Toomas Kümmel „VEB-fond. Kadunud raha“, valitud osad VII

avaldame valitud osi uuriva ajakirjaniku Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“.

Katkendid on valitud põhimõttel, et neil oleks seos ka tänases Viimsi avalikus elus tegutsejatega.

Katkendid peatükist „KATE PETUSKEEMILE“.

Eesti Panga nõukogu istungil 20.12.1994 arutati ühe päevakorrapunktina ka VEB-fondi küsimust. (EP dok nr 60) Fondi direktor Enn Teimann oli koostanud selleks puhuks ülevaate. Tema kirjeldus toimunust ja väljavaadetest Vnešekonombankis (VEB) külmutatud rahale mingi lahendus leida olid nukrad. Ülevaates tõdeti, et riikidevahelistel läbirääkimistel mingeid positiivseid tulemusi saavutatud ei ole. „Peale selle on olnud läbirääkimisi mitmesuguste erafirmadega, aga ka Eesti ja Venemaa kommertspankadega, mis on pakkunud oma teenuseid VEB-is külmutatud raha kättesaamiseks. Teenustasude osas on pakkumised olnud erinevad: 65–85%-ni ehk siis kätte oleks saadud vastavalt 35–15% külmutatud vahenditest,“ kandis Enn Teimann ette. Ta lisas, et rohkem oli pakkumisi 1993. aastal, 1994. aastal ainult mõned, osa pakkumisi tehti VEB-fondile, osa Põhja-Eesti Pangale (PEP).

/—/

Siim Kallas rääkis 2013. aasta hilissügisel Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile, et skeeme Venemaalt raha kättesaamiseks tuli uksest ja aknast. Eesti Pank suhtus plaanidesse Venemaalt mingi trikiga raha kätte saada väga positiivselt, usutavatele plaanidele võidi anda toetust, tookord ei mõistnud keegi moraalselt hukka trikke Venemaalt raha kättesaamiseks. (Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 33) Siim Kallas „unustab“ ühe olulise asjaolu, et mitte keegi peale Eesti Panga kitsa ringi inimeste ei teadnud tollal taolistest pakkumistest midagi. Seetõttu ei saanud keegi anda ka mingit moraalset hinnangut keskpanga tegevusele.

PEP-i endine juhataja asetäitja Ants Juhvelt rääkis Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile, et raha kättesaamisest olid teiste seas huvitatud ka PEP, Eesti Pank ja Rahandusministeerium. Koostöö ja sidemed PEP-i, Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi inimeste vahel toimisid PEP-i loomisest 1993. aastast alates, sest Eesti Pank ja Eesti riik Rahandusministeeriumi kaudu olid ühtlasi PEP-i aktsionärid. (Samas, lk 33)

Riigikogu uurimiskomisjonile antud seletustes väitsid PEP-i endised juhid, et pakkujaid, kes lubasid VEB-i külmutatud korrespondentkontolt raha kätte saada, vahendas Valentin Porfirjev. (Samas, lk 33) Meeldetuletusena tasub mainida, et Valentin Porfirjev oli VEB-i Eesti osakonna viimane juhataja ja seejärel 1990. aasta sügisel asutatud UBB juhatuse esimees. Ta kuulus ka Eesti Panga nõukogu esimesse koosseisu 22.01.1990–26.03.1990.

/—/

Kuidagi veider on kõike seda esitada, pidades silmas, kellega Eesti Pank VEB-is külmutatud kontodelt raha kättesaamiseks asju ajas. Kas tõesti ei olnud mitte mingisuguseid võimalusi ametlikke kanaleid pidi neid võimalusi otsida? Oli ju näiteks Siim Kallas VEB-fondi moodustamise eelnõu kaitsmisel Riigikogus 20.01.1993 suure suuga lubanud selliseid võimalusi, näiteks VEB-i kreeditore ühendava nn Londoni klubi kaudu nõuete rahuldamise taotlemist. Hiljem on Siim Kallas püüdnud naeruvääristada kriitikat, et miks ei pöördunud Eesti Pank selles küsimuses näiteks Pariisi klubi või rahvusvaheliste vahekohtute või arbitraažide poole. (Siim Kallas: mälust, usaldusest ja panganduse ajaloost. – Postimees, 25.01.2013)

Põhiline põhjendus mittemidagitegemisele ametlikke kanaleid kasutades on ikka see, et Venemaal oli nõuded ka Eestile, kasvõi Eesti ettevõtete VEB-ilt saadud laenude tagasimaksmata jätmine. Ühelt poolt on ju tõsi, et paljud need ettevõtted läksid pankrotti, kuid teiselt poolt läks Venemaal pankrotti ka VEB.

