Avaldame valitud osi uuriva ajakirjaniku Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“.
Katkendid on valitud põhimõttel, et neil oleks seos ka tänases Viimsi avalikus elus tegutsejatega ning et tekst ei oleks veebis lugemiseks liiga pikk.
Katkendid peatükist „EESTI RAHA JÄÄTUB MOSKVAS“
Ilmselt on raske leida Eestist inimest, kes ei oleks kuulnud kolmest tähest koosnevat maagilist sõnaühendit VEB. See ei ole mitte midagi muud kui lühend endise Nõukogude Liidu Välismajanduspanga – Vnešekonombanki (Внешэкономбанк СССР) nimest. VEB-i tegevus ja endise Nõukogude Liidu välisvõla ja varade jaotamise probleemi on vaja käsitleda mõistmaks, miks tekkis Eestis 1990. aastate alguses panganduse kriis seoses valuutaarvete külmutamisega Moskvas VEB-is. Samuti aitab see mõista edaspidiseid sündmusi VEB-fondi ümber.
/—/
1991. aastaks oli NL jõudnud pankroti ääreni. Ühelt poolt läksid välisriikides saadud valuutalaenud NL-i aina enam paisunud välisvõla tagasimakseteks. Teisalt kasutasid Nõukogude Liidu võimud eluliselt vajalike esmatarbekaupade impordi finatseerimiseks VEB-i arvetele laekunud vahendeid. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise hetkeks oli VEB valuutavahenditest sisuliselt tühjaks tehtud. Nii nagu Nõukogude Liit, oli pankroti ääreni jõudnud ka selle riigi olulisim pank. 17. detsembril peatas VEB arveldused oma klientidega, teisiti öeldes külmutas oma kõikide klientide arved.
/—/
Eesti Pank taasasutati 1989. aasta detsembris vastu võetud Eesti NSV pangaseaduse alusel. Selle seaduse kohaselt määras panga presidendi ja nõukogu viieks aastaks ametisse riigi kõrgeim võimuorgan. Taasasutatud Eesti Panga esimene president Rein Otsason nimetati ametisse juba seaduse vastuvõtmise päeval. Esimese nõukogu kinnitas ülemnõukogu presiidium 22. jaanuaril 1990 viieliikmelisena. Nõukogusse kuulusid ametikoha järgi nii keskpanga president kui ka rahandusminister, kes tollal oli Endel Mändmaa. Eesti Panga president täitis ühtlasi ka nõukogu esimehe kohuseid. Kolm ülejäänud liiget olid ametiühingute nõukogu (AÜN) esimees Siim Kallas, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe nõunik Raimund Hagelberg ja Nõukogude Liidu Välismajanduspanga Eesti osakonna juhataja Valentin Porfirjev.
/—/
Detsembris 1990 valis Eesti Panga nõukogu uueks esimeheks Siim Kallase, kuid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ei kinnitanud teda ametisse. Raimund Hagelbergi mäletamist mööda tehti algul talle ettepanek asuda Eesti Panga nõukogu esimeheks, kuid ta oli vastu ja tegi ettepaneku valida hoopis Siim Kallas. Niisuguse soovitusega Eesti Panga nõukogu Kadriorgu läkski ja ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel selle ettepaneku ülemnõukogule ka esitas. Tema kandidatuur ei kogunud aga vajalikke hääli, kuna ülemnõukogu suurim fraktsioon Rahvarinne oli vastu. (Ester Šank. Peategelane, lk 83) Kuid nagu on Siim Kallase hilisem karjäär kujukalt tõestas, on ta visa kandideerija kõrgetesse ametitesse ja pärast mitmeid edutuid katseid oskab oma aja ära oodata.
/—/
17. septembril 1991 toimunud Eesti Panga nõukogu kogunes Rein Otsasoni personaalküsimuse arutamiseks kindla kavatsusega ta ametist tagandada. Teda umbusaldatigi, kuid Rein Otsason kirjutas ise lahjumisavalduse. Eesti Pank vajas uut juhti ning nüüd oli saabunud Siim Kallase tund.
/—/
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu arutas 23. septembril 1991 kiireloomulise küsimusena Eesti Panga presidendi ametisse nimetamist.
/—/
Salajasel hääletamisel oli Siim Kallase nimetamise poolt Eesti Panga presidendiks 63 rahvasaadikut, vastu 10 ja erapooletuid 6.
/—/
Eestis tegutsenud Nõukogude Liidu üleliiduliste pankade osakondi hakkasid valitsus, Eesti Pank ja erakapital üle võtma 1990. aasta märtsis. Tallinnas oli oma osakond ka VEB-il. 1990. aasta lõpul saavutati Moskvaga kokkulepe, et VEB-i Tallinna osakond likvideeritakse ning selle klientide teenindamise võtab alates 1. jaanuarist 1991 üle Eesti Pank. Selleks moodustati Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsus (EP VOV).
/—/
3. mail 1993 ehk üle aasta pärast kahe panga korrespondentkontode külmutamist VEB-is ilmus ajalehes „Rahva Hääl“ kellegi Ilmar Eskopi kirjutis „Nii külmutatigi Eesti valuuta.“ Ei enne ega pärast selle kirjutise ilmumist pole mitte keegi midagi sellenimelise ajakirjaniku üllitistest kuulnud. Me võime siinkohal ainult loogikat appi võttes arutleda, kuhu kabinetti tegelikult jäljekütid selle tundmatu autori otsinguil oleksid jõudnud. Meenutame, et tollane keskpanga president Siim Kallas töötas pärast segastel asjaoludel Hoiukassade Peavalitsuse juhi kohalt taandamist Eesti NSV kompartei ametliku häälekandja „Rahva Hääl“ peatoimetaja asetäitjana ja tollane keskpanga pressiesindaja Kaupo Pollisinski sama häälekandja majandustoimetuses.
