Fedpoli juhi Eva Wildi-Cortési hiljutised avaldused on avanud uue peatüki õigusriigi ja kodanikuõiguste üle peetavas debatis. Intervjuus tegi ta ettepaneku kehtestada rahapesujuhtumites tõendamiskohustuse ümberpööramine. See, mis esmapilgul tundub organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse pragmaatilise lähenemisviisina, võib – koos kõigi kodanike jaoks kavandatud digitaalse identiteediga – saada autoritaarse kontrollriigi alustalaks.
Tõendamiskohustuse ümberpööramine: süüdi kuni süütuse tõendamiseni
Süütuse presumptsioon on iga põhiseadusliku riigi üks alustalasid. Kuid Fedpol soovib seda põhimõtet ilmselt nõrgestada: tulevikus ei pea riik enam tõestama raha päritolu ebaseaduslikest allikatest – kodanikud peavad ise tõestama, et nende raha on puhas. Selle tegemata jätmine toob kaasa konfiskeerimise.
Mudel, mis juba eksisteerib sellistes riikides nagu Itaalia, võiks seega saada reaalsuseks ka Šveitsis. Kuid oht on selge: igaüks, kes ei suuda esitada oma sissetuleku kohta täielikke dokumente – olgu see siis sularaha, kingitus või pärand –, saab automaatselt sihtmärgiks.
Digitaalne ID kui jälgimisvahend
Olukord muutub veelgi plahvatusohtlikumaks, kui kavandatud digitaalne identiteet sellesse süsteemi sisse põimitakse. Tõhususe ja kaasajastamise varjus saab iga kodanik “vabatahtlikult” digitaalse ID, mis seob kõik eluvaldkonnad: pangakontod, terviseandmed, kindlustuse, reisimise ja kontaktid ametivõimudega.
Tõendamiskohustuse ümberpööramisega finantssektoris võib digitaalsest isikutunnistusest saada universaalne uurimisvahend:
- Iga tehing on seotud ID-ga ja ametivõimud saavad seda jälgida.
- Algoritmid märgistavad automaatselt „kahtlased mustrid” – näiteks sagedased sularaha väljavõtmised, ülekanded välismaale või annetused „soovimatutele” organisatsioonidele.
- Kahtluse korral võidakse kontod viivitamatult sulgeda või teenused blokeerida, kuni kodanik tõestab oma süütust.
Kodanikud üldise kahtluse all
Seega muutub tõendamiskohustuse ümberpööramine koos digitaalse ID-ga õigusloogika jäädavaks ümberpööramiseks: iga kodanik on kahtlusalune, kui ta ei tõesta vastupidist.
- Tõendite puudumine mõjutab eriti neid, kellel puuduvad täiuslikud dokumendid või andmed.
- Poliitiline kuritarvitamine muutub võimalikuks: ebamugavaid inimesi saab kergemini vaigistada süüdistustega „rahapesus” või „finantsrikkumistes”.
- Kodanikku ei kohelda enam vaba indiviidina, vaid potentsiaalse ohuna süsteemile.
„Vabatahtlik” – aga ilma alternatiivita
Ametlikult öeldakse, et digitaalne ID on “vabatahtlik”. Praktikas asendab seda aga hiiliv nõue: juurdepääs valitsuse teenustele, reisimine, tervishoiuteenused, pangakontod – kõik see toimib üha enam ainult ID kaudu. Igaüks, kellel seda pole, saab digitaalseks autsaideriks.
Tõendamiskohustuse nihkumisega tähendab see, et riigil on finantsilise eksistentsi peamine võti.
Kokkuvõte: ohtlik tammi purunemine
Tõendamiskohustuse ümberpööramise ja digitaalse isikutunnistuse kombinatsioon on kuritegevuse ennetamisel enamat kui lihtsalt tehniline detail. See tähistab ohtlikku rikkumist:
- Süütuse presumptsioon on sisuliselt kaotatud.
- Digitaalsest identiteedist saab kontrollivahend.
- Kodanikud kaotavad oma finantsilise ja isikliku autonoomia.
Asi pole ainult rahapesus, vaid küsimuses, kui vaba saab ühiskond ikka olla, kui iga samm on digitaalselt salvestatud ja iga kontojääk on potentsiaalselt kriminaliseeritud.
