25.9.1996, tunnistas Tallinna linnakohus Tiit Madissoni süüdi riigireetmise ettevalmistamises ning määras talle karistuseks kahe aasta pikkuse vabadusekaotuse. Liites karistusele Madissonile eelmise, tingimisi mõistetud aastase vanglakaristuse, saatis kohus Madissoni türmi kokku kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks.
Tallinna linnakohus hindas kõiki kohtulikul uurimisel kontrollitud tõendeid kogumis ja leidis, et Tiit Madissoni süü riigireetmise ettevalmistuses kriminaalkoodeksi paragrahvide 71 ja 62 kohaselt on tõestatud.
Pärast kohtuotsuse ärakuulamist lahkus Tiit Madisson kohtusaalist hüüdega:
«Elagu Nõukogude Eesti kohus, kui kõige õiglasem siin maailmas!»
Inno ja Irja Tähismaa kirjutatud raamatus on peatükk nimega “Hirvepargi sangar Tiit Madisson: Kõige taga oli rumalus”.
Irja Tähismaa on kirjutanud: “Üks põhjusi, miks riiki ei tohiks kunagi valitseda rumalad inimesed, on see, et rumalad inimesed, kel ei ole demokraatlikust riigist ja selle valitsemise põhimõtetest vähematki aimu, ei suuda vahet teha rahumeelsel meeleavaldusel ning riigi vastu suunatud ründel.Kuna rumal inimene ei saa kriitikast aru, siis tal on kalduvus pidada igasugust kriitikat rünnakuks, ning kuna tal ei ole mõistust, et arendada diskussiooni, ei saa ta teise poole argumentidést aru.Millest rumal inimene aru ei saa, seda ta aga kardab ning seepärast reageerib rumal valitsusjuht igale vähegi väljakutsuvamale mõtteavaldusele vägivallaga.Kõige taga pidi olema rumalus, sest kuidas muidu seletada, et mees, kes oli istunud 1980-1986 nõukogude liidu vastase tegevuse eest Gulaagis, nõudnud MRP-AEG liikmena Eesti Vabariigile iseseisvust ning jäi ka pärast iseseisvuse loomist ideaalseks vabadusvõitlejaks, pani 1996 aastal, nüüd juba selle riigi poolt, mille vabaduse eest ta oli võidelnud, taaskord trellide taha.”
Tiit Madisson jõudis vangis istuda umbes poolteist aastat.Kogu see protsess oli juriidiline käkerdis.
Tiit Madisson on kirjutanud oma mälestusraamatus : “Kui lähtuda minu kahtlustest, et Ida-Virumaal koos sealse politseiprefektiga jõuliselt metalliäri ajanud Jüri Pihl valmistas ette minuvastast kohtuasja väljapressimise süüdistusel, siis oli see riigipööramise asi nagu rusikas silmaauku.Pihl ei hakanud valetunnistajate otsimisega vaeva nägema ja võttis rahulolevana kinni kohtutes dokumendiks nimetatud kirjutisest “Eesti saatus” ja proovis sellest teha nii riigipöörde kava kui üleskutse.Kuradi raske oleks aga näiteks väljapressimise süüdistusega kohtus hakkama saada, kui kohtunik usub tunnistaja(te), mitte kohtualuse juttu.EMEX-i protsessiga oli mul õpetlik näide olemas.Uue tõestuse, et kohtutes mõistetakse õigust, “kuidas vaja”, seda vähemalt minusuguse “äärmuslase” puhul, sain riigireetmise protsessiga, kus kohus oli kindlalt valetunnistaja kolonel Kerdi poolel.Täpselt sama oleks ilmselt juhtunud võimalikul väljapressimisprotsessil, kui Kaitsepolitsei pealik oleks vastavad tunnistajad leidnud.Seega võisin kogu jama lõpetuseks rahulolevalt nentida, hea, et niigi läits!Kui oleksin vanglasse sattunud väljapressimisega, poleks keegi hakanud mind amnesteerima ja samas oleks plekk külge jäänud,Olla aga meelsusvang “täielises vabariigis” on auasi!”
Videomaterjali:
“Legendaarne vabadusvõitleja, Hirvepargi sangar Tiit Madisson räägib, kuidas kunagised võitluskaaslased Tunne Kelam ja Johannes Kert ta 1996. aastal reetsid ja kuidas Jüri Pihl seda ära kasutas. Ja Madisson sai süüdistuse riigireetmises, mis hiljem kuidas ümber vaadati, ent ohver rehabiliteerimata jäeti. Lugu sellest, kuidas vaba Eesti riik, mille eest Madisson oli võidelnud, lõpuks lolliks tegi.”
Vabadusvõitleja Tiit Madisson räägib oma võitlusteest ja Hirvepargi sündmustest ning sellest, kuidas ta lõpuks Nõukogude Eestist välja saadeti.
Vabadusvõitleja Tiit Madisson räägib oma tegevusest ja plaanidest poliitikas ning hoiatab Jüri Pihli eest, kes on kõige ohtlikum mees Eestis. Pihl on endine punavõimu teener, kes Eesti taasiseseisvudes imbus vaikselt Eesti riigi struktuuridesse ning kogus hulgaliselt kompromiteerivat materjali juhtivate poliitikute ja ärimeeste kohta. Kuigi Pihlil on raha küllaga, sest ta tegeles kunagi metalliäriga, ei ole see tema jaoks piisav ning ta on otsustanud jahtida kõige kõrgemaid poliitilisi ametikohti. Pihl pole saanud valimistel rahva käest mitte ühtegi häält, ent sellele vaatamata on ta Eesti ühe valitsuserakonna esimees ja otsustab rahva saatuse üle. Pihli tõusmine peaministriks tähendaks Eestile pikaks ajaks hüvistijätmist demokraatlike traditsioonidega ning politseiriigi kehtestamist täies ulatuses.
