Tiit Madissoni arvamusartikkel ilmus objektiivis 12. veebruaril 2019 aastal.
Meenutagem, millest kirjutas vabadusvõitleja, kirjanik ja poliitik.
27 aastat pärast “vabanemist” ei ole Eesti enam iseseisev, sõltumatu, ega demokraatlik ning rahvas pole mitte kõrgema võimu kandja, vaid maksumaksjana valitsejaile ilusa elu tagaja, kirjutab Objektiivile vabadusvõitleja Tiit Madisson.
Ilmselt pidev Objektiivi lugeja on kursis minu hinnanguga valitsejate hästi elamise projektile nimega Eesti Vabariik, milleks Eesti 27 nn iseseisvuse aasta jooksul on muudetud. Seetõttu ei ole plaanis oma hinnangut veelkord kordama ega midagi tõestama hakata.
Usun vaid, et mõtlemisvõimelised, piisava üldistus- ja analüüsivõimega kodanikud on minuga ühte meelt. Rohkearvulised kontaktid meeleavaldustelt ja sotsiaalmeediast igal juhul näitavad, et ma ei ole oma mõtete-arvamustega kaugeltki “üksiku hundi” olukorras, nagu tundsin end veel kümmekond aastat tagasi. Kui sünnimaal igasuguse lootuse kaotanuna pagulusse siirdusin.
Poliitkartell ehk Süsteem, kuhu kuuluvad nomenklatuuri ehk establishment´i esindajad (võimuerakondade tagatoad, kõrgelt tasustatud riigiametnikud, meediastruktuuride juhid, nn õiguskaitseorganite juhid, EELK juhtkond jne) on seotud tugeva ringkaitsega, mis võitleb kõikide vahenditega selle eest, et rahvas valimiste vahelisel ajal eemale jätta poliitiliste otsuste langetamisest (presidendi otsevalimine, rahvaalgatuse taastamine). Seega on riigikogu valimised ainukeseks võimaluseks oma sõna sekka õelda Eesti saatuse üle otsustamisel.
Loomulikult püüavad süsteemiparteid (kambakraatia!)valijaid järjekordselt moosida oma lubadusi uskuma, sest rahvast (kodanikkonda) peetakse ilma mäluta lollikarjaks, kes minevikus korda saadetud sigadustest pole mingeid järeldusi suutnud teha, ega neid mäletagi. Kuigi kõik süsteemiparteid on juba toiduahelas olnuna rikkaliku “söögiküna” ümber viibinud ja oma valimiseelseid lubadusi eiranud, püütakse uute lubadustega ikka veel lolle püüda. Ja lolle leidub…
Üks mu hea tuttav helistas, et kogunisti peaminister oli ilmunud ta ukse taha agiteerima ja Keski kiitma, sest häda pidi ka härja kaevu ajama. Minu tuttav julges Jüri Ratasele meenutada, kuidas Keskerakond võimule saades unustas absoluutselt kõik opositsioonis antud lubadused ja on seeläbi muutunud valelikuks globalistlikuks liberaalseks parteiks, kes teenib vaid Brüsseli rahvusriikluse vastast ladvikut, olles viimasele lausa orjalikult lojaalne ja pugev ning kellel on rahvuse muredest sügavalt savi. Millegipärast arvan, et mu kauaaegne pensionärist võitluskaaslane on eestlaste hulgas valgeks vareseks, kes julges peaministrile oma arvamuse näkku öelda. “Tasakaalukad” eestlased reeglina nii ei käitu ja ollakse pigem meelitatud, kui peaministrihärra “lihtsa inimese” kodu külastab.
Paraku peame tunnistama, et süsteemiparteid, nagu Kesk- ja Reformierakond, sotsid ja irlikad (praegune Isamaaliit) ei ole Toompeale pääsenud “havi käsul – minu tahtel!”, vaid enam-vähem demokraatlikul moel (kaldu oleva valimisseaduse alusel) sinna siiski valitud, õigemini hääletatud, sest valivad meie eest parteide tagatoad.
Kui suurem osa haugimälulisest kodanikkonnast ei ole võimeline aru saama, mis ühiskonnas tegelikult toimub, kuna peavoolu meedia mitte ainult ei pese ajusid, vaid vaikib maha ka Euroopas ja mujal maailmas toimunu ning “uhketel ja häädel” eestlastel puudub ka huvi alternatiivseid uudistekanaleid internetist otsida (nt portaalid Objektiiv ja Uued Uudised), siis on meie rahva ja veel alles jäänud konstitutsiooniliste õiguste eest seismine vägagi problemaatiline.
Lokkav rumalus ja orjameelsus meie rahva pikemas perspektiivis välja suretavadki ja selles Venemaad ja president Vladimir Putinit süüdistada on naeruväärne. Aga rumaluse vastu on väga raske võidelda, sest juba Vana-Kreeka filosoof Sokrates olevat öelnud, et rumaluse vastu on ka jumalad võimetud. Siinkohal on sobiv veelkord meenutada Eesti Wabariigi aegse rahvateadlase Oskar Looritsa arvamust (kes eestlaste hingeelu on paljudes raamatutes kirjeldanud) 1955. aastal Rootsis paguluses ilmunud teoses “Eesti ajaloo põhiprobleemid”, et “eestlastel on tugev kultuuriline identiteet, kuid puudub poliitilise mõtlemise võime”. Mittepoliitikuna julgen asju oma nimega nimetada: enamus eestlastest on (poliitiliselt) rumalad. Miks siis muidu valitakse end valitsema rumalad ja vastutustundetud poliitikud.
