Avaldame valitud osi uuriva ajakirjaniku Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“.
Katkendid on valitud põhimõttel, et neil oleks seos ka tänases Viimsi avalikus elus tegutsejatega.
Katkendid peatükist „EESTI ETTEVÕTETE VÕLAD JA ENDISE NÕUKOGUDE LIIDU SISEVALUUTAVÕLG“.
Koos Nõukogude Liidu Välismajanduspanga (VEB) Eesti osakonna ülevõtmisega ja selle reorganiseerimisega Eesti keskpanga poolt sõlmiti Eesti Panga ja VEB-i vahel ka 30.10.1990 kokkulepe „Nõukogude Liidu Vnešekonombanki (VEB) ja Eesti Panga vahel Nõukogude Liidu VEB-i Tallinna osakonna likvideerimisega seotud rea küsimuste lahendamise korra suhtes.“ Osapooled leppisid kokku, et VEB-i Tallinna osakonna operatsioonide teostamine lõpetati 01.12.1990, millele järgnes ühe kuu pikkune üleminekuperiood. Alates 1. jaanuarist 1991 jätkas Tallinnas Narva mnt 7 ruumides tegevust juba Eesti Panga juurde loodud Välisoperatsioonide Valitsus (EP VOV).
/—/
VEB-i Tallinna osakond teavitas oma kliente likvideerimisest ning andis neile võimaluse oma kontod sulgeda või kanda valuutavahendid teistes pankades avatud kontodele, muu hulgas ka Eesti Panka, millel oli selleks ajaks juba õigus sooritada operatsioone välisvaluutas.
Eesti Pank kohustus VOV-i tööle võtma kõik VEB-i Tallinna osakonna töötajad, kes selleks soovi avaldasid. Eesti Pank sõlmis VEB-iga ka kokkuleppe, kuidas ta hakkab kaasa aitama nende valuutalaenude õigeaegsele tagastamisele, mida VEB oli väljastanud Eesti territooriumil tegutsenud ettevõtetele ja organisatsioonidele. Aastal 1988 oli Nõukogude Liidus perestroika majandusreformide käigus lubatud valuutat teeninud ettevõtetel seda teatud osas juba iseseisvalt kasutada, samuti oli VEB saanud loa anda hakata väljastama valuutat teeninud ettevõtetele ka valuutakrediite eelkõige ühisettevõtete loomiseks. Ka Eestis oli tollal selliseid ettevõtteid, mis kasutasid uut olukorda ja said VEB-ist valuutalaene. Seetõttu on mõistetav, et VEB ja Eesti Pank sõlmisid selles olukorras 23. jaanuaril 1991 kokkuleppe „Nõukogude Liidu VEB-i ja Eesti Panga vahel välisvaluutas võetud laenude kustutamise korra kohta“. Kokkuleppele kirjutasid alla tollane Eesti Panga president Rein Otsason ja VEB-i poolt Sergei Popov. (EP dok nr 2)
/—/
Probleemid valuutalaenude tagasimaksmisega VEB-i algasid pärast Siim Kallase saamist Eesti Panga presidendiks. Samas ei teinud Siim Kallase juhitud Eesti Pank mitte midagi VEB-iga sõlmitud lepingu täitmiseks, seda kindlasti alates 1991. aasta suvest. VEB-ile valuutavõlgade tagasi maksmata jätmises olid ettevõtetel erinevad põhjused. Osa sovetiajastu ettevõtteid ei suutnud turumajanduses kohaneda ja läksid pankrotti. Tõepoolest oli ka selliseid ettevõtteid. Teiste puhul aga mängis näiteks rolli ettevõtete juhtide soov turumajanduses tõelisteks kapitalistideks saada. Seal kasutati valuutalaene uute ühisettevõtete loomiseks, kus esimest viiulit mängisidki needsamad emaettevõtte juhtkonna inimesed. Nii sai VEB-ist saadud laenurahaga tõepoolest kapitalistilikuks omanikuks. Kolmandad arvasid, et segases olukorras, kus Nõukogude Liit oli lagunenud ja Eesti taastanud oma iseseisvuse, saab võla tagasimaksmise lihtsalt unustada. Ühe ettevõtte raamatupidaja kirjutaski aruandesse otsesõnu, et võlgade tagasimaksmine VEB-ile lõpetati seoses Eesti taasiseseisvumisega.
/—/
1992. aastal veel oli ettevõtteid, mis oma valuutalaene VEB-ile kohusetundlikult tagasi maksid. Ning mida tegid Eesti Pank ja PEP? Panid VEB-ile kuuluva raha rahulikult oma tasku, rikkudes sellega jämedalt VEB-iga sõlmitud ülalnimetatud kokkulepet. Seetõttu ei ole imestada, et Eesti Pank püüdis pikki aastaid 23.01.1991 VEB-iga sõlmitud kokkulepet olematuks sõnada.