Põhja-Eesti Panga (PEP) kuulsusetu lõpp

PEP-i probleemid algasid pea kohe pärast tema asutamist 16.03.1993. Juba 8. märtsil 1994 oli Eesti Panga Nõukogu sunnitud arutama PEP-i tekkinud probleeme. (EP dok nr 54) Keskpanga president Siim Kallas: „Oleme ise olnud PEP-i moodustamise juures ning tunneme moraalset kohustust see pank nn selgesse vette vedada. Tema maksujõulisuse parandamiseks on tarvis midagi ette võtta. Arutlusel oli mitu ettepanekut. Valitsus tegi ettepaneku ühe summa ulatuses laenu kustutamiseks, mis PEP meile võlgneb. Meiepoolne ettepanek on see aktsepteerida. Meil on üsna tihe vaidlus IMF-ga. Lõpuks otsustasime koos, et edaspidi Eesti Pank mingeid pankade päästeoperatsioonidest tekkivaid kahjumeid enda kanda ei võta. Praegune summa 40,578 miljonit krooni on see summa, mis vastab omal ajal EP VOV-i poolt välja antud laenude summale.“

1995. aastal korraldas Eesti Pank piiratud osalusega ostupakkumise PEP-i müügiks. Piiratud osalusega pakkumiskonkursi võitjaks tuli Ühispank, mis omandas septembris kolmandiku Eesti Panga osalusest PEP-is. Lisaks sellele oli Ühispangal eesõigus omandada Eesti Pangale kuuluvad PEP-i aktsiad poolte vahel täiendavalt kokku lepitud hinnaga. Lisaks kaasavarana tulnud probleemidest tekitati uusi juurde: Siim Kallase 10 miljoni dollari tehing, Koit Kaaristu hiigellaen, mis jäigi tagasi maksmata. Kuid PEP-il oli arvestatav kontorite võrgustik ning ta hoidis oma arvetel piisavalt suurt osa riigieelarve rahasid.

Ühispank omandas 04.09.1995 Eesti Pangalt 10 miljoni krooni ulatuses aktsiaid. Tehingu tulemusena jagunesid PEP-i osalused: Vabariigi Valitsus 50%, Eesti Pank 33,33% ja Ühispank 16,67%. Ühispank vahetas PEP-is kohe välja kogu juhatuse. Kiiresti sai Ühispangale selgeks PEP-i halb seis. Ühispank leidis, et PEP-i suured kahjumid on tekkinud enne aktsionäriks saamist ja seetõttu peavad selle katma omanikud ehk riik ja keskpank. 1996. aastal koostati PEP-i saneerimise ja Ühispangaga liitumise kava. Ain Hanschmidt rääkis Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile, et Eesti Pank eesotsas Vahur Kraftiga pidas läbirääkimisi jõupositsioonilt ning VEB-fondi sertifikaadid anti Ühispangale jõuga kaasa. (Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 40) Samuti väitis Ain Hanschmidt, et ta ei uskunud VEB-fondi sertifikaatide müügi õnnestumisse.

/—/

27.03.1997. aasta lepinguga loovutas Vabariigi Valitsus oma VEB-fondi nõudeõiguse (sertifikaadi) summas 243 920 500 krooni tasuta Eesti Pangale kohustusega loovutada need edasi Ühispangale. (EP dok nr 88)

24.04.1997. aasta lepinguga loovutas Eesti Pank Vabariigi Valitsuselt saadud VEB-fondi nõudeõiguse (sertifikaadi) 243 920 500 krooni tasuta edasi Ühispangale. (EP dok nr 92)

24.04.1998. aasta lepinguga loovutas ka Eesti Pank oma VEB-fondi nõudeõiguse (sertifikaadi) summas 103 000 000 krooni Ühispangale, saades selle eest tasuks 12% nominaalist ehk 12 360 000 krooni. (EP dok nr 123)

Vabariigi Valitsuse nõuded omandas Ühispank tasuta. Lepingus oli punkt, et Ühispank maksab Vabariigi Valitsusele vaid sel juhul, kui kui Ühispangal õnnestub nõudeõiguse (sertifikaadi) müügist saada tulu rohkem kui 34 miljonit krooni.

