https://wpolityce.pl/spoleczenstwo/640352-witajcie-w-swiecie-apotemnofilow
Hiljuti postitas oma veebisaidile huvitava teksti sugude fenomeni uuriv kirjanik Mia Ashton. Ta meenutas, et aastatel 1997 ja 1999 amputeeris Šoti kirurg dr Robert Smith kahe mehe jalad. Poleks üllatav, kui see poleks tõsiasi, et mõlemad mehed olid füüsiliselt terved, kuid põdesid apotemnofiiliat – haruldast vaimset häiret, mis seisneb obsessiivses soovis amputeerida terved jäsemed. Inimesed, keda see seisund mõjutab, “ei tunne ennast” hästi nelja jäsemega. Nad usuvad, et saavad oma tõelise identiteedi taastada alles pärast soovimatute kehaosade lõikamist. Smith nõustus amputeerima mõlema apotemnofiili jalad, väites, et sel viisil päästis ta nende elud, sest ilma tema abita püüavad nad end ise mutileerida ja võivad sellesse surra.
Kohus aga ei nõustunud tema arutluskäiguga, leidis, et kirurgi käitumine on ebaeetiline ja keelas seda tüüpi operatsioonid. See aga ei avaldanud Šoti arstile erilist muljet, kes teatas: “Lõpuks ei kahtle ma, et see, mida ma tegin, oli nende patsientide jaoks õige.”
Väike mõtteharjutus
Neid sündmusi meenutades pakkus Mia Ashton välja järgmise mõtteharjutuse: kujutage ette alternatiivset reaalsust – maailma, kus võimas amputeeritute lobigrupp veenab avalikkust, et amputeeritute õigused on lihtsalt järjekordne kodanikuõiguste liikumine. Meedias algab kampaania, milles apotemnofiilse identiteediga inimesi nimetatakse maailma kõige rõhutumaks sotsiaalseks grupiks. Igaüks, kes väidab, et inimene on kahejalgne olend, seisab automaatselt silmitsi “apotemnofoobia” süüdistusega – selline isend on määratud tõrjumisele ja isegi töö kaotamisele, kui ta kohe ise ei kritiseeri ega tunnista oma viga.
Kujutage ette, jätkab Mia Ashton, et mõne aastaga kasvab järsult 4000 võrra nende teismeliste arv, kes tunnevad end apotemnofiilidena ja soovivad oma jäsemeid amputeerida. Haiglates on keelatud sellest vanemaid teavitada. Meeleavaldajad tulevad tänavatele ja nõuavad juurdepääsu nõudmisel teismelistele jäsemete amputatsioonidele. Neid toetavad kuulsused, poseerivad tervete jäsemetega ajakirjade kaantel ja plaksutavad noortele apotemnofiilidele julguse eest. Lasteaiast alates õpetatakse lastele, et inimene saab ise valida, mitu liiget ta elus soovib. Multifilmides kujutatakse köndiks muutunud inimesi õnnelikena. Kooliklassides ripuvad plakatid, mis reklaamivad keha moonutamist.
Mia Ashton lõpetab oma teksti, öeldes
Sellist maailma peetaks ilmselt hullumeelsuseks, aga meie reaalsus on palju hullem. Kuna tänapäeval kaotavad paljud teismelised koos tervete kehaosadega oma tervise, viljakuse ja tulevase intiimsuse võimalused, kui nad on veel liiga noored, et isegi mõista, mida see tähendab. Kuidas me nii hulluks läksime?
/tõlge Taivo Sepp/
