Avaldame valitud osi uuriva ajakirjaniku Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“.
Katkendid on valitud põhimõttel, et neil oleks seos ka tänases Viimsi avalikus elus tegutsejatega.
Katkendid peatükist „ÄRAJÄÄNUD ÜLDKOOSOLEK“.
20.jaanuaril 1993 Riigikogu otsuses Riikliku VEB-fondi moodustamise kohta ütles selle 6. punkt: „Määrata Eesti Pank Riikliku VEB-fondi haldajaks Eesti Vabariigi nimel. Riiklikul VEB-fondil kutsuda kuue kuu jooksul kokku fondi kreeditoride (sertifikaatide omanike) üldkoosolek fondi juhatuse valimiseks. Kuni juhatuse valimiseni volitada Eesti Panga nõukogu otsustama kooskõlastatult Vabariigi Valitsusega fondi koondatud nõuete realiseerimisega seotud küsimusi.“ (EP dok nr 23) Seega oleks VEB-fondi kreeditoride üldkoosolek pidanud toimuma hiljemalt 20. juulil 1993. Seda aga ei toimunud. Tegelikkuses toimus taoline üldkoosolek, mille kokkukutsumist manipuleeris Eesti Pank, alles enne jaanipäeva Saaremaal 16. juunil 2000. aastal! Seegi üldkoosoleku kokkukutsumine oli tingitud vastava kohtuotsuse (06.11.1997) täitmisest kolmeaastase hilinemisega! Miks Eesti Pank ei tahtnud täita Riigikogu otsust, see on küsimus, millele vastuse leidmine avab olulisel määral VEB-fondi loo tagamaid.
/—/
Üldkoosoleku toimumise ajal 2000. aasta suvel oli riiklik VEB-fond tegelikult juba reorganiseeritud sihtasutuseks VEB-fond. /—/ SA VEB nõukogusse kuulusid uue põhikirja järgi Eesti Panga president, rahandusminister ja VEB-fondi direktor. Selleks hetkeks olid nendeks Vahur Kraft, Mart Opmann ja Aili Lindpere.
Ka asjaosalistelt ei ole läbi aja sellele küsimusele eriti adekvaatset vastust tulnud. Endine Äripäeva majandusajakirjanik Andres Reimer tegeles VEB-fondi teemaga aastail 2000–2001 pärast seda, kui oli avalikuks tulnud fakt, et VEB-i külmutatud kontodel oli 64 miljonist dollarist järel ainult alla 20 miljoni dollari. 2. juunil 2000 saatis Andres Reimer selle kohta kirjalikud küsimused VEB-fondi asjaosalistele, teiste seas ka Siim Kallasele ja Vahur Kraftile.
Küsimus: „Miks tuleb VEB-fondi setifikaadiomanike koosolek esmakordselt kokku alles tänavu (aastal 2000 – T.K.) juunikuus? Millise reglemendi järgi see läbi viiakse?
Vahur Kraft: „Fondi staatus on pikka aega olnud ebaselge ja mitmed koosoleku korraldamisega seotud probleemid lahendamata. Lähtuvalt vahepeal asetleidnud seadusemuudatustest on fondi näol tänaseks tegemist sihtasutusega. Sihtasutuse seadus ei näe ette sellist juhtimisorganit nagu üldkoosolek. Seega on reglemendi määratlemine kindlasti keerukas.“
Mida Vahur Krafti vastus meile ütleb? See oli selline ümar vastus vastuse enda pärast, kust ei leia mitte ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, miks Eesti Pank ei olnud selleks ajaks enam kui seitsme aasta jooksul kokku kutsunud VEB-fondi kreeditoride üldkoosolekut ja sellega täitnud Riigikogu otsust.
Ajakirjanik Andres Reimer ei jätnud jonni ja esitas eraldi sisuliselt selle sama küsimuse uuesti Siim Kallasele. „Eesti Pank asutas täpselt sellise fondi, nagu Riigikogu otsustas. On tõsi, et fondi tegevuse korralduslikud küljed kannatasid ka selle all, et fond polnud nii edukas, kui loodeti,“ vastas Siim Kallas küüniliselt.