Kõik karid Eesti Panga petukirjas kavandatud operatsiooni elluviimiseks olid kõrvaldatud. Üks asi siiski veel. Kuna VEB-is külmutatud konto jäi endiselt PEP-i nimele, tuli Ühispangal hiljem maksekorralduste tegemiseks kasutada olematu panga koode, templeid ja töötajate allkirju. Näiteks 02.12.1997 saatis Eesti Panga president Vahur Kraft VEB-i esimehele Aleksei Kostinile kirja, milles teatas, et teele saadeti Rakvere Tärklise- ja Siirupitehase ning TK Esttsement (hiljem Painküla Tärklisetehas ja Kunda Tehased) laenude kustutamise maksekorralduse. Need ettevõtted olid ostnud nõudeõiguse VEB-i külmutatud kontodel summadel sama suures mahus, nagu olid nende laenujäägid VEB-i. Muidugi keeldus VEB maksekorraldusi täitmast ja tagastas need. Kuid tähelepanuväärne oli, et kõigil maksukorraldustel on näiteks PEP-i direktori (Lembit Zernant) allkiri. Lembit Zernant töötas küll PEP-is 12.02.1993–21.04.1997, kuid juhatuse esimehe asetäitjana, mitte direktorina.

/—/

VEB-fondi sertifikaatide müük ja iseseisev nõudeõigus

Suhtelise vaikuse VEB-fondi küsimuste ametlikus arutelus katkestas Eesti Panga nõukogu istung 15.04.1997, kus see taas päevakorras oli. (EP dok nr 90) Selleks ajaks oli lisaks PEP-i ühinemisele Ühispangaga toimunud teinegi oluline muutus. 3. jaanuaril 1997 oli Enn Teimanni VEB-fondi tegevdirektori kohal välja vahetanud Vladimir Mihailov. Öeldakse, et uus luud pühib ikka paremini. Igal juhul asus Vladimir Mihailov kohe usinalt asja kallale ja juba 14. jaanuaril 1997 valmis tal VEB-fondi tööplan 1997. aastaks.

Eesti Panga nõukogu istung pakkus üllatuse. Senine strateegia püüda teha tasaarveldusi VEB-is külmutatud vahendite ja VEB-ist Eesti ettevõtete saadud laenude võlgnevuse vahel oli läbi kukkunud. Vähemalt üks ettevõte (Kunda Tehased) omandas Eesti Merelaevanduselt nõudeõiguse VEB-i vastu summas, mis kattus nende võla jäägiga VEB-ile. Kuid VEB keeldus tunnistamast selliste tehingute legitiimsust.

Eesti Panga nõukogu jaoks oli Vahur Kraftil kolm olulist sõnumit VEB-fondi asjas. Esiteks rääkis ta edasisest plaanist katsuda VEB-i külmutatud kontodelt välja viia mitteresidentide nõuded seal asuvale rahale. VEB-fondi registris oli selliseid sertifikaadiomanikke Venemaalt, Ukrainast ja Lätist.

Teiseks oli Vahur Kraft valmistanud ette informatsiooni VEB-fondi nõuete müümise kohta. Ei ole andmeid, et Eesti Panga nõukogus oleks varem toimunud selle üle mingit arutelu. Vahur Krafti sõnul oli nõuete müügi väljakuulutamise eesmärk võimaluste selgitamine selle läbiviimiseks ja VEB-fondi sertifikaadi võimaliku hinna teadasaamine. Peamiseks müügitingimuseks seati pakutav hind ja ostja usaldusväärsus, sh pakutava hinna maksmise tagatus.