/—/
Esimest korda mainiti seda lepingut avalikult alles 2001. aastal, kui Äripäeva kirjutises viitas kokkuleppele VEB-i nõudeid Eesti ettevõtete vastu esindanud firma juht Dmitri Nikolajev. (Äripäev, 07.03.2001) Sellele järgnes väga äge Eesti Panga vastureaktsioon. (Äripäev, 13.03.2001) Eesti Panga tollane avalike suhete osakonna juhataja Kaja Kell kirjutas vastuseks: „Tõsiasi on, et mingeid kohustusi automaatselt võõrriigi panga huve kaitsta ja tema nimel firmade pankrotiprotsesse jälgida pole Eesti Pank kunagi võtnud. Eesti ettevõtetega sõlmitud lepingu kohaselt kohustus Eesti Pank juhul, kui laenuvõtjate ja/või garanteerijate valuutakontodel puuduvad täielikult või osaliselt vajalikud vahendid, automaatselt blokeerima need kontod ja saatma nendele laekuvad summad VEB-i laenuvõlgnevuse koheseks kustutamiseks, väidab Dmitri Nikolajev. See ei pea paika.“
Raske on uskuda, et Eesti Panga avalike suhete osakonna juhataja valetas nii häbematult omal riisikol, ilma juhtkonnata seda läbi arutamata. Ta tsiteeris 23.01.1991 sõlmitud Eesti Panga ja VEB-i vahelise kokkuleppe artikli 2 punkti 2.1.2 mõtet peaaegu sõna-sõnalt ning eitas seda!
Kuid meeltesegadus või hetkeline täielik mälukaotus ei tabanud ainult Eesti Panga avalike suhete osakonna juhatajat, see tabas ka keskpanga endisi juhte Siim Kallast ja Vahur Krafti.
20. septembril 2004 vastas Riigikogus arupärimisele tollane Eesti Panga president Vahur Kraft. Muu hulgas taheti temalt teada, miks Eesti Pank ei täitnud endise Nõukogude Liidu VEB-iga sõlmitud kokkulepet tagada sealt 1989.–1991. aastal valuutalaene saanud Eesti ettevõtete laenude tagasimaksmine. Kraftilt küsiti: „Kuna Eesti Pank ei teinud absoluutselt mitte midagi lepingus võetud kohustuste täitmiseks, tekib küsimus, kas VEB-i otsus külmutada kuni 31. detsembrini 1991 kahe Eesti panga korrespondentkontodele laekunud valuuta oli ikka ühepoolne akt või selles on osa ka Eesti Panga tegemata jätmistel.“
Keskpanga president vastas: „Eesti Pank ei ole kunagi olnud seoses Nõukogude Liidu Välismajanduspanga väljastatud laenudega ei laenuandja rollis ega ole andnud ka Nõukogude Liidu Välismajanduspangale mingit garantiid või käenduskohustusi Eesti ettevõtete saadud laenude tagastamiseks.“ Koomiliseks tegi asja aga see, et ühel küsijatest, Helir-Valdor Seederil, oli selle kokkuleppe tekst ja ta küsis täpsustuseks: „Kas ma sain teie vastustest õigesti aru, et Nõukogude Liidu Välismajanduspanga ja Eesti Panga vahel välisvaluutas laenude kustutamise korra kohta mingisugust kokkulepet sõlmitud ei ole?“
Nagu valetamisega vahele jäänud koolipoiss, suutis Vahur Kraft pomiseda mingi segase seosetu vastuse: „See, mida te tsiteerisite, säärasel kujul, nii nagu juristid on asunud seisukohale, Eesti Pangal mingisugust kohustust ei ole.“
Siim Kallas nagu tavaliselt, kui jutuks tuleb VEB-fondiga seonduv, mäletab asju valikuliselt.
Oma pikas ja emotsionaalses intervjuus Eesti Päevalehele vastas Kallas ka küsimusele, miks Eesti Pank ei täitnud VEB-iga sõlmitud kokkulepet „Nõukogude Liidu Välismajanduspanga ja Eesti Panga vahel välisvaluutas laenude kustutamise korra kohta“, millega Eesti Pank võttis kohustuse garanteerida VEB-ist laenu võtnud Eesti ettevõtete võlgade tagasimaksed.