/—/
Riigikontrollil on hea omadus, tavaliselt ta ei eksi, nii ka seekord. Kuidas arenesid sündmused tegelikult? Novembris 1992 UBB revisjonikomisjoni koostatud „Õiendis Aktsiakommertspanga „Balti Ühispank“ 1992. aasta 9 kuu finantsmajandusliku tegevuse kontrollimise kohta“ tõdeti, et ehkki ametlikult kontode külmutamise teade saabus panka alles 10. märtsil 1992, oli kaudselt ja mitteametlikult juba 1992. aasta alguses teada, et kontod võidakse blokeerida. (Riigikontrolli aruanne, lk 22)
Veebruari lõpus 1992 edastas uudisteagentuur BNS tähelepanuväärse teate: „Moskva keskpanga otsusega 13. jaanuarist on määramata ajaks külmutatud Vnešekonombankis asuv Eesti Panga valuutaarve. Nii on talitatud ka kõigi teiste endiste liiduvabariikide valuutaarvetega. Eesti Vabariigi saadik Venemaal Jüri Kahn ütles BNS-le, et juba sügisel tegi Venemaa ettepaneku kasutada Moskva pangas olevat Eesti raha Nõukogude Liidu välisvõla kustutamiseks. Eesti pool ei ole kunagi ametlikult eitanud, et ta keeldub tasumast teatavat osa impeeriumi välisvõlast. Samas peetakse vajalikuks määrata võla täpne suurus läbirääkimiste käigus. (Äripäev, 26.2.1992)
/—/
Nagu me eespool veenduda võisime, oli arveldamine valuutadega kahe Eesti panga (EP VOV ja UBB) korrespondentkontodel VEB-is tegelikult Eesti Panga juhtkonnale teada, aga Siim Kallas rääkis mingist „külmutamise ohust.“ See on märgilise tähtsusega fraas. Nagu edaspidi korduvalt võime tõdeda, avaldub selles Siim Kallase üks inimlikke nõrkusi, iga kord, kui tema juhitud organisatsioon või ta ise satuvad ebameeldivasse situatsiooni, hakkab ta tõe asemel tegelikke asjaolusid varjama ja luiskama. Kahjuks põhjustab selline luiskamine korduvalt raskeid tagajärgi paljudele teistele inimestele, ettevõtetele, organisatsioonidele ja Eesti arengule tervikuna.
/—/
Eesti Panga käskkirjaga nr 2 14. aprillist 1992 alustati Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsuse (EP VOV) ja väliskorrespondentpankade allosakonna baasil uue panga – Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) – loomist. Täielikult Eesti Panga omandisse kuulunud 30 miljoni rubla aktsiakapitaliga PEAP sai ametlikult tegevusloa 18. juunil.
Eesti Panga juhid jagasid samal ajal aga Moskvas külmutatud rahade kohta võltsilt positiivseid uudiseid. Venemaalt VEB-i juhtidega toimunud läbirääkimistelt naastes oli Siim Kallas ülimalt reibas: „VEB-is külmutatud Eesti raha kättesaamine on reaalne veel sel aastal. Kokkuleppe sõlmimiseks on vaja paari valitsuste tasandil tehtud poliitilist otsust.“ (BNS, 21.5.1992) Tema sõnul kavatses VEB tagastada kahe Eesti panga korrespondentkontodel külmutatud 14,5 miljonit USA dollarit. Lisaks esitas Siim Kallas häid uudiseid konkreetsetest läbirääkimistest Moskvas külmutatud rahade lahtisulatamiseks: „Vastav kokkulepe saavutati eilsel kohtumisel Venemaa keskpanga presidendi Georgi Matjuhhiniga. Venemaa pangajuht andis samas ka lubaduse, et edaspidi Eesti arveid ei blokeerita.“ (Äripäev, 14.5.1992)
Paar päeva hiljem oli Siim Kallas endiselt optimistlik, kuid versioon rahade võimalikust kättesaamisest oli muutunud: „Sain kinnituse, et juba lähikuudel hakatakse meie valuutaomanikele, kellel on arve Välismajanduspangas (VEB-is), välja andma obligatsioone. Maailmas peetakse riigiobligatsioone üldiselt 0-riskiga väärtpaberiteks.“ (Äripäev, 16.05.1992) Samas intervjuus küsis tollane Äripäeva ajakirjanik Peeter Raidla Siim Kallaselt: „Nii et dollareid ei anta?“ Vähemalt vastuses sellele küsimusele Siim Kallas ei luisanud: „Venemaal neid lihtsalt pole.“
Seega suutis Eesti Panga president Siim Kallas paari päeva jooksul esitada VEB-is külmutatud rahade olukorra ja lahtisulatamise võimalikkuse kohta vähemalt kolm täiesti erinevat versiooni, millest mitte ükski ei vastanud tõele.
/—/
Tunnuspilt: Eesti Panga pressiesindaja Kaupo Pollisinski (vasakult), ajakirjanik Toomas Leito, Tartu Kommertspanga president Rein Kaarepere ja Eesti Panga president Siim Kallas Saksamaa Liitvabariigi suursaadiku Eestis Henning von Wistinghauseni korraldatud vastuvõtul oktoobris 1991. Autor: Peeter Langovits. Allikas: Eesti Rahvusarhiiv.