Kolmandaks oli Vahur Krafti ettepanekus sõnum ka neile VEB-fondi kreeditoridele, kes ei ole nõus oma nõudeõigusi müüma. Nähti ette, et neile antakse sel juhul võimalus vahetada VEB-fondi nõudeõigus fondi sertifikaadi vastu, et nad saaksid iseseisvalt oma nõude VEB-i vastu täitmisele pöörata. Vahur Krafti kava kohaselt oleks VEB-fond siis vabanenud kohustusest selle kreeditori ees, praktikas on säärane leiutatud nõudeõiguse iseseisev realiseerimine teostamatu ja täielik bluff. Mida kujutas enesest VEB-fondi sertifikaat, sellest me saime juba eelnevates peatükkides aru. Või nagu ütles selle kohta VEB-fondi üks peamisi väljamõtlejaid Urmas Kaju: „Sertifikaadid kui igasuguse katteta dokumendid ei kujutanud endast isegi väärtpabereid, mistõttu õiguslikult olid need samaväärsed miilitsa tõendiga summa kohta, mille röövlid on omastanud.“ (EPL, 21.03.2001)

Kujutage oma vaimusilmas ette VEB-fondi kreeditori, kes võttis sertifikaadi välja selle iseseisvaks realiseerimiseks VEB-is. Läks sellega Moskvasse VEB-i peahoone juurde ja tahtis sisse saada. Ilmselt ei oleks miilits teda esiuksestki edasi lubanud. Ja kui oleksi saanud kellegagi VEB-i ülemustest jutule, mis ta siis oleks öelnud? Lehvitanud väärtusetut paberilipakat nimetusega VEB-fondi sertifikaat ja teatanud, et tal on sellele paberile märgitud summa ulatuses nende pangas PEP-i kontol raha. Talle oleks heal juhul vastatud, et raha liigutamiseks sellel kontol oleks ikka vaja selle valdaja maksekorraldust. Halvemal juhul oleks sellise jutu peale lihtsalt ambulants kutsutud.

Vahur Krafti informatsioonis on koos mitu väga olulist asja. Ta on VEB-fondi edasises korraldamises võtnud ohjad kindlalt oma kätesse. See on tähelepanuväärne muutus eelneva perioodiga, kui asja ajas Enn Teimann. Teades edasisi sündmusi Eesti Panga petukirjas kavandatud 32,3 miljoni suuruse summa nõuete koondamise kohta TSL Internationali kätte, võib täie õigusega väita, et see ei olnud midagi muud kui katte organiseerimine petuskeemile. Esimest korda tuleb kuuldavale mõiste „nõudeõiguse iseseisev realiseerimine.“ Seda oli vaja selleks, et põhjendada TSL Internationali võimalikku nõuete edukat realiseerimist VEB-is. Nõuete müügi organiseerimine oli aga võimalik pärast PEP-i liitmist Ühispangaga, kui Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga nõuded olid läinud üle Ühispangale PEP-i kahjumi katteks. See oli petuskeemis väga oluline samm, sest põhiliselt just valitsuse ja keskpanga nõuete baasil oli petukirjas võltsitud VEB-fondi nõueteregistri andmeid Venemaa residentide osas TSL Internationali kasuks. Eeltoodut arvestades võib täie kindlusega väita, et Eesti Panga petukirjas kavandatud petuskeemi elluviimine oli alanud ja selle peaarhitekt oli Vahur Kraft. Muidugi oli selles petuskeemis veel teisigi osalisi, kes kõik pidid kindlustama sellele legaalsena näivat katet. Enn Teimanni kõrvaldamine VEB-fondi juhi kohalt just sellel hetkel viib mõtted selleni, et see oli Vahur Krafti poolt külmavereliselt arvestatud käik kõrvaldamaks võimalik konkurent peadirigendi rollist selle petuskeemi teoks tegemisel.

/—/

Nõuete enampakkumine

Vahur Krafti petuskeemi elluviimine kulges vankumatult edasi. Aprillis 1997 välja kuulutatud VEB-fondi koondatud nõuete müügi eelläbirääkimistega pakkumiste korras tähtajaks 25. aprilliks 1997 laekus nõuete ostmiseks kolm pakkumist. (EP dok nr 95) 14. maiks 1997 täpsustati võõrandavate nõuete kogusumma 441 145 202,26 krooni. Ostuks tegid pakkumise advokaadibüroo Kalev Bachmann AS, kes soovis osta nõudeid 45 miljoni krooni ulatuses hinnaga 8% nõuete nominaalväärtusest, Universal Financial Services Consultancy Ltd. (UFSC), kes soovis omandada nõudeid 441 145 202,26 krooni ulatuses hinnaga 40 400 000 krooni ja OÜ Markenti 441 145 2002,26 krooni ulatuses hinnaga 36 500 000 krooni.