Siim Kallas vastas: „Mina sellist lepingut sõlminud pole ja ei tea ka selle olemasolust.“ (Kärt Anvelt. Siim Kallas: ma pole midagi valetanud, kuid pole ühtegi kohta, kus saaksin end kaitsta. – Eesti Päevaleht, 01.02.2013. Täispikk versioon intervjuust http://epl.delfi.ee/news/eesti/siim-kallas-ma-pole-midagi-valetanud-kuid-pole-uhtegi-kohta-kus-saaksin-end-kaitsta?id=65612672)
Tõesti ei sõlminud seda lepingut Siim Kallas, vaid enne teda Eesti Panga presidendi ametis olnud Rein Otsason. Kuid kuidas see võiks mõjutada seda, et kokkulepet ei peaks täitma või seda tuleks eirata? Siim Kallase väide, et ta selle kokkuleppe olemasolust ei tea, on lihtsalt valetamine, sealjuures väga rumal valetamine. Lugeja võib selles peatükis ise veenduda võimatuses, et Siim Kallas sellest kokkuleppest ei teadnud. Siim Kallasel tuli nii Eesti Panga presidendina kui ka hiljem rahandusministrina korduvalt kokku puutuda nende ettevõtete probleemiga, mis jätsid VEB-ist saadud valuutalaenud tagasi maksmata. Aga samas intervjuus väidab Siim Kallas VEB-fondi kohta: „Mitte midagi ei ole ma valetanud! Mitte kõige vähemalgi määral!“
Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile aru andes oli ta ette valmistanud kirjaliku avalduse, mis avaldati ka ajakirjanduses. See oli väga ründavas stiilis kirjutis kõigi nende suhtes, kes on julenud kahelda VEB-fondi lahenduses ja selle ümber toimunu korrektsuses ja seaduslikkuses. Siim Kallas teatas: „Eesti Pank pole ei minu ega minu eelkäija Rein Otsasoni isikus kunagi sõlminud VEB-iga ühtegi lepingut, millega ta oleks taganud sellest pangast võetud laenude tagasimaksmise.“ Igasugused kommentaarid on siinkohal täiesti liigsed. (Postimees, 08.11.2013, http://arvamus.postimees.ee/2590672/kallas-kutsub-lopetama-valesuudistuste-keerist-vebi-umber) Seekord Siim Kallas lihtsalt valetas.
Ja pisut hiljem rääkis suur jutuvestja Siim Kallas: „Mind hämmastab, et paljude inimeste jaoks tuli üllatusena VEB-fondi teema seotus endise Nõukogude Liidu välisvõla tagasimaksmisega Eesti Vabariigi poolt. Ometi on Nõukogude Liidu välisvõla ja Eesti Vabariigi majandusega otseselt seonduv just see peamine põhjus, miks loodi selline vahend ja finantsinstrument nagu VEB-fond.“ (Postimees, 25.01.2013 http://arvamus.postimees.ee/1115594/siim-kallas-malust-usaldusest-ja-panganduse-ajaloost) Paljusid inimesi hämmastab aga hoopis see, et ka nüüd, kui on avalikuks saanud kuhi dokumente, mis avavad üsna hästi kogu VEB-fondi saagas toimunu, üritab Siim Kallas ikka veel hämada ja nende sündmuste kohta väga erinevaid versioone tuua.
/—/
Pikki aastaid rääkisid meile Eesti Panga juhid ja VEB-fondi ümber tiheda ringkaitse loonud poliitikud, et Venemaa nõuab meie pankade VEB-is külmutatud korrespondentkontode lahti sulatamiseks osalemist endise Nõukogude Liidu välisvõla tagasimaksmises. See on täielik vale, mida aina korrutati ja korrutati. Ei saa öelda, et sellel permanentsel valetamisel ei oleks olnud tulemust. Isegi kohtute VEB-fondi puudutavates otsustes võib näha selle tulemusi.
/—/
Tahaks siiski ka midagi positiivset nende tegelaste kohta öelda. Võib-olla siis seda, et aastaid hiljem on vähemalt Enn Teimannil pisike mälutaastumise protsess toimunud. Delfi ajakirjanikule Vahur Kooritsale antud intervjuus suutis kunagine VEB-fondi juht 2013. aasta alul siiski meenutada:
Küsimus: „Kas vastab siis tõele seisukoht, et niipea, kui Eesti iseseisvus, siis mingid firmad loobusid tagasimaksetest Vnešekonombankile?“
Enn Teimann: „Arvata võib jah. Vist oli jah nii. Mismoodi see täpselt oli, ma ei mäleta. Aga tõenäoliselt ei soovinud keegi tagasi maksta, sest siis, kui Eesti iseseisvus ja teistel firmadel oli neid külmutatud asju, siis mis mõte oli tagasi maksta?“
Küsimus: „Kas Eesti riik või Eesti Pank mingilgi kujul garanteeris Vnešekonombankile, et need firmad maksavad oma võla tagasi?“
Enn Teimann: „Ei tea. Ei mäleta.“ (Delfi, 29.01.2013 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/veb-fondi-endine-juht-mina-ei-uskunud-et-venemaalt-midagi-saab?id=65595624)
Muidugi, 9 aastat tagasi oli Enn Teimanni mälu võrratult värskem, kui ta Eesti Ekspressi ajakirjanikule Marica Lillemetsale sellest probleemist rääkis. (Eesti Ekspress, 14.05.1994) Enn Teimanni sõnul olid kõik laenulepingud sõlmitud 1989. aastal peamiselt ühisettevõtete loomiseks ja tootmise arendamiseks. Ta tõdes, et enamik firmasid polnud selleks ajaks sentigi oma laenust tagastanud, põhjuseks ebaõnnestunud äri. Samas arvas Enn Teimann, et ei saanud ka välistada nende ettevõtete lootust Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud olukorda oma kasuks pöörata. Vaatamata üldisele korralagedusele oli aga VEB-i arvepidamine suhteliselt korras. „Paljud toonased laenajad on tänaseks oma nime ja nägu muutnud, kuid kõigil on pädevad õigusjärglased. See omakorda tähendab kohustust võlg ära maksta, enne kui trahvid ja viivised selle veel suuremaks kasvatavad,“ oli Enn Teimann tollal küllaltki kindlameelne. Ainult et tegudeni see näiline kindlameelsus ei jõudnudki.
