Pugemine on sama vana kui ühiskond. On poetud enne meid, poetakse meie ajal ja poetakse pärast meid. Pugemisel mõju nii pugejale kui üksikisikule kui ka suuremale sotsiaalsele kooslusele, kus pugejamentaliteet on tunnustatud norm, arutleb Tõnu Lehtsaar.
Mulle on alati meeldinud inimesed, kes on nõus seisma oma seisukohtade eest. Ka siis, kui need seisukohad teistele ei meeldi, ja ka siis kui näiteks mina nende seisukohtadega nõus ei ole. Kujundlikult võib oma veendumustele kindlaks jäämist ja nende eest seismist nimetada sirgeselgsuseks. Kui peame midagi väärtuslikuks, siis hakkame märkama seda, mis meie väärtusest erineb või sellele isegi vastandub. Sirgeselgsuse vastandiks on pugemine.
Mõistan pugemist kui mõtte- ja käitumisviisi, mille eesmärgiks on ennast salates ära teenida teise heakskiit. Minimaalne heakskiit on karistuse vältimine, maksimaalne aga miski, mis viib heaolu olulise kasvuni. Tavaliselt tähendab see mingi ressursi saamist, olgu selleks aeg, raha, territoorium, meediaruum või mõni muu mõõdetav hüve.
Kui elu näitemängu laval on tegemist pugemisega, siis on vähemalt kaks rolli esindatud. Need on pugeja ehk see kes poeb ja see, kellele poetakse. Nimetame viimast rolli tinglikult isandaks. Peale nende võivad pugemise näitemängus osaleda veel näiteks pealtvaatajad, kaasajooksikud, ükskõiksed, lihtsameelsed, parastajad, pealekaebajad ja/või kahjurõõmsad.
Pugemine võib olla nii isikutevaheline kui ka laiem sotsiaalne nähtus. See tähendab, et pugejaks võib olla nii üksikinimene, grupp, organisatsioon, riik või ka rahvas. Sama kehtib ka isandate kohta. Ka siis, kui on tegemist suurema sotsiaalse kooslusega, teostavad pugemist ikkagi konkreetsed inimesed.
Kõigil juhtudel on pugemise taga pugejamentaliteet ehk pugejalikkus. Pugejamentaliteeti iseloomustavad teatud tunnused. Need on ülitundlikkus isanda suhtumise suhtes, vastuvaidlematu ja püüdlik isanda korralduste täitmine, tungiv soov pälvida isanda heakskiit ja oma vajaduste maha salgamine isandale meeldimise nimel.
Mulle tundub, et pugejamentaliteet juurdub sügavalt selle kandjasse. Kes on pugeja, poeb ka olude muutudes. Oluline pole mitte see, kellele poetakse, vaid see, et saaks pugeda. Pugejalikkus on otsekui viirus, mis talub kliima kõikumisi ja kohaneb kiiresti uute oludega. Pole oluline, kas koogutada itta või läände, põhja või lõunasse, peaasi, et saaks pugeda.
Otsisin psühholoogia-alasest kirjandusest vastust küsimusele, et miks inimesed poevad. Ma selget seletust ei saanud, küll aga leidsin mõningaid vihjeid.
Pugejalikkuse põhjuseks võivad olla sõltuvuslikud iseloomujooned. Lihtsalt on inimesi, kelle jaoks teiste arvamus ja suhtumine on eluliselt olulised. Sõltuv isiksusetüüp määratleb ennast teiste arvamuse kaudu ja on seepärast igasuguse suhtumise suhtes ülitundlik. Püüd meeldida ja heakskiitu kogeda on vahend hingerahu leidmiseks. Kui teiste arvamust pole või kogetakse negatiivset suhtumist, võib järgneda lausa pugeja paanikahoog. Samal ajal rõõmustatakse ja vahel isegi uhkeldatakse isanda poolt märgatud olemisega.
Üheks pugejamentaliteedi taimelavaks on identiteedi nõrkus. See, kes ei tea, kes ta on, otsib alateadlikult kinnitust teistelt. Selle tungi retoorilisteks vormideks on näiteks väljendid: “me ise ei tea”, “meie ei suuda”, “meie ei jaksa”, “seda on meile liiga palju”. Vastuse leidmine oma nõrkustele pannakse isanda õlule. Tema oskab, tema teab, tema jaksab, tema teeb. Isandaga samastumine loob illusoorse tugevuse tunde.Pugemist võivad soosida ka alateadlikud hirmud. Sageli võivad nende hirmude põhjused peituda inimese jaoks lapsepõlves, suurema sotsiaalse koosluse jaoks aga ajaloolises kogemuses. Hirm olla mitte tõsiselt võetud, kartus olla suhtest eemale tõrjutud, ebakindel enesehinnang, pelglikkus haiget saamise ees – kõige selle üheks võimalikuks peegelduseks on isandale pugemine.