OÜ Markenti tegi ka teise pakkumise summale 685 065 702,26 krooni, kuid tuleb arvestada, et see oli tehtud enne nõuete kogusumma täpsustamist. OÜ Markenti asutati 6. detsembril 1996 ja selle juhatusse kuulusid kõik endised PEP-i juhatuse liikmed: Peeter Vähi, Ants Juhvelt, Madis Markvart ja Riho Remmel. Nad kaotasid oma koha PEP-i juhatuses pärast seda, kui Eesti Pank 4. septembril 1995 müüs 16,67% oma PEP-i aktsiatest Eesti Ühispangale ja see vahetas välja kogu juhtkonna.

Tulles tagasi VEB-fondi koondatud nõuete müügipakkumise juurde torkab silma üks veider asjaolu: Riho Remmel osales kahes pakkumises, nii OÜ Markenti kui ka UFSC omas. Võib jääda mulje, et kuna Riho Remmel oli teadlik OÜ Markenti pakkumise suurusest, otsustas ta oma endiste kolleegide seljataga teha oma offshore-firma kaudu sellest parema pakkumise. Jääb muidugi ka võimalus, et OÜ Markenti teised liikmed teadsid Riho Remmeli esindatud offshore-firma UFSC ostusoovist ja koos tehti igaks juhuks kaks eri hinnaga pakkumist. Ja me ei tea ju sedagi, kes olid UFSC tegelikud omanikud, kas Riho Remmel üksinda või ka kogu endine PEP-i juhatus.

Eesti Panga nõukogu 20.05.1997 istungil tuli arutlusele juhatuse poolt ettevalmistatud otsuse projekt (EP dok nr 97), mis nägi ette nõustumise ettepanekuga müüa VEB-fondi koondatud nõuded eelläbirääkimistega enampakkumise korras ja kooskõlastada see Vabariigi Valitsusega. Arutelu juhtis jällegi Vahur Kraft isiklikult. Sissejuhatuse rõhutas ta, et Eesti Panga üks eesmärk on VEB-fondi probleem lahendada tema lõpliku likvideerimisega. Samuti väitis keskpanga president: „Teiselt poolt on tegemist probleemiga, kus kõik VEB-fondi kreeditorid on kokku nelja aasta jooksul olnud õigustatud ja võimelised, kui neil on soovi, oma vahendeid VEB-fondist välja võtma ja isesisvalt tegutsema oma vahendite kättesaamisel. Paar klienti on seda ka teinud ja saanud oma nõuded rahuldatud.“

See oli vale. Selleks momendiks ei olnud mitte ükski VEB-fondi kreeditor suutnud VEB-i külmutatud arvetelt raha välja kanda ja midagi sellest ka kätte saada. Täna saame öelda, et TSL International oli üks kuuest ettevõttest, kellel õnnestus VEB-ist märkimisväärses osas raha välja kanda. Samas on TSL International ainukene ettevõte, kellel teadaolevalt õnnestus raha ka reaalselt kätte saada, ülejäänud ettevõtete puhul kanti raha teistele blokeeritud kontodele. (Riigikontrolli aruanne, 2014, lk 61) Tegelikult võis oma nõude vastu saada Venemaa sisevaluutavõla riiklikke võlakirju ka Optintorg ja mingite kaudsemate skeemide alusel võis Ukraina ettevõttel Sovinterfrance midagi lahti külmutada.

Ettevõtted, kellel teadaolevalt õnnestus VEB-i külmutatud kontodelt raha välja kanda (Riigikontrolli aruanne, 2014, lisa 89)

Riigikontroll leidis oma auditis ainult ühe ettevõtte taotluse viia nõuded VEB-fondist välja, et seda iseseisvalt teostada. Selleks ettevõtteks oli RAS Kunda Tehased. (Riigikontrolli aruanne, 2014, lk 51) Eespool oli Kunda Tehastest pikemalt juttu. See ettevõte lootis VEB-i vastu nõudeid kokku ostes niimoodi oma laenuvõlga VEB-ile tasaarveldada, mis oli vajalik erastamisprotsessi läbiviimiseks. See oli Kunda Tehastele vajalik ka kohtuprotsessi jaoks, kus VEB-i volitustega firma nõudis temalt sisse sedasama laenuvõlga VEB-ile. Nende tehingute taga oli Eesti Panga suunav käsi, mistõttu see võidi vormistada ainsana Vahur Krafti leiutatud petuskeemi raames nii nagu vaja.