/—/
Ei saa olla juhuslik, et kohe pärast VEB-i vastuskirja Vahur Krafti „memorandumile“ 12.07.1993 hakkas VEB-ilt valuutakrediite saanud ja nende tagasimaksmise lõpetanud Eesti ettevõtetega tegelema Rahandusministeerium, mida rahandusministrina juhtis tollal Madis Üürike. Juba septembri lõpul 1993 saatis Rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant VEB-fondi kooskõlastamiseks Riigikogu otsuse „Endise NLiidu Välismajanduspanga poolt Eesti Vabariigi ettevõtetele antud krediitidest“ projekti. (EP dok nr 48) See nägi ette, et VEB-i poolt Eesti ettevõtetele antud valuutakrediitide nõudeõigus oleks üle läinud Eesti Vabariigile, mida oleks esindanud VEB-fond.
/—/
Ilmselt ootamatu ja halva üllatusena Eesti Pangale ja Rahandusministeeriumile oli Justiitsministeeriumi kiri 06.12.1993, mis teatas, et ei kooskõlasta Riigikogu otsuseprojekti „Endise Nõukogude Liidu Välismajanduspanga poolt Eesti Vabariigi ettevõtetele antud krediitidest.“ (EP dok nr 51) Justiitsministeeriumi põhjendustele eelnõu kooskõlastamata jätmise kohta kirjutasid alla tollane justiitsminister Kaido Kama ja asekantsler Juhan Parts.
/—/
Justiitsministeeriumi vastuseis tõmbas Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi plaanile tegelikult igaveseks kriipsu peale. Ilmselt oligi hea, sest mine tea, milliseid musti tehinguid ja kellega ning milliseid petukirju ja saladusi see kõik veel oleks võinud kaasa tuua.
Kuid enne Justiitsministeeriumi sellele plaanile käe ette panekut oli Eesti Pangast juba jõudnud 2. detsembril 1993 teele minna kiri Moskvasse VEB-ile, milles sisuliselt korrati Rahandusministeeriumis sünnitatud Riigikogu otsuse projekti sisu. (EP dok nr 50) Täiesti ilmselgelt tegutsesid Rahandusministeerium ja Eesti Pank selles küsimuses kooskõlastatult. Enn Teimanni allkirjastatud kirjas VEB-i teatati, et Eesti ettevõtete ja organisatsioonide arvetele VEB-is enne 1. jaanuari 1993 laekunud külmutatud vahendid kompenseeritakse Eesti poolt VEB-ist Eesti ettevõtetele ja organisatsioonidele väljaantud krediitide arvelt. Eesti Panga kirjas märgiti, et VEB-i andmeil oli seisuga 01.05.1993 selliseid tagasimaksmata krediite 29 miljonit dollarit.
/—/
Sellega oleks justkui võinud Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi plaani edasise arutelu lõppenuks lugeda, kuid ei. Pärast Justiitsministeeriumi sisulist vetot Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi plaanile tekitada VEB-fondi sertifikaatidele kattevara sellega, et anda ühepoolse otsusega nõudeõigus VEB-ilt valuutalaene saanud Eesti ettevõtete suhtes VEB-fondile ja saanud plaanile ka VEB-ist eitava vastuse, viis Eesti Panga president Siim Kallas selle plaani pisut enam kui kahe kuu pärast (08.02.1994) ikkagi arutamiseks Eesti Panga nõukogule! (EP dok nr 53)
Arutelu sisse juhatades teatas Siim Kallas, et otsus on vajalik Eesti Panga bilansi korrigeerimise seisukohalt. Kahjuks ei luba arutelust tehtud napp protokoll meil aru saada, mida Siim Kallas täpselt silmas pidas. Ilmselt seda, et 1994. aastal kandis Eesti Pank pankade päästeoperatsiooni käigus 103 miljoni krooni eest ostetud VEB-fondi sertifikaate kahjumisse.