See on tüüpiline Siim Kallas. Isegi olukorras, kus must on must ja valge on valge, ei häiri see Siim Kallast, tema teatab ikka, et must on valge ja valge on must. Nagu me näeme, on selline käitumismuster toonud Siim Kallasele Eestis poliitikuna suurt edu.
Ainult et 13 aastat hiljem, kui Eesti Päevalehe ajakirjanik Kärt Anvelt esitas talle samasisulise küsimuse, ei olnudki Siim Kallase jaoks must enam must ja valge enam valge! (Kärt Anvelt. Siim Kallas: ma pole midagi valetanud, kuid pole ühtegi kohta, kus saaksin end kaitsta. – Eesti Päevaleht, 01.02.2013. Täispikk versioon intervjuust http://epl.delfi.ee/news/eesti/siim-kallas-ma-pole-midagi-valetanud-kuid-pole-uhtegi-kohta-kus-saaksin-end-kaitsta?id=65612672 )
Küsimus: „Pärast Riigikogu otsusega VEB-fondi moodustamist pidi kuue kuu jooksul kokku tulema fondi võlausaldajate üldkoosolek, et valida juhatus. Miks Eesti Pank ei täitnud seda Riigikogu otsust? Kas te tunnete ennast selles vastutajana?
Siim Kallas: „Jah, võib küll öelda, et tunnen end vastutavana. Ma ei tea, miks me ei kutsunud. Aga see poleks muutnud protsessi ühte- või teistpidi.“
On muidugi hea teada, et lõpuks siiski leidus ka keegi inimene, kes võttis omale vastutuse VEB-fondi jamade ees. Just, jamade ees, sest need jamad ja ebaseaduslikud tehingud said toimida ainult täielikult varjatuna VEB-fondi võlausaldajate eest. Et Eesti Pank ei täitnud Riigikogu otsust ja ei kutsunud kokku VEB-fondi võlausaldajate üldkoosolekut, kes oleksid valinud endale meelepärase tegusa juhatuse, oleks muutnud kasvõi seda, et igasuguseid ebaseaduslikke kantimisi, petukirju, võltsimisi ja valedemerd ei oleks olnud. Vähemalt seda. Teiseks on ühel poliitikul täiesti kohatu arutleda selle üle, kas Riigikogu otsuse täitmine oleks muutnud protsesse või mitte. Riigikogu otsused on täitmiseks ka Eesti Panga ja Siim Kallase jaoks.
/—/
Kui võtta kahes Riigikontrolli VEB-fondi tegevuse kohta käiva kontrollaktis toodu kokku, siis muidugi hämmastab juba nimetatud VEB-fondi võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumise täielik ja teadlik eiramine Eesti Panga poolt. Lisaks sellele näitab Eesti Panga tegevuse täit küünilisust see, et juba päev pärast Riigikogu otsust VEB-fondi moodustamise kohta (20.01.1993) andis keskpanga president Siim Kallas välja käskkirja nr 11 (21.01.1993) (EP dok nr 24), millega kinnitati VEB-fondi põhikiri, mis mitmes olulises punktis erines Riigikogus otsustatust.
Eriti tähelepanuväärne on siinjuures tollase VEB-fondi juhi Enn Teimanni vastus Riigikontrolli kriitikale Eesti Panga tahtmatuse suhtes kokku kutsuda VEB-fondi kreeditoride üldkoosolek ja sellega täita Riigikogu otsust. Oma kirjas Riigikontrolli peakontrolörile Sven Potapovile juulist 1997 põhjendas Enn Teimann: „Konsulteerinud mitme nimeka advokaadifirmaga olen seisukohal, et VEB-fondi kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumist ei saa, lähtudes Eesti riigi huvidest, pidada otstarbekaks.“ (Riigikontroll, lisa 85 http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2321/language/et-EE/Default.aspx )
Sellesse rumalusse on kontsentreeritult mahutatud kogu VEB-fondiga seotud inimeste mõttelaad – meie olemegi riik ja meie huvi on teha seda, mida tahame meie; tahame, täidame seaduseid, ei taha, ei täida; tahame, valetame, võltsime ja koostame petukirju; tahame, teeme äri pagan-teab-mis-taustaga Venemaa tegelastega või Panama paberite offshor’idega; tahame, varjame ja salatseme; tahame, mäletame, ei taha, ei mäleta. VEB-fondi seaduslikud võlausaldajad võivad aga muru närida. Selline oli läbivalt VEB-fondi suhtlemisstiil ka Riigikogu, Riigikontrolli, ajakirjanduse ja avalikkusega.