Pugejate esilekerkimist soodustavad autoritaarsed juhid ja režiimid. On võimalik, et juht ümbritseb ennast vaid pugejatega. Tavaliselt selline olukord kaua ei kesta, sest üldjuhul pole pugejad just mitte kõige teravamad pliiatsid. Seepärast jäädakse oma kuuleka ebapädevusega varem või hiljem lihtsalt ajale jalgu. Samal ajal olla pugejana juhi ja võimu lähedal võib antud hetkel olla palju mõnusam kui seista sirgeselgsena isanda põlu all.
Arvan, et pugemine on sama vana kui ühiskond. On poetud enne meid, poetakse meie ajal ja poetakse pärast meid. Pugemisel mõju nii pugejale kui üksikisikule kui ka suuremale sotsiaalsele kooslusele, kus pugejamentaliteet on tunnustatud norm.
Pugemine ähmastab piire. Tavatingimustel on sõnadel nagu näiteks lojaalsus, kuulekus ja kompromissivalmidus tasakaalukas positiivne sisu. Pugemismaailmas arenevad need kvaliteedid äärmusesse ja omandavad moondunud sisu. See on natukene psüühikahäirete moodi. Meil kõigil on tunde-, mälu-, või tahtprobleeme, millega tuleme toime. Kusagil on aga piir, millest alates muutuvad need probleemid patoloogiliseks. Pugejamentaliteedis muutub tavapärane ülemääraseks.
Pugejamentaliteet loob õilsa ja vohava retoorika. Arvan, et pugejad ise siiski südame põhjas teavad, kes nad on. Mina pole kohanud pugejat, kes ennast selle nimega nimetaks. Küll aga looritatakse pugemist õilsate progressi, arengu, heategevuse ja hoolimise valdkond kuuluvate mõistetega. Tulemuseks on õhustik, kus mitte pugemine on vaata et lausa kuritegu.
Pugemisõhustik soodustab karjääri tegemist. Halvemal juhul võib pugemise määr asendada professionaalsed oskused. See tähendab, et edutatakse seda, kes rohkem poeb, mitte seda, kes paremini oskab. Selles õhustikus on sagedased ka ära- ja ülesandmised, kus vähepugejaid ja sirgeselgseid mõistetakse hukka. Sageli pole pugejate eesmärgiks mitte niivõrd vastaliste survestamine, kuivõrd enda pühendumuse rõhutamine.
Pugejamentaliteet ei talu ei allumatust ega teistimõtlemist. Pugeja põhihirm on see, et sirgeselgsete väljaütlemised võivad esile kutsud isanda meelepaha, mis võib tabada ka pugejat ennast. Seepärast on pugejale väga tähtis öelda ennast lahti sirgeselgsetet. Tänapäeval võiks öelda, et pugejad püüavad sirgeselgseid tühistada.
Pugejalikkus põlistab võimusuhteid. Võimu psühholoogia üks põhiseisukohti on, et võimu mitte ei võeta, vaid võim antakse. See tähendab, et isandal on pugeja üle võimu vaid sedavõrd, kuivõrd pugeja isandale võimu annab. Ka välise surve tingimustes on võimalik jääda sisemiselt vabaks, mitte nõustuda ja mitte hakata pugema.
Pugejate jaoks asendab pugemispüüdlikkus sõpruse. Võib tekkida võidupugemine ja vastastikune üleskütmine. Samal ajal ei teki pugejate endi vahel ega ka väljaspoolsetega avatud ja toetavaid sõprussuhteid. Pahatihti suhtub ka isand pugejatesse vaid põlgusega. Tegelikuks tulemuseks on usaldamatus ja äratõugatus.
Mida siis pugemisega peale hakata? Üks ahvatlev võimalus on hakata isandaks. Äkki on see lausa heategu? Sest kui pugejad on olemas, siis on ju õilis pakkuda nende tungile rahuldust ja miks nad ei võiks minule pugeda. Teine variant on vaadata pealt, et las poevad kui tahavad. Kolmas võimalus on oma sirgeselgsusega olla (vaikiv) väljakutse kõigele pugejalikule.
Mulle tundub siiski, et ka pugemisajastul on siiski võimalik mitte ise pugejaks saada, mis ongi üks sirgeselgsuse vorme.
Allikas:
https://www.err.ee/1608946958/tonu-lehtsaar-pugemise-anatoomia