Enn Teimann pidi kurvalt tõdema, et ehkki küsimusega on pidevalt tegeletud, tulemusi ei ole. Heiki Kranich küsis, kas on kaalutud VEB-fondi sertifikaatide ringlusse laskmist Eesti turul ja kas ka teistel pankadel on nendega probleeme. Kokkuvõtteks ütles Heiki Kranich: „Tänane otsus võiks kaasa tuua halbu tendentse. Ettepanek otsust mitte vastu võtta.“ Missugustest halbadest tendentsidest räägib Heiki Kranich või targutas niisama, jääb arusaamatuks. Eraldi väärib esiletoomist Ardo Hanssoni kirjalik seisukoht, kes ei saanud tervislikel põhjustel osaleda: „Seda ettepanekut ma ei toeta. Oleks loomulikult hea anda neile mingi õigema hinnangu, aga pakutud lahendus ei tundu ei metodoloogiliselt ega põhimõtteliselt kõige õigem. Esiteks ei tohiks mängu tuua asju, mis seisavad väljaspool VEB-fondi bilanssi. Eesti firmade võlad VEB-ile on nende enda ja VEB-i asi, mille eest VEB-fond ei vastuta. VEB peab oma rahad ise kätte saama, nagu meie peame oma aktivad sealt kätte saama.“
/—/
Uuesti tõusis Eesti ettevõtete VEB-ilt saadud valuutalaenude teema päevakorda 1997. aasta suvel. 8. juulil 1997 arutas küsimust Eesti Panga nõukogu. Päevakorrapunkti „Riikliku VEB-fondi tegevuse edasised perspektiivid“ arutelu käigus selgus, et ette oli valmistatud kolm otsuseprojekti, mille seast valiti aluseks Raimund Hagelbergi koostatu. (EP dok nr 101) Lõpuks võeti see ka ühehäälselt 7 poolthäälega otsusena vastu.
Eesti Panga nõukogu koosolekuks oli VEB-fondi direktori Vladimir Mihailov koostanud fondi probleemidest ja perspektiividest seletuskirja. (EP dok nr 102) Seletuskiri iseenesest on VEB-fondi loo juures üks oluline dokument, millest tuleb veel põhjalikumalt juttu. Siinkohal piirdume selle osaga, mis käsitles VEB-ist valuutalaene saanud ettevõtete probleemi. VEB-fondi direktor pakkus seletuskirjas: „VEB-fondi sees teostada ettevõtete osas, kus riigil on osalus ja vastav otsustusõigus, kohustuste ja nõuete kokkuleppeline tasaarvestus. Näiteks RAS Kunda Tehase krediidi summa on võrdne tema nõudega VEB-fondi vastu, Eesti Merelaevanduse nõudega katta mõne teise riigiettevõtte kohustus jne. Ühispangaga kohut käinud AS IMBI on nõus oma nõudega 3 miljonit dollarit teostama tasaarveldust Painküla Tärklisetehase kohustusega. See vähendaks tunduvalt VEB-fondi mahtu ja suurte kreeditoride ringi. Konkreetsete tehingute läbiviimine tuleb teostada lähtudes tehioludest ja vastaval õiguslikul alusel, milleks on vajalik koostöö Vabariigi Valitsuse ja vastavate valitsusasutuste ja ettevõtetega.“
/—/
Eesti Panga nõukogu Raimund Hagelbergi projekti järgi tehtud otsus (EP dok nr 103) nägi muu hulgas ette ka koostöös Vabariigi Valitsuse, valitsusasutuste, Erastamisagentuuri ja ettevõtjatega selgitada õiguslikest alustest lähtuvalt võimalused vastavate nõuete ja kohustuste vastastikuseks katmiseks. Samuti tehti otsuses ettepanek Vabariigi Valitsusele korraldada läbirääkimised Venemaa Valitsusega Eesti juriidiliste nõuete ja kohustuste vastastikuseks katmiseks endises Nõukogude Liidu VEB-is. Viimane oli küll ilmselt rohkem suusoojaks otsusesse lisatud, sest oli hästi teada VEB-i vastuseis sellisele tasaarveldusele. Korra oli Eesti Panga nõukogu seda juba arutanud 1994. aastal ja see ei viinud kuhugi.