/—/
Ka VEB-fondi kreeditoride huve tollal esindanud advokaat Leon Glikman pöördus samal 1995. aastal Riigikogu juhataja asetäitja Arvo Junti poole, et ta selgitaks Riigikogu võimalusi oma 20.01.1993 otsuse VEB-fondi moodustamise kohta punkti 6 reaalseks täitmiseks. Ei midagi, vastuseks oli vaikus.
Riigikogus tuli esimene selge ja otsekohene küsimus Riigikogu otsuse täitmata jätmise kohta alles 2004. aastal, kui arutati esimest korda parlamendi uurimiskomisjoni moodustamist VEB-fondi tehingute selgitamiseks. 20. septembril 2004 toimunud Riigikogu istungi vastava päevakorrapunkti arutelul küsis Andres Herkel Eesti Panga tollaselt presidendilt Vahur Kraftilt otse: „Mul on selline võrdlemisi lihtne küsimus. Mis põhjusel ei kutsutud pärast VEB-fondi moodustamist 1993. aastal Riigikogu otsusega kokku VEB-fondi kreeditoride üldkoosolekut?“
Vahur Kraft vastas: „Vastus teie küsimusele on, et ma ei mäleta praegu täpselt aega, kuid VEB-fondi kreeditoride koosolek kutsuti kokku. Tõsi küll, see ei toimunud kohe. Miks seda kohe kokku ei kutsutud, lähtus sellest, nagu ma ütlesin, et hiljem on aru saadud ja me oleme teada saanud, et nõuete maht on olnud oluliselt üle paisutatud, just mitteresidentide nõuetega, ehk saades lõpliku selguse nõuete omanikest, kutsuti kokku kreeditoride koosolek, mis ka toimus.“
Tegelikkusega polnud Vahur Krafti hämal mitte mingit pistmist, sest näiteks esimene enam-vähem täielik kreeditoride nõuete register oli koostatud juba 31. mail 1995. aastal. Kui palju moodustasid VEB-fondi koondatud nõuetest aga Venemaa, Ukraina ja Läti residentide nõuded, oli täpselt teada veelgi varem.
/—/
Raamatu autorile meenutas Kalle Jürgenson sedagi, kuidas ta püüdis samal aastal pääseda ligi SA VEB arhiivile: „Korra väitis Vladimir Mihailov, et kusagil on terve peotäis igasuguseid lepinguid. Kas see pidigi siis olema SA VEB arhiiv, ei tea. Hiljem küsisin nõukogu koosolekul arhiivi kohta. Minu küsimusele vastas Vladimir Mihailov nagu varemgi, et ega eriti midagi ei olegi, on lihtsalt peotäis igasuguseid lepinguid ja muid pabereid, kust on raske midagi kätte leida ja aru saada. Ei ole raske arvata, et minul sinna arhiivi pääseda ei õnnestunudki.“
20. mail 1997 arutas Eesti Panga nõukogu VEB-fondi seisundit ja tulevikuperspektiive. (EP dok nr 96) Vahur Kraft esitas nõukogule ettepaneku müüa VEB-fondi koondatud nõuded maha enampakkumise korras. Pikemalt toimunud arutelul peatumata tsiteerime siin vaid Eesti Panga nõukogu mõne liikme arvamusavaldust, mis puudutas ka VEB-fondi kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumist.
Raimund Haagelberg: „Nõudeõigus on kreeditoride käes, mitte Eesti Panga käes.“
Uno Mereste: „Siin saab otsuse teha Riigikogu. Riigikogu moodustas selle fondi ja määras Eesti Panga selle haldajaks.“ Tollane Eesti Panga nõukogu esimees Uno Mereste ei rääkinud aga sellest, et kui Riigikogu määras tõepoolest Eesti Panga VEB-fondi haldajaks, siis mitte juhtijaks. Selleks pidid saama kreeditorid.