Järelikult oli sulaselge vale ka Eesti Panga korduv kinnitus Eesti Panga nõukogule, Riigikogule ja kohtutele, et VEB-fondi maht vähenes nõuete iseseisva realiseerimise tõttu. Ei, see vähenes Vahur Krafti petukirjaga skeemi abil TSL Internationali tehingutega.

/—/

Tuleme nüüd tagasi 20.05.1997 Eesti Panga nõukogu istungil toimunud arutelu juurde nõuete müümisest.

Raimund Hagelberg tuletas kõigile meelde, et nõudeõigus on kreeditoride, mitte Eesti Panga käes. Vastuseks rääkis Vahur Kraft mingist kahesugusest protsessist, et VEB-fondi kreeditorid on lisaks juriidilistele isikutele ka Vabariigi Valitsus 244 miljoni krooniga ja Eesti Pank 103 miljoni krooniga. Valitsuse nõue oli selleks ajaks juba üle läinud Ühispangale. „Nii Eesti Pank kui Ühispank on õigustatud oma nõudega tegelema,“ ütles Vahur Kraft.

Kõigist ülejäänud sõnavõttudest jäi kõlama peamiselt üks vastuväide Vahur Krafti petuskeemile: kreeditoride nõusolekuta ei saa nõudeid müüa. Uno Mereste arvas, et sellist otsust saab teha Riigikogu, kuna parlament moodustas VEB-fondi ja määras Eesti Panga selle haldajaks.

Ning nüüd arutelu kõige tähtsam moment, kus Vahur Kraft paljastas end. Esmalt võttis sõna Mart Sõrg: „Moskva ei tunnusta VEB-fondi, vaid ainult kreeditore. VEB-fondi niisama lihtsalt maha müüa ei saa.“ Selle koha peal ei pidanud Vahur Kraft vastu: „Kui müüa maha ainult Eesti Panga ja Ühispanga osa? Ülejäänud võivad siis teha, mida tahavad!“

Muidugi, nagu juba mainitud, Vahur Kraftile olid tähtsa ainult need kaks nõuet, sest just nendest koosnes petukirjas Aleksander Matti firmale TSL International juurde kirjutatud olematu nõue 32,3 miljonit dollarit.

Sel päeval ei olnud aga Vahur Krafti plaan määratud täituma. Nõukogu otsustas viie poolt- ja ühe vastuhäälega, et sellel istungil otsust vastu ei võeta. Kolm nõukogu liiget olid jäänud erapooletuks. Ka nõuete konkreetse müügistrateegia väljatöötamine ei saanud piisavat toetust. Selle poolt oli vaid nõukogu kaks liiget.

Mida tegi aga Vahur Kraft? Ta kutsus 4. juunil 1997 kokku Eesti Panga juhatuse koosoleku, et ikkagi oma tahtmine läbi suruda. (EP dok nr 98) Otsustati esitada Eesti Panga nõukogule seisukoht, et kui mõni VEB-fondi kreeditor tahab oma osa fondis maha müüa, siis ei tohiks selleks olla mingeid vastuväiteid, ja mitte toetada fondi seadusliku üldkoosoleku kokkukutsumist. Vahur Kraft jätkas visalt petuskeemis kavandatu ellu viimist.

/—/

Kolbakov versus Ühispank

29. aprillil 1998 esitas pankrotis AS AO IMBI hagiavalduse 46 miljoni krooni väljamõistmiseks Eesti Ühispangalt. Nõue oli loogiliselt ehitatud pankade õigusjärgluse printsiibile, sest PEAP-i ja UBB liitmisel moodustati PEP, mis omakorda liideti Ühispangaga. Algasid kohtuprotsessid selles pikas jadas, mil VEB-fondi loo seaduslikkuse üle on vaieldud. Kohtuprotsessi Lõuna-Eesti ettevõtja Vambola Kolbakovi AS AO IMBI versus Ühispank kulgu jälgis hoolikalt ka Eesti Pank. Mitmel korral leidis see kohtuprotsess murelikku äramärkimist Eesti Panga nõukogu dokumentides, eriti keskpanga presidendi ja VEB-fondi direktori poolt.

27. mail 1999 esitasid Eesti Ühispank ja sihtasutus VEB (SA VEB) vastuhagiavalduse, seades kahtluse alla lepingu (1995) nõude loovutamisest Läti firmalt Erkers AS AO IMBI-le.