2. septembril 1997 saatis Eesti Panga president Vahur Kraft kaks ühesuguse sisuga kirja majandusminister Jaak Leimannile ja Eesti Erastamisagentuuri peadirektorile Väino Sarnetile. (http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/1199/language/et-EE/Default.aspx Nimekirjas – Taustadokument: Eesti Panga kirjavahetus Majandusministeeriumi ja Erastamisagentuuriga VEB-fondis külmutatud rahade kasutamisest) Kirjas on lõik, kus ühel vähestest kordadest Vahur Kraft sel teemal ei valeta: „Külmutatud kontodega seonduvate ja mistahes edaspidiste lahendusvariantide puhul tuleb arvestada ka seda, et nõuete kõrval lasub Eesti ettevõtetel ka kohustusi endise Nõukogude Liidu VEB-i ees tasumata laenude näol ja seda on Vene pool korduvalt rõhutanud.“
/—/
Majandusminister Jaak Leimann oma vastuses 02.10.1997 suhtus üldiselt positiivselt Eesti Panga ideesse: „Toetan esitatud lahendusvariandi kasutamist kooskõlas Eestis kehtiva seadusandlusega.“ Kuid konks selles oligi, et kuidas sai see skeem olla 23.01.1991 kokkuleppe valgusel kooskõlas Eesti seadusandlusega. Samuti ei jätnud majandusminister Jaak Leimann torkamata: „…Nõukogude Liidu VEB-is alates 01.01.1992. aastast Venemaa ühepoolse otsusega külmutatud Eesti pankade kontodel olevad rahalised vahendid on tekitanud raskusi ettevõtetel ning seda mitte üksnes erastamisprotsessil osalenutel. Lahendust pole senini kahjuks toonud probleemi lahendamiseks loodud riikliku VEB-fondi tegevus.“ Ei eksinud ka Jaak Leimann selles, et VEB-is olid külmutatud just Eesti pankade ja mitte nende pankade klientideks olnud ettevõtete kontod.
Erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet oma vastuses 02.10.1997 avaldas samuti ideele toetust, kuid oli samas skeptiline. Ta teatas, et puudub informatsioon laenulepingutes sätestatud intressidest ja viivistest ning nende maksmise tähtaegadest, mis võivad muuta tehingute teostamise küsitavaks. Väino Sarnet märkis veel, et Eesti Panga nimekirjas esitatud laenajad ning nende õigusjärglased olid selleks ajaks enamuses erastatud või likvideeritud. Tema andmetel olid selleks ajaks erastamisnimekirja jäänud veel ainult Eesti Tsemendi baasil moodustatud RAS Kunda Tehased ning lahendamata oli likvideerimisel RAS Kreenholmi Manufaktuuri riigimaksevõlgade tasumine VEB-fondi nõuetega tasaarveldamisega.
/—/
Niipalju siiski veel, et tänu Merelaevanduselt läbi kahe offshore firma omandatud VEB-fondi nõudele VEB-is külmutatud vahenditele sai ettevõtte tollane peadirektor Ain Välba 1997. aasta sügisel Riigikontrollile võidukalt raporteerida, et ettevõttel on VEB-ilt saadud laenudele samas mahus VEB-fondi nõudeid. VEB-ilt saadud valuutalaenude tagasimaksmise kohta väitis aga Ain Välba: „1992. aastal maksti Moskva pangale (VEB-ile – T. K.) tagasi 1 278 000 Saksa marka (laenusummad kokku olid 4 417 216 Saksa marka – T. K.). Edaspidine võla tagasimaksmine katkestati seoses Moskva panga poolt valuutaarvete külmutamisega.“
See kõik oli vale, mis jõudis kahjuks ka Riigikontrollo VEB-fondi kontrolli aruandesse. Nüüd me teame, kuidas tegelikult Ain Välba juhitud RAS Kunda Tehased VEB-fondi nõuded omandas. VEB-is kahe Eesti panga korrespondentkontode külmutamise ajal 1991. aasta lõpus ei olnud RAS Kunda Tehased eelkäijal nendes pankades arvel mitte punast krossigi valuutat, mis oleks külmutatud. Me uurisime ka välja, kuidas oli tegelikult. Kunda Tehaste VEB-is koostatud võla ja tagasimaksete graafikul on must-valgel kirjas, et viimati maksis ettevõte oma laenujääki tagasi 5. juulil 1991. Tagastatud summaks oli 439 595,19 Saksa marka. VEB-is Eesti pankade korrespondentkontode külmutamiseni oli sellel hetkel peaegu 5 kuud, Eesti iseseisvuse taastamiseni 46 päeva. Ometi ei takistanud need faktilised tühiasjad ettevõtte raamatupidajal Krista Vulpil 21.11.1995 koostatud õiendis kirja panema: „RAS Kunda Tehased ei ole raha laenu lühendamiseks Moskvasse edasi kandnud, põhjuseks Eesti Vabariigi taasiseseisvumine.“
Ettevõte suudeti erastada, kuid Ain Välba käsi enam nii hästi ei käinud. Endise Eesti NSV Rakvere rajooni prokuröri, hilisema Vihula vallavolikogu esimehe suhtes algatati kriminaalasi võltsimises ning ta mõisteti 2009. aasta sügisel lõplikult süüdi, kui Riigikohus ei võtnud edasikaebust arutusele.