Ainult kaks Eesti Panga nõukogu liiget jõuavad asja tuumani.
Ardo Hansson: „Kui Eesti Pank koos valitsusega midagi otsustab, siis järgneb kohe populistlik vasturünnak. Kreeditorid tahaks ise otsustada.“
Ants Erm: „Võimalik on üks käik: Riigikogu otsuse punkt 6 ellu viia, kutsuda kokku kreeditoride üldkoosolek. Siis nad ise otsustavad, mida tahavad.“
Ardo Hansson: „Komistuskiviks on ikka see, et ei ole kokku kutsutud üldkoosolekut. Varem või hiljem tuleb seda ikka teha.“
Vahur Kraft: „…on teada, et on kavas kohtuprotsess Eesti Panga vastu: miks ei ole midagi tehtud. Advokaadibüroo Heta on aga seisukohal, et seni, kuni pole päris selge, mida teha, ei ole ka mõtet üldkoosolekut kokku kutsuda.“
/—/
8. juulil 1997 arutas Eesti Panga nõukogu jällegi VEB-fondi tegevuse edasisi perspektiive. (EP dok nr 101) Tuleb kohe lisada, et veidi üle kuu tagasi toimunud arutelul Ardo Hanssoni ja Ants Ermi seisukohti ei peetud mitte millekski ja keskpanga VEB-fondi „kangelased“ jaurasid ikka edasi oma pillil. Nõukogule oli otsuse tegemiseks ette valmistatud kolm projekti. Nende juurde esitati lisaks VEB-fondi direktori Vladimir Mihailovi seletuskiri, mis käsitles VEB-fondi juures tehtud eelnevaid tegevusi ning pakkus lahendusi edaspidiseks. (EP dok nr 102) Selles olulises seletuskirjas peatus Vladimir Mihailov ka nendel põhjustel, miks üle nelja aasta pärast VEB-fondi moodustamist ei oldud ikka veel kokku kutsutud VEB-fondi üldkoosolekut. Ja see on must-valgel kirja pandud igati tähelepanuväärse avameelsusega.
Nimelt nägi Vladimir Mihailov VEB-fondi kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumises ühte alternatiivi fondi probleemide lahendamiseks. Pange hästi tähele, ühte alternatiivi, mitte aga seadusest tulenevat kohustust, mida nägi ette Riigikogu VEB-fondi moodustades! Ja nii kirjutaski Vladimir Mihailov seletuskirjas, et seaduse täitmist ehk kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumist kui alternatiivi saab kahtlemata pidada üheks teeks teiste võimaluste (loe ebaseaduslike – T.K.) kõrval, otsimaks edasiminekuvõimalusi nõuete rahuldamise osas.
„…VEB-fondi enda ja tema otsuste sisuline mittetunnustamine VEB-i poolt, koos alljärgnevalt esitatavate põhistustega annavad aluse kahtluseks, et töö VEB-fondi sertifikaatide omanike üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja ka selle läbiviimine ei pruugi anda soovitud resultaati ega viia protsessi selliselt, et saadakse reaalsed lahendused külmutatud kontode suhtes eksisteerivate nõuete rahuldamise osas. Koosoleku läbiviimine võib kujuneda vaid Riigikogu otsuse – kutsuda kokku üldkoosolek – formaalseks täitmiseks ilma, et selle läbi tekiks juurde reaalseid lahendusvariante VEB-fondi nõuete probleemile,“ kirjutas Vladimir Mihailov selgituseks. VEB-fondi juht hirmutas kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumise eest sellega, et fondi sertifikaadiomanike seas oli mujalt kui Eestist pärit ettevõtteid (Venemaa, Ukraina, Läti). Vladimir Mihailovi sõnul ei olnud neil nende suundumuste kohta teavet, kuid nad oleksid olnud üldkoosolekul esindatud nõuetega kogusummas 16,7 miljonit dollarit. „See osakaal ei olegi väike välistamaks, et nende isikute poolt ei oleks võimalik otsuste suunamine selliselt, et nõuete rahuldamist nõutakse Eesti Vabariigi või Ühispanga või Eesti Panga arvelt,“ hirmutas VEB-fondi juht.
