Raili Sule:
Väike ülevaade siis tänase pärastlõuna seiklustest Toompea lossis.
Kutsutud oli 15.00, aga tegelikult venis eelmiste päevakorra punktide arutelu Põhiseaduskomisjonis nii pikaks, et umbes 16.45 tuli minu “tähetund” Enne seda oli veel kaks julget kodanikuaktivisti, kes olid teinud umbes samalaadse petitsiooni e-hääletamise tühistamise kohta. Seega – kaks rahva poolt tulnud esindajat sarnasel teemal ühel istungil – minu meelest üsna hea märk. No ootamiseaeg ukse taga oli neil üle kahe tunni, seega tekkis küsimus, et kas neid päevakorrapunkte ei oleks saanud inimlikult ümber tõsta, kui oli teada, et on kutsutud külalisi oma algatustega.
Nõunik või sekretär – see kes külalisi vastu võttis ja välja saatis – oli väga sõbraliku suhtumisega. Mida aga ei saa kuidagi öelda all vastuvõtu laua taga istujate ja valvurpolitseinike kohta. Sellisel käskival ja ülbel toonil rääkimine ajas minusuguse ikka üsna vihaseks ja mul oli kohati raske vait ning korrektselt viisakas olla. Turvakontroll oli minu jaoks täitsa võõras asi – ja kui ma ütlesin, et olen esimest korda siin majas ega tea kuidas asjad käivad, siis sain vastuseks etteheitva pilgu ja rea käsklusi.. ühesõnaga need inimesed seal võiksid küll suhtlemiskursustele kuhugi minna
Ukse taga olin närvis, kuid komisjoniruumi astudes korraga olid kõik pinged maas. Tutvustasin lühidalt ennast ja rääkisin põhjustest, miks selline rahvaalgatus üldse tuli mul mõttesse. Rääkisin, kuidas valimistulemusi jälgides ei tundunud kuidagi loogiline see, et paberhäälte lugemisel olid kogu aeg kolm üsna võrdset võidukandidaati, aga nii, kui ilmusid e-hääled, nii sai minu hinnangul lausa 95% hääli vaid Reformierakond. Ja kuidas ma siis ühismeedias otsisin rahva arvamusi selle kohta, kuidas kuulsin enamasti vaid rahulolematust ning otsustasin hakata rahvaalgatuse korras allkirju koguma. Ütlesin, et rahval on tegelikult Reformierakonna valitsemisest ja nende valelubadustest – kuulus: maksud ei tõuse, oli kohe näiteks. Rääkisin teiste erakondade valimisplatvormidest, kuidas Keskerakond ja Ekre olid ikka näoga rahva poole ja lubasid inimeste elujärge parandada, mitte tegelda pseudoprobleemidega (tõin näitena abieluseaduse). Ettekande lõpus olid ka kolm küsijat, aga ju ma ikka olin suht.koht pabinas, ma ei mäleta nende nimesid ja kes mida küsis. Meeles on, et Urve Tiidus küsis midagi natuke provokatiivset ja üks noorem naisterahvas veel, aga ma ei lasknud ennast eksitada ja …no vähemalt jäin oma etteastega rahule. Sekretär (või kes iganes ta oli, ütles ka, et olin uskumatult tubli, kuigi ma usun, et ta ütleb seda kõigile) ning et nüüd jääb Põhiseaduskomisjon otsusi langetama ja edasi arutlema, et mulle antakse teada sellest kindlasti!
Ah jaa, oma kõne lõpetasin ma konkreetselt – öeldes, et kuna rahval on mõõt täis saamas, siis on kaks varianti – kas kordusvalimised või praeguse valitsuse umbusaldamine!