/—/
Kui Eesti Panga ja VEB-fondi lootus teha VEB-ist Eesti ettevõtetele antud laenudega ja VEB-is külmutatud summadega mingeid tasaarveldusi oli lõplikult kustunud, saatis keskpanga president Vahur Kraft veel sellest probleemist lähtuva kirja (27.11.2000) tollasele peaministrile Mart Laarile, rahandusminister Siim Kallasele ja majandusminister Mihkel Pärnojale. (EP dok nr 144)
Vahur Kraft kurdab kirjas, et VEB-fondi problemaatika vajab tervikkäsitlust, mida tema arvates ei ole küllalt piisavalt toetatud täitevvõimu tasandilt ja see on tekitanud olukorra, kus Eesti riik ja ettevõtjad ei ole kaitstud ebavõrdsel rahvusvahelisel alusel tekkida võivate oluliste varaliste kohustuste kandmise eest. Millest jutt? Kas Vahur Kraftil hakkas tõesti südametunnistus piinama, et VEB-fondi loomisel ei käsitletud kõiki võrdselt, Eesti Pank päästis vaid oma alluvuses olnud panga, selle panga hoiustajate arvetel olnud raha aga riik sundvõõrandas? Loomulikult ei ole Vahur Krafti nutt ja hala nende raha kaotanud hoiustajate pärast. Tema muretses nende ettevõtete ja nende õigusjärglaste pärast, kes laenasid omal ajal VEB-ist ega maksnud oma laene tagasi.
1999. aastal jõudsid Eestisse VEB-i agendid, kes hakkasid siin kohtulikult VEB-ile võlgu jäänud ettevõtetelt neid summasid sisse nõudma. Cleyder Projects ja selle esindaja Dmitri Nikolajev oli VEB-ilt saanud dokumendid pangale võlgu jäänud 16 Eesti ettevõtte kohta, kelle võlasumma ulatus 1999. aasta lõpul 740 miljoni kroonini. VEB-ilt Eesti ettevõtetele laenatud summad kajastusid Venemaa riigieelarve bilansis, sest riigile kuuluva panga üks põhiülesandeid oli Venemaa välisvõla restruktureerimine koostöös rahandusministeeriumiga. (Äripäev, 24.05.2000 http://www.aripaev.ee/uudised/2000/05/23/vebi-agendid-tulid-eestisse-raha-jarele) Just see asjaolu võttis ilmselt Vahur Karaftil põlved värisema ja ta pöördus valitsuse ministrite poole abipalvega.
Kirjale lisatud kuueleheküljelises ülevaates esitas Vahur Krafti juhitud Eesti Pank oma mure detailsemalt Mart Laarile, Siim Kallasele ja Mihkel Pärnojale. Ülevaates märgiti, et VEB-fondi probleemil oli kaks poolt – Moskvas külmutatud vahendid ehk nõuded VEB-i vastu ja VEB-i poolt Eesti ettevõtetele antud laenud. Ja just selle probleemi teise poole suhtes paluski Vahur Kraft abi. Ülevaates öeldi Nõukogude Liidu VEB-ist saadud laenude ja nendest tulenevate võimalike probleemide kohta: „Selles osas ei pruugi Eesti Panga informatsioon päris ammendav olla, ent ka teadaolevate faktide põhjal on selge, et mõnel pool välja pakutud 770 miljonit krooni on Eesti riigi potentsiaalse kohustusena tugevasti liialdatud. Eesti kohtutes käimas olevate kohtuprotsesside kaotamise korral tuleb riigil tõenäoliselt osaleda ainult kahe laenu (Kunda Tehased ja Tartu Ülikool) tasumisel, mis on kokku 6,3 miljonit dollarit ehk 115 miljonit krooni.“
Teisalt räägitakse ülevaates ka kohtuprotsesside võimalikkusest, mis on suunatud Eesti riigi vastu seoses VEB-fondi loomisega raha kaotanud hoiustajate poolt. Nende suuruseks hinnati 60 miljonit krooni. Küll Vahur Kraft juba teadis, mille üle hirmu tunda!
Kõige huvitavam osa ülevaatest puudutab muidugi Eesti Panga ja Vahur Krafti pakutud võimalusi, mida tollases situatsioonis teha. Esiteks pakuti välja VEB-fondi tegevuse lõpetamine likvideerimise teel.
Teiseks, kaitsta Eesti riigi nõudeõigust VEB-i vastu kohtu teel. Selle miinuseks peeti seda, et koht (kohus või vahekohus), kus Nõukogude Liidu VEB-is kontode külmutamisest tulenevaid tsiviilõigusi kaitsta, oli kokku leppimata. Seetõttu kardeti, et kui oleks tahetud VEB-i kontode külmutamise pärast kohtulikult hageda, oleks nõue tulnud esitada kostja asukoha järgsele Vene Föderatsiooni kohtule. „Tõenäosus Moskvas võita on ilmselt väga väike,“ nenditi ülevaates.