Selle põhjenduse sisu reedab kohe, et just sealt sai Vahur Kraft idee, millega ta püüdis 2004. aasta 20. septembril Riigikogu kõnepuldist vastata küsimusele VEB-fondi kreeditoride üldkoosoleku kokku kutsumata jätmise kohta. Muidugi oli Vahur Krafti kohandatud versioon Vladimir Mihailovi udujutust.
Vastuseks Vladimir Mihailovi skolastilisele sõnamulinale on paras aeg anda sõna VEB-fondi kreeditoride esindajale, mida nemad selle kohta arvasid. „Kellelt on ettevõtetel, endistel VEB-fondi kreeditoridel, abi oodata? Keda appi kutsuda, kui need, kes peaks aitama, on pigem tegelenud uputamise kui päästmisega,“ küsis oma raha kaotanud AS Saare Kalur nõukogu esimees Peeter Jalakas. (Äripäev, 26.06.2000) Ta küsis: „Miks Eesti Pank ei täida Riigikogu otsust? (…) Mida teeb Eesti Pank? Sülitab Riigikogu otsuse peale. Ja nii seitse aastat jutti. (räägitu oli 2000. aastal – T.K.) Milleks meile Riigikogu, kui tema otsuste peale sülitab kõrge riigiasutus? Miks Eesti Pank ei taha, et kreeditorid pääseksid VEB-fondi info ligi? Aastad lähevad, aga Riigikogu otsust ei täideta. Mida teeb Riigikogu? Mitte midagi. Kas peakski tegema? Ma ei tea. Mida teevad mõned ettevõtted, et kaitsta oma huve? Palkavad advokaadibüroo, et minna kohtuteed, mis teatavasti pole ei kiire ega odav lõbu. Mida teeb Eesti Pank? Palkab teise advokaadibüroo, mis pole ka odav, aga selleks kulutatakse riigi raha, st meie kõigi, sh ka ülalmainitud ettevõtete raha. Eesti Panga advokaadid püüavad tõestada, et Riigikogu otsust täitma ei pea. Tahaksin uskuda, et Eesti Pank tavaliselt täidab Riigikogu otsuseid. Seda huvitavam oleks teada, miks just seda otsust Eesti Pank seitse aastat ei ole tahtnud täita?
Kui Eesti Pank oli mitme aasta jooksul eiranud Riigikogu otsust, jõudis kätte aeg, kus VEB-fond ei vastanud enam muutunud seadustele ja oli vaja valida uus vorm. Võiks arvata, et nüüd kutsutakse lõpuks kokku kreeditorid, sisuliselt omanikud, et nad otsustaksid edasise tegevuse vormi ja sisu. Eesti Pank jätkab vanaviisi, ta hoiab kreeditore fondi asjadest nii kaugel kui võimalik. Kreeditore ei teavitata millestki, vaikselt reorganiseeritakse fond sihtasutuseks VEB (SA VEB) ja määratakse juhtorganiks kõrgetest riigiametnikest kolmeliikmeline nõukogu. VEB-fondi kreeditoridest, kes pidid Riigikogu tahte kohaselt asja juhtima, tehti nüüd nendelt küsimata sihtasutuse soodustatud isikud, kellel pole üldse mingit õigust kaasa rääkida sihtasutuse juhtimisel.“
Täna me teame vastuseid Peeter Jalaka küsimustele. Eesti Pank ei saanud käest anda kontrolli VEB-fondi üle, see oli Vahur Kraftile ja tema VEB-fondi ümber sekeldanud käsikutele peaaegu et elu ja surma küsimus, sest 1995. aasta petukirjaga kavandatud skeem 32,3 miljoni dollari väljakantimiseks VEB-i külmutatud arvetelt oli esmalt käima läinud ja siis ka edukalt lõpule viidud. Info lekkimise korral oleks Vahur Krafti ja kompaniid nende tehingute eest võinud oodata mõned aastad prii söögi ja magamisasemega sundpuhkust ja järelemõtlemist trellide taga.