Nii kirjutas SA VEB juhatuse ainus liige Vladimir Mihailov 06.06.2000 oma tegevuse aruandes 01.01.1997–01.01.2000: „Eesti Pangas tuleks määrata inimene, kes osaleb AS AO IMBI ja Eesti Ühispanga kohtuprotsessides asjatundjana, sest kui Eesti Ühispank kaotab selle kohtuprotsessi, siis pööratakse kõik nõuded Eesti Ühispanga vastu.“ (EP dok nr 135) Eesti Panga nõukogu liige Raimund Hagelberg esitas 1997. aastal (täpne kuupäev märkimata) seitsmest punktist koosnenud kirjaliku tegevusjuhise. (Toomas Kümmel. Isamaa rüüstajad, 2004, lk 218) Tegevusjuhise kuues punkt kõlas: „Kahepoolsed kohtuprotsessid Eesti Ühispanga ja IMBI vahel (Ühispanga nõue IMBI-le ja IMBI nõue Ühispangale külmutatud raha kättesaamiseks) võib IMBI nõude rahuldamine kutsuda esile uute nõuete ahela, s.o teiste nõuete esitamise Ühispangale külmutatud raha kättesaamiseks. See võib meie panganduses tekitada keerulise situatsiooni. Ühispanga suuromanikud ei ole kindlasti nõus võtma kulusid enda kanda, vaid pööravad selle Eesti riigi (valitsus, keskpank) vastu.“ Viimases, seitsmendas punktis soovitati enne kohtulahendite selgumist vältida probleemi avalikku käsitlust, sest Raimund Hagelbergi arvates oleks keskpangapoolne signaal võinud mõjutada kohtulahendite kujunemist Eesti riigi kahjuks.

Ajakirjanik Aavo Kokk kirjutas Eesti Ekspressis (22.04.1999), kuidas väidetavalt maksis Ühispank Vambola Kolbakovi IMBI-le sadu tuhandeid kroone, et kohtuvälist lahendust saada. Kuidas tegelikult sündmused arenesid, jutustab Vambola Kolbakov: „Tegelikult oli meil alguses Ühispanga vastu lihtne nõue, hagesime Ühispangas VEB-is külmutatud arve kasutamise õigust. Mais 1997 saime Tallinna Linnakohtult positiivse otsuse Ühispangas 20 000 krooni käsutamise õiguse kohta. Kohus ütles, et Ühispank peab maksma need 20 000 krooni Bachmani advokaadibüroole IMBI arvelt Ühispangas. Ringkonnakohtu istung selles asjas oli määratud 1997. aasta juuni lõppu. Ühispank ise kaebas linnakohtu otsuse edasi. Aga sinna nende esindajad kohale ei ilmunud ning otsus tehti tagaselja. Ootamatult tuli pärast jaanipäeva Ühispangast telefonikõne. Ühispanga juhtimishierarhias teine mees Lembit Kitter tegi ettepaneku kokku saada.“

Küsin Vambola Kolbakovi käest, kas Ühispangast tuli pakkumine, millest on võimatu keelduda.

„Läksime hommikul kell 10.00 panka. Lembit Kitter ootas meid juba ja küsis ilma sissejuhatuseta, et miks me sõdime ja palju meil VEB-is pärast EP VOV-i ja UBB kontode külmutamist sinna raha jäi. Vastasin, et 60 miljonit krooni. Seepeale pakkus Lembit Kitter, et selle summa võiks ju sõdimise asemel aktsiaportfelli kaudu tagasi teenida,“ rääkis Vambola Kolbakov.

Ajasin imestusest silmad pärani, mismoodi?

Vambola Kolbakov jätkas meenutamist: „Selle ajal aktsiate hinnad tõusid börsil meeletus tempos. Nende plaan oligi see 60 miljonit krooni hankida börsiinvesteeringute kaudu. Selleks moodustati pangaga seotud offshore-firmadest kaks aktsiaportfelli. Lepiti kokku, et meie panus koos äripartner Veljo Ipitsaga on 2 miljoni krooni eest aktsiaid ning Ühispank paneb juurde ülejäänu. Edasi pidi teenitud kasum uuesti investeeritama ning Ühispank lisab kasumijagu raha juurde. Plaan oli kasvatada kasum sel moel 180 miljoni kroonini, millest 60 miljonit oleksime saanud meie. Plaani arutelu kestis vaid ehk napid 15 minutit. Seejärel siirdusime teise ruumi ja meiega ühines Ühispanga president Ain Hanschmidt. Lembit Kitter tegi talle lühiülevaate plaanist. Ain Hanschmidt oli asjaga päri, kuid mingeid kokkuleppeid paberile ei pandud. Ühispanga presidendi ausõnast pidi piisama. Korraldasime mõne panga töötajaga veel mõned tehnilised küsimused ja juba mõne tunni pärast laenas Ühispank kahte offshore-firma aktsiaportfelli 8–9 miljonit krooni.“