Kuna meie ühiskonnas valitseb absoluutne moraalitus, ei saagi EKRE pälvida väga suurt toetust. Sest orjarahvas ei soovi ega oska olla oma maal peremeheks, mida konservatiivid propageerivad. Enamus meie rahvuskaaslastest on unustanud mõisted nagu väärikus, ausus, idealism, rahvuslik solidaarsus ehk kokkuhoiutunne, kaaskodanikest hoolimine – ehk selle, millest Objektiivi kolumnist Malle Pärn pidevalt kirjutab. Tegelikult jõuab ju minu kurtminegi vaid inimesteni, kes niigi ilmselt minumoodi mõtlevad, sest need rahvuskaaslased, kellele see võiks mõeldud olla, neid ridu ei loe.
Kuna sain “äärmuslaseks” juba 1995. aasta paiku, kui mu ees suleti suurem osa infokanaleist ja kartellimeediat kasutati vaid mu halvustamiseks ja laimamiseks, siis kuskil tahaksin omi mõtteid siiski avaldada. Muide, praegune EKRE massiline demoniseerimine ja sõimamine väljendab tegelikult Süsteemi hirmu rahvuskonservatiivide ees, rikkalikust toiduahelast eemalejäämise ees – seetõttu kõige alatumate vahenditega konservatiive tõrjuda püütaksegi. Maardu turul kohatud eesti keelt üsna hästi valdav venelanna, kellega jutule sain, iseloomustas praegust poliitilist olukorda: “Süsteemi agoonia!” Seda ütles meie ühiskonna olukorda eluliselt tundev venelane. Eesti haritlaskonna arvates on aga kõik OK! Kuna tegelikult meil rahvuslik haritlaskond puudub – see on lõplikult liberaliseerunud ja globaliseerunud ja Einar Laigna, Ülo Vooglaiu ja Mati Hindi taolised on karjuvas vähemuses, seega näitab seegi eesti rahvuse elujõu ehk passionaarsuse hääbumist. Haritlaskond on pedereerumas ehk võtnud omaks “euroopalikud väärtused”.
Kuigi EKRE võib saada valimistel üsna hea tulemuse, ei võeta seda erakonda, kes propageerib rahvuslikku peremeheks olemist ja kaitseb kehtivat põhiseadust, mitte mingil juhul moodustatavasse valitsusse, samamoodi nagu on juhtunud sarnaste erakondadega mujalgi Euroopas (nt Holland ja Rootsi).
Minu arvamusel moodustavad liberaalsed Keskerakond ja Reformierakond valitsuse, millel puuduvad igasugused poliitilised põhimõtted. Reformarid on näidanud 17 aastase võimuloleku jooksul, et neile läheb korda vaid isiklik heaolu ja rahva arvel rikastumine (Siim Kallase rahaafäärid, Autorollod, hiiglasliku rahapesuafääri kinnimätsimine jne).
Arvan, et sellisel juhul ilmselt riisutakse Eesti nelja järgmise aasta jooksul purupaljaks, kuna Siim Kallas ja ta kambamehed ongi juba hakkamas. Kuna aga venelaste häälte najal võimutsev Keskerakond võitleb vaid oma valijate (venelaste) “õiguste” eest, siis on taoline valitsemise kooslus surmaohuks põlisrahvale.
Meie põhihädaks on asjaolu, et rahvuskehas on hulgaliselt enesekeskseid tüüpe, kellele ühised väärtused ei lähe karvavõrdki korda ja hoolitakse vaid isiklikust heaolust. Nendest ilmselt koosnebki Reformierakonna toetajaskond. Teadagi mõjub vaevalt miljonilise rahvuse eksistentsile pärssivalt ühtsus- ja solidaarsustunde puudumine ja nõrk rahvustunne, võrreldes nt lätlaste ja venelastega.
Need põhjused pärsivad ka lootusi, et eestlased võiksid üheskoos võimutsejaid tänavameeleavalduste abil mõjutada ja sel moel põhiseaduses kirjapandu – Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas – taas ellu rakendada. 27 aastat pärast nn vabanemist ei ole Eesti enam iseseisev, ega sõltumatu, ega ka demokraatlik ja rahvas ei ole praktikas mitte kõrgema võimu kandja, vaid maksumaksjana valitsejaile ilusa elu tagaja. Riigist on aga tehtud Lääne suurfirmade ja pankade asumaa.
Kuigi mind 4/5 rahvuskaaslastega peale emakeele miskit ei ühenda, ei sooviks siiski tunnistajaks olla, kui eestlased jäävad oma kodumaal vähemusse ja surevad rahvusena vaikse sisinaga pikkamisi välja! Just see aga praeguses olukorras, kus kõrgema võimu kandja olevat rahvas, toimubki – tänu lokkavale rumalusele, orjameelsusele ja paljusid haaranud ahnusele.
Vabaduse platsil seisev kilesse mässitud tšehhi pleksiklaasist ehitis sümboliseerib kujukalt Eesti korruptiivset ja rumalusest lokkavat Süsteemi. Ja minu arvates peab paika ühe mu vana sõbra 38-aastase poja tõdemus:” Eestlased ei väärigi oma riiki, sest me ei oska peale selle paljaks varastamise midagi mõistlikku peale hakata.” Igal juhul tugines see arvamus nn iseseisvuse ajal kogetule, kus rikkad sulid sõidavad tõllas ja väikesed ripuvad (mõnikord) võllas.