/—/
Asjaajamise võttis enda kanda vandeadvokaat Leon Glikman ning mitu nõuete omanikku asus Eesti Panga vastu kohtuteele, et saavutada VEB-fondi juhtimise üle lõpuks ometi õigluse võit ja Riigikogu 20.01.1993 otsuse täitmine. 1995. aastal esitasid AS Akke, AS Saare Kalur, AS IMBI, AS Pärnu Kalur Holding ja ÜE Sovinterfrans Tallinna Linnakohtule hagi VEB-fondi ja Eesti Panga vastu nõudega kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja sertifikaatide väljaandmiseks.
Kohtuhagi ajas loomulikult ärevusse Eesti Panga. Võib-olla just tänu sellele kohtuasjale läksid asjad VEB-fondis veidikenegi liikuma tohutu segaduse korrastamise suunas. Nagu juba mainitud, koostati samal aastal esimene enam-vähem korralik fondis nõudeõigust omavate kreeditoride register. Kreeditoridele hakati nende soovil väljastama ka korralikult trükitud tõendeid nende nõudeõiguse summa kohta VEB-fondis, mida hea fantaasia korral võis ju nimetada ka sertifikaatideks.
VEB-fondi esindajad Enn Teimann ja seda esindanud HETA advokaadibüroo vandeadvokaat Üllar Talviste esitasid kohtuhagi peale oma vastulaused. (Äripäev, 20.03.1996) Üllar Talviste sõnul oli selle (hagiavalduse – T.K.) taga soov saada VEB-fond oma kontrolli alla. Absoluutselt tõsi ja selle igati legitiimse soovi seaduslikuks aluseks oli Riigikogu otsus. VEB-fondi juht Enn Teimann aga tunnistas üles Eesti Panga salahirmu, mis juhtuks siis, kui Eesti Pank oleks asunud täitma Riigikogu otsust: „Seltskond kreeditore tahab seda raha Eesti riigilt kätte saada ja nad kasutavad selleks kõikvõimalikke vahendeid. Võibolla juhtumisi õnnestub neil saavutada, et Riigikogu otsus VEB-fondi moodustamise kohta on vähe vildakas ja riigil tuleb 700 miljonit ära maksta.“ Siin on igati paslik koht kasutada ühe poliitiku kuulsaks saanud fraasi, et midagi nii rumalat on võimatu kommenteerida.
Samasse perioodi langeb üks väga oluline muutus VEB-fondi tegevuses. 3. jaanuaril 1997 alustas VEB-fondi uue tegevdirektorina ametis Vladimir Mihailov. On ülimalt tõenäoline, et vahetuse põhjuseks oli ka alanud kohtuasi. Võrreldes Vahur Krafti valitsemisajal ebasoosingusse langenud Enn Teimanniga oli Vladimir Mihailov hoopis teisest mastist mees. Kasvõi juba selle poolest, et erinevalt oma eelkäijast suutis ta kirjutada pikki ja väga segaseid ülevaateid VEB-fondi tegevusest ja perspektiividest. Nende kirjatükkide kompileerimise oskus ja näiline sügavus peitus selles, et pealtnäha targalt kirjutatult võtsid nad isu paljudelt infost eemale tõrjutud asjaosalistelt vastu vaielda. Valede ja pooltõdedega vürtsitatud faktid lõid näiliselt justkui loogilise käsitluse VEB-fondi loole. Kahjuks läksid selle õnge nii uurimisorganid ja kohtud kui ka poliitikud ja ajakirjanikud.