Küsisin vahele, kes veel juures viibisid ja kas pressiteade ka teie hagist loobumise kohta tehti.

„Mingil hetkel kutsuti tõepoolest juurde Ühispanga tollane pressipealik Janek Mäggi, kui tekkis küsimus hagist loobumise kohta ringkonnakohtule ning kuidas teavitada sellest meediat. Kokkuleppe ja selle vormistamise juures oli kogu aeg ka Ühispanga nõukogu esimees Aare Urm. Võin kinnitada, et Ühispangal oli kõik hoolikalt läbi mõeldud ja hästi ette valmistatud. Kõik vajalikud inimesed tehingu sõlmimiseks ja vormistamiseks olid igal vajalikul hetkel kohe käepärast võtta. Aga sealjuures oli kõige koomilisem see, et kaebuse ringkonnakohtule esitas ju Ühispank, tagasi võttis aga IMBI nimel koos Bachmani advokaadibüroo kaaskirjaga Veljo Ipits. Selle kohta tehti ka avaldus meediale.“

Kuid hästi välja mõeldud plaan ei töötanud?

Vambola Kolbakov: „Kogu selle plaani kandev idee oli aktsiaportfelli pidevas võimendamises. Aktsiaturg kerkis nagu pärmi pealt. Tegelikult hakkas see võimendamisele rajatud plaan kohe algusest peale puksima. Nad leidsid pidevalt igasuguseid ettekäändeid, näiteks juhatuse koosoleku edasilükkumine sõltumatutel asjaoludel jne. Kui siis septembris börsimull lõhkes, käis suur pauk, tekkis pikk vaikus, mille kestel Lembit Kitter veel midagi lubaski. Juba märtsi alguses 1998 teatas ta meile aga tuimalt, et tegelikult polnud me mitte milleski mitte kunagi kokku leppinudki ja kõik oli olnud vaid kliendisuhe, ei enamat.“

Aga edasi?

Vambola Kolbakov: „Edasi oli nii, et teisel korral toimus menetlus Tallinna linnakohtus 1998. aasta maist kuni 2000. aasta 30. septembrini. Ühispank võttis meid väga tõsiselt, palkas koguni kaks advokaadibürood end esindama, Üllar Talviste ja Aare Raigi. Seal toimus ikka tõeline lahing. Tallinna Ringkonnakohus tegi aga otsuse advokaat Aare Raigi ütluste põhjal, nagu oleks olemas mingi paber, mis justkui tõestab, et keskpank võttis vastutuse kohustuste eest VEB-is külmutatud arvetel endale. Selle käskkirja numbrit ja väljaandmise kuupäeva küll keegi ei teadnud, aga ometi otsustas ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse täies ulatuses tühistada.“

Kas sa hiljem kahetsesid seda kokkuleppele minekut, tõestada ei olnud ju midagi võimalik.

Vambola Kolbakov: „Loomulikult uskusin ma juunis 1997 siiralt Ain Hanschmidti ja Lembit Kitteri lubadusi. Uskusin, et panga presidendi sõnal on rohkem kaalu kui mistahes paberil. Aeg oli selline. Kolbakovi enese nimel ei olnud tõepoolest investeerimisportfelle. Küll olid aga selliste kõlavate nimedega firmad nagu Marvil Holdings S. A. ja Viktor Capital Investments. Raha liikus nende firmade kaudu. Need mõlemad olid ostetud kurikuulsast „Karu kontorist“. Sellest loost teab kogu tõde Ühispanga endine töötaja Aivo Kangus.“

Järgmine peatükk valitud katkenditega Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“ ilmub laupäeval 27. augustil.

Tunnusfoto: pexels.com

Toomas Kümmel „VEB-fond. Kadunud raha“, valitud osad VII