Kolmandaks, oodata ära Eestis pooleli olevate kohtuvaidluste tulemused. Sel hetkel oli käimas kaks kohtuprotsessi: AS IMBI nõue Ühispanga vastu ja VEB-i (esindas Cleyder Projects) võlanõue RAS Kunda Tehased vastu. Eespool kirjeldatud Vahur Krafti hirmud tulid välja järgmises tõdemuses: „Asjade senine kulg kohtutes näitab võimalust, et esimese kohtuasja puhul (AS IMBI vs. Eesti Ühispank) võib jääda esimese astme kohtu otsus jõusse ning teisel puhul võidakse hagi rahuldada.“ Otsesõnu süüdistatakse kostjaid selles, et nende huvi protsesside võitmise vastu paistab olevat nõrk! Samuti hoiatati, et ükskõikne suhtumine käimasolevatesse protsessidesse võib tuua riigile täiendavaid kulutusi. Kõlab lausa uskumatult, kuid tõepoolest hakati ülevaates lausa õpetama, kuidas oleks pidanud Kunda Tehased kohtus käituma ja missuguse kaitsetaktika valima! Eesti Pangale ei meeldinud see, et Kunda Tehased valis taktika, kus nõuti hagejalt tõestust, et Kunda Tehastele on laenuraha ikka üle antud. Muidugi saab siin Eesti Pangaga nõustuda, et see oli äärmiselt rumal kaitsetaktika, kuid kas Eesti Pank ikka on see institutsioon, kes ütleb kellelegi ette, kuidas ta peab kohtus käituma?
Neljandaks, püüda ära kasutada kõik käimasolevate kohtuprotsesside pakutavad riigi huvide kaitsmise võimalused. Ülevaates õpetatakse, et oleks oluline pretsedendi loomine vastastikuste kohustuste tasaarveldamiseks. „Seda käitumisjoont saaks järgida ka võimaliku nõude puhul Tartu Ülikooli vastu. Majandusministeeriumil on olemas võimalused (Nõukogude Liidu VEB-is külmutatud raha – 60 miljonit krooni), et kohtuasja algatamise korral anda võimalus vastuhagi korras sellega kustutada Tartu Ülikooli laen – ja jääb ülegi järgmiste samalaadsete juhtumite tarvis, kui neid tuleb,“ seletatakse ülevaates. See kõik on rohkem kui kummaline, Vahur Krafti lausa meeleheitlik püüe juhtida kohtuprotsesse. Ja eriti seda, mis puudutas Kunda Tehaseid. Täiesti arusaamatu, kuidas sai Vahur Kraft jagada suvaliselt laiali VEB-fondi nõudeid VEB-i vastu, mis kuulusid ju konkreetsetele ettevõtetele, mitte Eesti Pangale ega Majandusministeeriumile. Kirja lisas käskivas kõneviisis esitatud soovitus kõlas aga lausa sekkumisena kohtuprotsesside kulgu: „Kaitsevahendite rakendamine riigi huvides nõuab aga ilmselt valitsuse suunavat sekkumist ja kohtuasjaga seotud riigiasutuste esindajate omapoolset juhendamist.“
Millest selline meeleheide? Ühene seletus sellele puudub. Ainus, mida võib aimata, on Vahur Krafti hirm selle ees, et tema allkirjastatud petukiri ja sellel järgnenud petuskeemi realiseerimine, 32,3 miljoni dollari väärtuses nõuete kantimine Aleksander Matti firmale TSL International, oleks võinud läbi nende kohtuprotsesside avalikuks saada, oleks tekkinud reaalne kahju riigile Vahur Krafti tegevuse läbi.
Vahur Krafti hirmud olid siiski asjatud. Paar nädalat pärast Vahur Krafti kirja, 11.12.2000, tühistas Riigikohtu tsiviilkolleegium oma otsusega Viru ringkonnakohtu sama aasta märtsis tehtud otsuse, milles Kunda Tehastelt mõisteti Cleider Projecti kasuks välja 734 000 krooni. Riigikohus asus varasemast otsusest erinevalt seisukohale, et ringkonnakohtus tuleb lahendada küsimus, millise seadusandluse alusel tuleb asja lahendada ning kuidas käsitleda hagis aegumise teemat. Kõik lõppes Kunda Tehastele soodsalt, sest asi lahendati Nõukogude Liidu (!) seadusandluse alusel ning see loeti aegunuks. Eesti riik oli Vahur Krafti suureks rõõmuks saavutanud hiilgava kohtuvõidu!
Järgmine peatükk valitud katkenditega Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“ ilmub laupäeval 30. juunil.
Tunnusfoto: Eesti Panga presidendi kohalt lahkuv Siim Kallas nägi oma mantlipärijana Vahur Krafti (kuvatõmmis EPL 08.03.95).