Vladimir Mihailov oli oma ülemusele Vahur Kraftile äärmiselt lojaalne ning alati valmis tõestama Eesti Panga mistahes rumalaid väljaütlemisi VEB-fondi kohta. Samuti oli Vladimir Mihailovil külma verd ja närvi kõik uudishimulikud VEB-fondi asjadest kaugele puu taha saata. Ta oskas suurepäraselt asju ajada nii, et mitte keegi VEB-fondi tegelikest asjadest mitte midagi teada ei saaks. Enne VEB-fondi direktori kohale määramist töötas Vladimir Mihailov Eesti Pangas arveldusvalitsuse juhatajana. Eesti Panka oli ta omal ajal üle tulnud Nõukogude Liidu Riigipanga Eesti osakonnast. Ei saa välistada, et sealt võttis ta kaasa ka VEB-fondis toimetamise jaoks vajalikuks osutunud sidemeid Venemaal. Vladimir Mihailov töötab panganduses tänase päevani. Pedantse ja väga kohusetundliku töötajana on täna Swedbankis töötav Vladimir Mihailov töökaaslaste ja sõprade seas tuntud ka hüüdnime Lenin kaudu.
/—/
Üldkoosoleku korraldas Üllar Talviste talle omase advokaadiosavusega, see toimus Saaremaal Kuressaares Eesti Panga puhkemajas, reede õhtul vahetult enna jaanipäeva, 16. juunil 2000. aastal. Selle taustal pole põhjust imestada, et 136-st SA VEB soodustatud isikust olid kohal vaid 6. Päevakorras oli vaid üks küsimus, juhataja valimine. Toimunud üldkoosoleku protokolli on huvitav lugeda ainult selle nurga alt, kui elegantselt Üllar Talviste ürituse juhtimisel fondi kreeditoridele mütsi pähe tõmbas. (EP dok nr 141)
Esimesena tekkis kreeditore esindanud juristidel (Andres Vutt Villu Kõve advokaadibüroost ja Priit Lätt advokaadibüroost Glikman & Glikman) küsimus, kas tegemist on riikliku VEB-fondi või ümberkujundatud sihtasutuse VEB üldkoosolekuga. Üllar Talviste selgitas, et SA VEB on riikliku VEB-fondi õigusjärglane ning tsiteeris ringkonnakohtu otsust, et see on täidetav ka SA VEB suhtes. Lõpuks pandi hääletusele ettepanek, et SA VEB juhatus oleks üheliikmeline. Tulemus näitas kätte selged jõujooned. Vastavalt VEB-fondis esindatud nõuete summa suurusele oli neil ka üldkoosolekul vastav arv hääli. Otsuse poolt olid RAS Kreenholmi Manufaktuur likvideerimiskomisjoni esindaja (55 miljonit häält), Läti ettevõtte SIA Grindeks esindaja (19 miljonit häält) ning AS Silmet Grupp esindaja (9,4 miljonit häält), vastu AS Saare Kalur (2,5 miljonit häält) ja AS Pärnu Kalur (680 000 häält) ning hääletamisel ei osalenud AS-i Tartu Lihakombinaat (pankrotis) esindaja (2,5 miljonit häält). Kogu „dresseeritud loomadega tsirkuse“ lõpetuseks valiti SA VEB üheliikmelisse juhatusse Vladimir Mihailov. Etendus oli lõppenud Üllar Talviste absoluutse seljavõiduga.
Saare Kaluri esindajana koosolekul viibinud Peeter Jalakasel jäi üle vaid kurvalt toimunut kokku võtta: „Meid esindas seal Glikmani advokaadibüroo jurist Priit Lätt. Mina olin ka kohal ja mäletan, et ta püüdis seal vaidlustada mitmeid, sh ka protseduurilisi asju, aga üldkoosoleku läbiviija advokaat Üllar Talviste HETA-st pareeris need kõik külmavereliselt ja kindla häälteenamusega tehti kõik neile vajalikud otsused ära. Kohal oli ka keegi lätlaste esindaja, keegi oli kellelegi volitusi andnud jne. Minule jäi küll kogu üritusest kindel mulje, et oli formaalne koosolek, millega oleks nagu täidetud kohtuotsust ja samas midagi ei muutunud. Kuidas HETA need hääled kätte sai, ei oska ma öelda. Me naiivselt lootsime, et kõigil kokkutulnud kreeditoridel peaks olema ühine huvi.“
Järgmine peatükk valitud katkenditega Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“ ilmub laupäeval 6. augustil.
Tunnusfoto: plakat Merivälja tee ääres märtsis 2018.
