Bushehri tuumaelektrijaamast, mis on Iraani peamine tuumaelektrijaam ja mis kasutab elektri tootmiseks ning fossiilkütustest sõltuvuse vähendamiseks madala rikastusastmega uraani.
Iraan kasutab tuumatehnoloogiat ka radioisotoopide tootmiseks meditsiiniliseks diagnostikaks ja raviks, mida kasutatakse laialdaselt vähi diagnostikas ja pildistamises. Iraan väidab, et tema tuumaprogramm toetab tervishoidu, pakkudes isotoope enam kui miljonile patsiendile aastas.
Iraan kasutab tuumaenergiat ka tööstuses, põllumajanduses, veemajanduses, teadusuuringutes, vähiravis, tehnoloogias ja radioisotoopide tootmises. Tegelikult ei liituks ükski riik tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga, kui tal keelataks tuumaenergia “rahumeelne kasutamine”. Miks peaks?
Lõpuks
Ameeriklased peaksid mõistma, et miski, mida lääne meediast Iraani kohta loetakse, pole usaldusväärne; kõik on mürgitatud sama jäleda Iraani-vastase vihkamise ja eelarvamusega. Alates 1979. aasta revolutsioonist kuni tänapäevani on USA poliitika Iraani suhtes olnud katkematu ahistamise, vaenulikkuse ja demoniseerimise ahel. Washington pole kunagi kohelnud Iraani väärilise austusega ja ei tee seda ka kunagi. See on sellepärast, et – põhimõttelisel tasandil – kogu USA poliitiline klass põlgab Iraani suveräänse kontrolli kehtestamise pärast omaenda tohutute ressursside üle ja selle eest, et ta ei allu oma kõrgetele isandatele Washingtonis. See on tegelik probleem: Iraan on keeldunud allumast onu Sami diktaadile, mistõttu tuleb teda karistada majandusliku kägistamise, „maksimaalse surve“ ja paratamatult sõjaga. Nii kohtleb Ameerika provintsi talupoegi raudse rusikaga.
Iraani välisminister Abbas Araghchi võttis hiljuti Iraani seisukoha kokku lahkunud ajatolla Khomeini mälestustseremoonial. Ta ütles:
“Iraani välispoliitika põhineb peamiselt põhimõttel keelduda igasugusest välismaisest domineerimisest. Trumpi uraani rikastamise keeld on iseenesest domineerimise vorm ja Iraani rahvale vastuvõetamatu.”
Iraani auks tuleb öelda, et ta pole kunagi Washingtoni lõputule ahistamisele ja mõõgavehkimisele allunud. Ta on jäänud truuks oma põhimõtetele ja kaitsnud oma õigust vaba riigina valida ise oma arengumudel, poliitiline süsteem ja kollektiivne tulevik ilma hirmutamise või sunduseta.
Iraan väärib tunnustust Washingtoni ähvarduste ja hirmutamise ignoreerimise ning suveräänse iseseisvuse põhimõttele kindlaks jäämise eest. See on säilitanud oma väärikuse 45 aasta jooksul kestnud pideva vaenulikkuse ja vaenulikkuse vältel.
Bravo, Iraan!
