Teele Orgse
Primum non nocere – eelkõige ära kahjusta, on meditsiinieetikast tuntud mittekahjustamise
põhimõte, mille kohta Hippokratese vandes on sõnad: „/…/ ma tahan neid säästa kahjust ja
ebaõiglusest“. Hippokrates elas aastatel 460 – 370 eKr, kuid tema poolt öeldu on ikka veel
sama aktuaalne.
2006. a 19. oktoobril suri ligi kümme aastat nn ärkvelolekukoomas viibinud Ruslan Kirillov
(30). Kümne aasta täitumisest jäi puudu 11 päeva. 30. oktoobril 1996 valis Tallinna
keskhaigla narkoosiarst pimesooleoperatsioonile toodud Kirillovile ebasobiva uinutusskeemi.
Sobimatu tuimestusviisi tõttu patsiendi kopsulihased lõtvusid, kuid anestesioloog märkas
hingamise lakkamist liiga hilja. Arstid said noormehe südame uuesti tööle, kuid aju oli
hapnikupuuduses juba rängalt kannatanud. (SL Õhtuleht 2006)
2010. a 3. märtsil mõistis Pärnu maakohus süüdi Pärnu haiglas töötanud arsti Carmen
Heinväli, keda süüdistati tegevusetusega ettevaatamatusest kahele inimesele raskete
tervisekahjustuste tekitamises. Valves olnud naistearst Carmen Heinväli kas ei jälginud
sünnituse kulgu piisavalt või tegi valesid järeldusi. Selle kõige tulemusel hilines lapsel
hapnikupuuduse diagnoosimine, ehkki selleks võimalused olid olemas. See omakorda
põhjustas kahjuks keisrilõike hilinemise – keisrilõige küll toimus, kuid natuke liiga hilja ning
selle tõttu kujunes lapsel hiljem välja ajukahjustus. Sünnitaja kaotas emaka. (Tamm 2010)
2000. a 29. augustil tõi toona 35 aastane Kristiina (nimi muudetud) Valga haiglas keisrilõike
abil ilmale neljanda poja. Sestpeale naise elu muutus. Kristiina elu hakkasid hooti saatma
metsikud kõhuvalud. Peale korduvaid uuringuid ja pöördumisi tervishoiuasutuste poole
saabus 09. detsembril 2009.a ootamatu lahendus. Siis avastas Tartu Naistekliiniku
günekoloogiaosakonna juhataja Ülle Kadastik Kristiina kõhukoobast uurides soolte vahelt
kummalise moodustise. Selleks oli hiiglaslik marlitampoon. (Ernits 2010 I)
2010. a 5. aprilli Maalehes avalikustas Tallinna Diagnostikakeskuses töötav radioloog Juta
Kõrm juhtumi, kus haruldast ortopeedilist haigust põdeva 16 aastasele neiule on tehtud 70
röntgenülesvõtet. (Ernits 2010 II)
5
Viimased on üksikud näited ajakirjanduses käsitletud patsientide juhtumitest, kus pöördumine
arstiabi saamiseks on osutunud ohtlikuks. Samal ajal ütleb Eesti Vabariigi põhiseaduse
paragrahv 28, et „Igaühel on õigus tervise kaitsele. /…/ Abi liigid, ulatuse ning saamise
tingimused ja korra sätestab seadus. /…/“. (RT 2003, I 64, 429)
1999. aastal avaldas Institute of Medicine (Ameerika Ühendriigid) oma teedrajava raporti „To
Err is Human“ (Eksida on inimlik) tõstes kogu maailmas tervishoiupoliitilisele areenile
tervishoius aset leidvad kvaliteedi- ja ohutuse probleemid. Raport, eelkõige viidates Leape jt
(1992) Harvard Medical Practice Study ja Thomas jt (1999, 2000) Utah ning Colorado
osariikides läbi viidud uuringutele, näitas, et igal aastal sureb Ameerika Ühendriikide
haiglates hinnanguliselt 44 000 – 98 000 inimest välditavate surmajuhtumite ehk
kõrvalekallete tõttu.
„/…/ Üleüldise informatsioonipuuduse tõttu tervishoius asetleidvate vigade kohta on nii
tervishoiuteenuste tarbijatel kui ostjal võimatu nõuda paremat teenust. Meditsiinist eeldatakse
perfektsust ja vigade esinemist peetakse hooletuseks või ebakompetentsuseks. Õigusliku
vastutuse tõttu on vigade ilmsiks tulekut ära hoitud.“ (IOM raport 1999:21). Seetõttu ongi
vaja välist jõudu ja keskkonna muutust patsiendi ohutuse põhjalikumaks käsitluseks.
Lisaks kahetsusväärsetele tervisega seotud tagajärgedele, mida patsiendid meditsiiniliste
vigade tulemusel kannatavad, kannab ka ühiskond meditsiiniliste vigade tagajärjel otseseid ja
kaudseid kulusid.“/…/Otsesed kulud on seotud kõrgemate tervishoiu kulutustega ja kaudsed
kulud kaotatud produktiivsuse, vigastuse või puude kulude ning indiviidi kuludega
ravimisele.“ (IOM raport 1999: 40). Lisaks on arvestatud kaudsete kulutustena ka kaotatud
sissetulekuid. Thomas et al (1999) määratlesid oma Utah ja Colorado osariigi meditsiiniliste
vigade uuringus tulemusi ekstrapoleerides kogu Ameerika Ühendriikide peale, et aastal 1992
olid kõrvalekalletega seotud riigi kaudsed kogukulud 37,6 miljardit US dollarit, s.h.
välditavate kõrvalekallete kulu 17 miljardit. See oli omakorda 4% kogu tervishoiule kuluvast
rahast (tsiteerides läbi IOM 19991: 41). Vastavalt sotsiaalministeeriumi „Tervis-, töö- ja
sotsiaalelu 2000 – 2008 aruandele oli aastal 2007 Eestis tervishoiu kogukulud 12 619 000 000
krooni, millest 4% teeks 504 760 000 krooni, mida välditavate meditsiiniliste kõrvalekallete
ärahoidmisega saaks kokku hoida ja paremini ära kasutada.
Eestis on aastas 254 800 hospitaliseerimist (Sotsiaalministeerium 2009: 70),
siis võiks rahvusvaheliste uuringute põhjal järeldada, et igal aastal kogeb Eestis ligikaudu
12 000 inimest välditavat kõrvalekallet ning kuni 1 500 inimest sureb haiglaravi tulemusena.
Võrreldes Eesti surma statistikat (Statistikaameti andmebaas 2010), oleks kõrvalekalletest
tingitud surmajuhtumid viimase viie aasta keskmisena kolmas surma põhjus edestades kaugelt
sotsiaalsete surmade ennetamise kampaaniatena kuulsad liiklusõnnetused (5 aasta keskmine
sagedus 190, 16. surmapõhjus), rinnavähk (233, 11.), emakakaela vähk (62, 36.) või
uppumised (70, 35. surmapõhjus).
Loe edasi siit: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/85701/Orgse%202010.pdf?sequence=3&isAllowed=y
